3. Üleüldine ja kõikehõlmav globaliseerimine võib vastureaktsioonina viia tõesti vähemalt kohatise iseolemise poole ja mingis variandis realiseeruda mittelääne kultuuride teadliku  vastandumisena lääne kultuurile. Mis aga puudutab „väärikust” ja „pingevabadust” siis kultuurisiseselt pole nendel mõistetel kohta, sest iga kultuur on oma olemuselt väärikas ja pingevaba, vastupidisena võib ta olla märgistatud vaid väljastpoolt.

4. Vähemalt täna pole Venemaa ohtlik ei Eestile ega läänele. Ning läänele tervikuna ilmselt ka kaugemas perspektiivis mitte. Meile, piiririigina,  jääb Venemaa suure tõenäosusega kahjuks vist pikemaks ajaks alatiseks potentsiaalseks ohuallikaks. Küsimus on vaid selles, millistel tingimustel võib see oht realiseeruda. Kõige üldisemalt oleks see meie idanaabrile sülle langenud täielik tegutsemisvabadus. See võib juhtuda näiteks siis, kui dramaatiline vastasseis  mõnes teises maailma-malelaua nurgas muudaks suure partii lõpptulemuse vaatevinklist mängust sisuliselt välja jäänud pisikese etturist Eesti olemasolu-mitteolemasolu valgetele jõududele tähtsusetuks. Vaid sellisel juhul võib Venemaa kujuneda Eestile tõeliselt ohtlikuks. Sellepärast tulebki russofoobiasse uppumata näha asju ja jälgida protsesse, mis leiavad aset esmapilgul meist kaugetes regioonides. Nagu, kas või Lähis-Idas.