3. Kolonialism kitsalt defineerituna on küll tõesti lõppenud, aga maailma ebavõrdsus ja vaeste maade diskrimineerimine on hoopis kasvanud. Hiljuti võisime lugeda uudist, et pankrotistunud Lehman Brothersi tegevjuht Richard Severin Fuld juunior teenis viimasel aastal 45 miljonit dollarit. Tegin huvi pärast arvutuse ja selgus, et Gambia kooliõpetajal läheks sama summa teenimiseks vaja umbes 50 000 aastat. Gambia kooliõpetaja oleks pidanud  selleks, et 2008. aastaks sama palju raha teenida kui Richard Severin Fuld, ja eeldusel, et too kooliõpetaja oleks igal aastal teeninud sama palju kui 2007. aasta, töötamist alustama juba neandertallasena! Viimase maailmastumise faasi vältel on ebavõrdsus riikide ja regioonide vahel kasvanud suuremaks kui ühelgi senisel inimkonna arengu perioodil. Paljud kõrgelt haritud ja heade oskustega isikud maadel,  kel on juurdepääs arenenud riikide töö- ja kapitaliturgudele, on oma jõukust kasvatanud. Suurem osa inimesi ei kuulu nende õnnelike hulka ja paljud on selles protsessis kaotanud, vähemalt suhtarvudes. Ajal, kui kõik on kõigiga üha rohkem seotud, elab maailm oludes, mida Josef Radermacher on nimetanud globaalseks apartheidiks. Globaliseerumisatlase andmetel on vaestel või nn arengumaadel igal kolmandal lapsel kroonilise alatoitumuse tagajärjel pöördumatud arenguhäired. Angus Maddisoni arvestuste järgi ei ela keskmine aafriklane täna paremini kui keskmine lääneeurooplane peaaegu kaks sajandit tagasi. Vaeste maade diskrimineerimine toimub „vabaturu” põhimõtet  valikuliselt rakendades. Kuid inimesed vaestel maadel mõõdavad oma heaolu üha enam globaalsete mõõdupuudega ega põe seejuures enam neile varem rassistliku ideoloogia poolt peale sunnitud alaväärsuskomplekse; seega on ebavõrdsus neile üha arusaamatum. Samal päeval, kui tuhandete maailma teleuudiste esivideoklipiks oli George W. Bushi armsa koerakese surm, suri ka kümneid tuhandeid inimesi nälga, ent nende saatus uudisekünnist ei  ületanud. Nii pole põhjust imestada, et vaeste inimeste „suhtelise kaotuse” tunne on teatud tingimustel teisenenud antiamerikanismiks, läänevastuseks või islami fundamentalismiks. Juba kas või sellesama hirmsa ebavõrdsuse pärast on praegune maailmakord plahvatusohtlik, ja et seda hoida, peavad lääneriigid üha rohkem hakkama pidama kulukaid sõdu. Sellegi kriisi käivitas ju USA arutu võlguelamine selleks, et maksta Iraagi sõja eest. Teiselt poolt  on mittelääne inimesed samuti vääramatult individualiseerumas – ja kui neil lastakse oma teed otsida, võivad seal kindlasti kujuneda stabiilsed ühiskonnad, ja ehk suudavad nad vältida seda apla ületarbimise ning lastetuse arengufaasi, kuhu meie praegu oleme jõudnud.