2. Karta või loota? Loota. Aga karta ka. Sest ega see siis pole mingi selline ilus muutus, et korraga on ostukeskuste asemel väiksed armsad ökopoed ja kõik käivad ringi taaskasutatud kotiriides. See on jama. Inimesed hoiavad sellest, millega nad harjunud on, kinni viimse võimaluseni ja kauemgi. Nad on valmis selle nimel võitlema, purustama, tapma. Kuigi see on absurdne. Tõsiselt muutuvad need hoiakud ja stiilid ainult suurte segaduste ja kannatuste tõttu. Keegi ei muuda neid, mitte ükski valitsus igatahes. Need muutuvad ja me ei tea, kuidas või milliseks. Igatahes mitte selliselt ja selliseks, nagu me praegu arvame end tahtvat. Tahtmised on ju pealegi nii erinevad!
3. Tänini on need mittelääne alad jäänud selleks vaeseks perifeeriaks, tänu millele ja mille taustal meie jõud ja rikkus on saanud ja jäänud võimalikuks. Küllap see kord on lagunemas. Kas see tähendab, et neisse perifeeriatesse saabub heaolu ja demokraatia? Kohe vist küll mitte. Nende väärikus, kui me mõistame seda nii, nagu me praegu mõistame lääne väärikust, see tähendab, hegemooniat, on kujutletav küll, aga umbes sellises süsteemis, kus LääneEuroopa ja Ameerika on mingisuguse suure, näiteks Hiina-keskse Euraasia Liidu (kindlasti on see midagi muud) suhteliselt vaesed ja võimuta ääremaad. Meie väärikas ja pingevaba iseolemine on ju meie valitsemine nende üle, kes saavad endale vähem väärikust lubada ja peavad rohkem pingutama.
4. Kõige ohtlikum on Eestile muidugi Eesti. Siis tuleb tükk tühja maad ja siis võib-olla Venemaa. Aga võib-olla hoopis keegi teine. Mina usun küll, et oma saatust me kujundame kõigepealt ise ja siin, kuigi see pealtnäha sõltub meist nii vähe. Väliste ohtudega tuleb muidugi arvestada, aga millistega ja kuidas? Kõige tõsisem väline oht võib Eestit ikkagi ähvardada Ameerikast. Ameerika langus, see tähendab, praeguse süsteemi lagunemine, võib valla päästa igasuguseid jõudusid. Venemaa on vaid üks neist. Venemaa on tegelikult ikkagi osa läänest, ainult läänega ja lääne sees saab ta mängida oma võimumänge, läänes ja läänele on ta tähis. Venemaa on tegelikult huvitatud praeguse süsteemi säilimisest. Mida oleks tal võita näiteks Baltimaade vallutamisega? Absoluutselt mitte midagi, kaotada päris palju (muidugi, see arvestus ei pruugi midagi maksta mõne hullu jaoks). Mine tea, võib-olla ühel hetkel tuleb meil Venemaas hoopis liitlast otsida. Praegu otsib ju Venemaa tegelikult läänes liitlasi. Ja leiab ka. Mulle ikkagi tundub, et maailm on sisenenud väga muutlikku faasi. See Vene ohu mantra on võib-olla vaid turvaline minevikuskeem. Nii me oskame oma tulevikku ette kujutada. Aga sellel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Ükskõik kui palju me ka ei suurenda oma sõjalist „võimekust”, on see jätkuvalt suurusjärgus null. Sama suur on meie välispoliitiline autoriteet. Meil pole lubatud kedagi kellegi vastu välja mängida või katsuda kedagi mängust välja mängida. Need on suurte mängud. Meist ei olene midagi ja sellepärast olenebki kõik ainult meist endist: meie ükskõik millistele „liitlastele” on meie tähendus lõppude lõpuks ikkagi sama – väga lähedal nullile. Meie enda jaoks – lähedal lõpmatusele.
