3. Juba praegu on täiesti ilmne mitmete Aasia riikide (Hiina, India, Kagu-Aasia maad) ja Ladina-Ameerikast näiteks Brasiilia esiletõus majandusliku ja poliitilise suurvõimuna. Probleemseks kontinendiks jääb endiselt Aafrika, kus paljud rahvad ei ole senini suutnud tõestada, et saavad oma riikluse üles ehitada. Lääne osatähtsus ja domineeriv roll maailmapoliitikas väheneb tõenäoliselt ka edaspidi. Iseenesest on see ju täiesti normaalne ja õiglane areng. Kuid lihtsustav oleks maailmas suurenevat multipolaarsust käsitada mingi omaette väärtusena. Eelkõige tuleks vaadelda asja sisulist külge: demokraatiavaenulike riikide, nagu kommunistliku Hiina ja autoritaarse Venemaa (rääkimata mitmetest islamimaadest) jõulisem kaasarääkimine maailmapoliitikas on pigem negatiivse tähendusega. Lääs, kuhu nüüd kuulub ka Eesti, peaks selliste riikide suhtes hoidma kriitilist distantsi. Võib täiesti aktsepteerida õhtumaadest erinevaid tsivilisatsioone ja eluvorme, kuid poliitiline demokraatia ja inimõigused on siiski universaalsed väärtused. Nende propageerimine ja „pealesurumine” ei ole mingi läänelik kultuuriimperialism, vaid üldhumaansetest ideaalidest kantud tegevus. Olen arvamusel, et laialt levinud mõtteviis, nagu oleks lääs ülejäänud maailma hädades süüdi ja kaasvastutav, on lihtsustav ja ekslik. Lääs peaks nn Kolmanda Maailma riike abistama eelkõige humaansetel ja ratsionaalsetel kaalutlustel, mitte aga omaenda väidetava süükompleksi tõttu.
4. Venemaa suurriiklik-šovinistlikud arengutendentsid ja avameelselt läänevaenulik retoorika teevad muret, kuid otsest ohtu läänele praegune Venemaa endast ei kujuta. Venemaal on muidugi võimalik Lääne-Euroopat teatud määral manipuleerida energiasõltuvusega, Eestis lisandub sellele julgeolekuriskile veel kohapealse viienda kolonni olemasolu. Eesti venelaskond on küll väga heterogeenne ja siin leidub kindlasti palju Eesti riigile lojaalseid ja täiesti integreerunud venelasi, kuid liigseid illusioone ei maksaks endale teha. Suure osa Eesti venelastest moodustavad nõukogudemeelse taustaga inimesed, kes hääletasid omal ajal iseseisvusreferendumil Eesti iseseisvuse vastu ning on ka praegu meelestatud Eesti riigi vastu ja orienteeritud Putini Venemaale. Naiivne oleks arvata, et see on tingitud ainult Venemaa meedia mõjust – neile lihtsalt meeldib niisugune maailmavaade. Mulle jääb arusaamatuks pärast Gruusia konflikti intensiivistunud sebimine siinsete venelaste juures, mis meenutab väga nende ees pugemist. Rahvastikuminister on jõudnud isegi nii kaugele, et kutsub tööandjaid töölevõtmisel venelasi (Urve Palo eufemistlikus sõnastuses küll „teise kultuuri esindajaid”) eestlastele eelistama. Ma ei imestaks, kui varsti hakatakse juba rääkima eestlaste kollektiivsüüst venelaste ees. Venemaale ja Eesti venelastele antakse niisuguse poliitikaga signaal, et Eesti kardab neid ja on valmis jätkuvateks järeleandmisteks. See on minu meelest Eesti julgeolekule ohtlik.
