4. Ma ei usu, et Venemaa haub lääneriikide vastu esimese rünnaku mõtteid. Küll aga arvatakse Venemaal tihti ja valesti, et seda hauvad lääneriigid Venemaa vastu. Kui ohtlikkuse  all mõista otsese agressiooni ohtu, siis ei ole Venemaa ka Eestile täna ohtlik. Aga võib-olla on siinkohal mõtet meelde tuletada meie esimese iseseisvusaja teist kümnendit. Kuni globaalse julgeolekuolukorra halvenemiseni 1930. aastate lõpus, mida Eesti mõjutada ei suutnud, oli idanaabri mureks see, et siin ei moodustataks talle vaenulikuks saada võivat riikide blokki, ei muututaks mõne N Liidule vaenuliku või vaenulikuks saada võiva suurriigi  platsdarmiks viimase kallaletungi korral N Liidule ega kommenteeritaks kriitiliselt nende poliitikat. Seejuures kujutas Moskva – vähemalt osalt seda ka ise uskudes – end piiratud kindlusena, mida kogu ülejäänud maailm ahistab. Moskva ei kavatsenudki Eestiga majandussuhteid laiendada, küll aga tõi nende „kitsuse” põhjuseks Eesti väidetava vaenulikkuse tema vastu. Eesti sisepoliitikasse väga aktiivselt ei sekkutud.  Kuid Moskva oli väga valmis olukorra muutuseks. Senise maailma julgeolekuehitise kokkuvarisemine vallandas Moskva agressiivsuse. Baltimaade hõivamine oli motiveeritud efektiivsema kaitse vajadusest ja tõukus sovetlikust ning võib-olla ka venelikust ekspansioonitungist. Nüüd läksid juunikommunistidena käiku need eestlased, kelle ülevoolavaid lähenemiskatseid N Liidu Tallinna saatkond varem pigem tõrjunud oli. Eks igaüks ise tea, kas ja  kuipalju ta tänases Venemaas 1930. aastate N Liitu ära tunneb.