Alice Kase viimane näitus on märkimisväärselt pinnapealne. See tähendab: just pinnad on siin mitmest suunast uurimise alla võetud. Kortsus ja lõigutud paberid, riideesemed (sh ülikonnad ja muud vormirõivad). Käelabad. Jala­labad.

Madalmaade paralleel

Mõneti meenutab see Madalmaade XVII sajandi maalikunsti. Sealgi keelduti kujutamast suuri, mütoloogiast või risti­usust pärit lugusid. Positsioone ei võetud, suuri plaane ei deklareeritud, hukku ei kuulutatud. Selle asemel kujutati lihtsaid, lausa banaalseid argistseene.

Madalmaade kunstnikud tundsid varjamatut mõnu pindade igakülgse kujutamise vastu. Svetlana Alpers toob oma imelises käsitluses selle kalduvuse näitena maali, millel „puit on vormitud, paber kägardatud, pärlid poleeritud ning uuristatud, riie voltidesse seatud, nahk (pärgament) töödeldud nii, et sellest saab sile raamatukaas.“¹ Muu hulgas kaasneb sellega Itaalia traditsioonist selgelt eristuv vaikelude käsitus: põhivõte on lahtilõikamine, pindade mitmustamine. Terviklike apelsinide asemel leidub madalmaalaste maalidel spiraaljalt lahti lõigatud sidrunikoori, mis vajuvad ulakalt üle lauaserva. Kaladel on kõht lahti lõigatud, nii et siseorganid sätendavad. Klaasid on katki ja killud säravad põrandal. Kui miskit polegi lahti lõigatud või katki tehtud, siis on esemeid vähemalt volditud või kortsutatud.²

Miks seda teha? Üks oluline taust oli pietism, mõte, et mõõdukus on voorus ning tavalisest ja argisest täitsa piisab. Aga selle kõrval olid maalid kantud ka tähelepanelikkuse rõõmust, kujutamise mõnust ja uhkusest oma oskuse üle. See õõnestas muu hulgas Itaalia traditsioonist alguse saanud ning seniajani pühitsetavat eristust kunstnike ja käsitööliste vahel. Esimesed on väidetavasti eesrindlikud, uusi mõtteid ja nägemusi välja pakkuvad. Teiste tegevus taandub „pelgalt“ oskuslikule valmistamisele³ ning on sellisena tagurlik. Seevastu nägemus maalikunstist, mis pühitseb kannatlikku, pika aja jooksul valminud ja hästi tehtud tööd, ei erine enam käsitöölise hoiakust, mis väärtustab ju ka samu asju.

Samasugust huvi pindade vastu (ja meisterlikku kujutamisoskust) on Kase seekordsel näitusel läbivalt tunda. Toitu ega üldse argistseene siit küll ei leia, pigem on kujutatud üksikuid esemeid, anonüümseid inimesi või abstraktsemaid vorme. Kuid kõik need on sätitud ja edasi antud viisil, mis pakuksid juba puhtalt kujutamise ülesandena kunstnikule piisavalt pinget.

Mustand-puhtandid

See pole esimene kord, kui Kask on toonud näitusele suureformaadiliste maalide kõrval ka väiksemad kavandid. Allkorrusel on puhtandid, üleval mustandid (kõigepealt lõpptulemus ja siis leiab pärast trepist üles vantsimist ka protsessi), pealtnäha teineteisest selgekujuliselt lahus.

Siiski mängib Kask siin nõksa keerukamat mängu. Ühelt poolt on allkorruse „puhtandid“ omajagu lõpetamata, näiteks osaliselt pliiatsiga markeeritud või laia ja rohmaka pintslilöögiga ähmastatud nagu dokumendil, kus isikuandmed on mustaks tehtud. Puhtandi valmimine on niisiis delegeeritud vaataja kujutlusvõimele, andes maalidele elavust ja õhku. Ülakorruse „mustandid“ on seevastu nii hästi tehtud, et mõjuvad lõpetatud teostena.

Nii satubki vaataja Kase näitusel silmitsi mustand-puhtanditega nende eri variatsioonides. Kuna ühed tööd võiksid peaaegu olla ülakorrusel, kui need ei oleks nii suured, ja teised võiksid peaaegu olla all, kui need ei oleks nii väikesed, siis on kahe korruse vahel juba sellel tasandil omajagu pinget.

Temperatuur: külmavõitu

Ainult et see pinge pole just eriti kõrge. Rääkides kunstist ja laiemalt loomingust näib mulle nii, et üks viis nende käsitlemiseks on just pinge kaudu: kunst on see, mis pakub ja hoiab pinget, samas kui mõni teine valdkond leevendab seda (ehk lahendab probleeme).⁴ Kuid pinget saab pakkuda eri viisil. Kõrgepinge hea näide on suur konflikt: kokku või kõrvuti tuuakse kaks suurt vastandit, mille vahel tekib järsk pingeväli. Madalpinge seevastu saavutab oma eesmärgi aeglasemalt, paljude pisemate pingepesade aeglasemas kerkimises, hoidmises ja vahel ka lahtirullumises. Mõni vähem tundlik inimene ei pruugi madalpinget argielus õieti märgatagi. Seda märkamist toimub suurema tõenäosusega kunstigaleriides, kontserdisaalides ja muudes säärastes kohtades, mis argielukihte teadlikult välja lülitavad.

Üks Kase näituse läbiv joon näibki olevat kõrgepingest keeldumine, teatav strateegiline külmus. Siin saab eristada kolme loobumiste järku.

Esiteks on keeldutud loo jutustamisest. See on kaasaegses kunstis suhteliselt tavaline. Ühtlasi tähendab see loobumist ühest väärtuslikust ja tõhusast kõrgepingeallikast. Nimelt võimaldas pärimusest või ajaloost mõne konfliktse loo laenamine traditsioonilisel maalikunstnikul suhteliselt lihtsate vahenditega tuua maalile kõrge laetus, mida sai hakata otsinguliselt kokku laulatama maalile iseomaste kujutusvahenditega. Figuratiivsusest ja narratiivsusest loobumine kaasaegses kunstis tähendas ühtlasi, et pinge tuli luua uute vahenditega.

Möödunud sajandi esimesel poolel ehitati seda pinget üles lammutamise kaudu. Kirjutati suuri manifeste, milles tehti kärarikkalt selgeks, kuivõrd teistmoodi nüüd kavatsetakse kunsti teha. Kõrgepinge tuli muu hulgas üllatavatest kujutusvõtetest, vaataja äratundmismehhanismide viimase piirini viimisest. See tekitas põnevust ja lummas, sest mitmed senised barjäärid ja raamid sai maha tõmmatud. Raputav mõju toitis ühtlasi kunstnike renomeed suurte visionääridena.

Seda sorti suurt projekti pole Kask kunagi deklareerinud. See on tema loobumise teine järk. Ka see pole just erakordne: kärarikkaid visionääre leidub kunstimaailmas küll endiselt, ent see on lõpuks üsna lühinägelik taktika, sest parasjagu karjuvad meie ümber kõik ja inimesed on sellest päris väsinud.

See ei tähenda, et Kase loomingus poleks kõrgepinget kunagi olnud. Varem tekitas ta seda abstraktsete vahenditega, näiteks pannes vaataja kaasa elama (ja ka kaasa liikuma) maalil kujutatud tuntavalt ebamugavale asendile või jättes tühjaks kõige olulisema koha maalil (n-ö võlu- või valupunkti). Neid võtteid oskuslikult kasutades on Kask varem jõudnud teosteni, mis on vägagi laetud.⁵

Ka nendest võtetest näib Kask olevat viimasel ajal loobunud. Veidi on mul sellest küll kahju, sest mõnesid tema kõrgepingelisi teoseid olen ikka väga nautinud.

Kuna ta tunnistab ka ise, et tema otsingud ja valikud on ennekõike intuitiivsed,⁶ siis eeldan, et ju on Kask lähtunud igatsusest ja äkki ka vajadusest millegi sootuks madalpingelisema järele. Tema näitusel ringi vaadates ei saanud mu nüüdisaegsest meediamaastikust omajagu köndistunud ja kannatamatu meel kiirustades maanduda ühessegi kiirpinget pakkuvasse maali, et teisi, „igavamaid“ eirata. Nii tuli oma olusagedust omajagu aeglustada ja lõdvestada, teha peatusi ja vaadata detaile, elades kujutluses läbi seda üsna rahulikku ja seejuures ergastunud tööprotsessi, mis neist vastu vaatas. Lõpuks oli õigele lainele saades pinget küll, lihtsalt madalpinget. Üles seatud vägagi meisterlikult.