4. Tänaseks on Venemaa maailmapoliitikas  tagasi ja on arusaadav, et ta püüab seda ka demonstreerida. Läänes suhtutakse Venemaa arengusse sõltuvalt huvidest erinevalt. On riike, kes näevad tugevnevas Venemaas enda jaoks peaasjalikult kasvavaid võimalusi, ja neid, kus nähti paremaid võimalusi laguneva ja abitu Venemaa korral. Kuid ka viimaste puhul ei ole suhetes Venemaaga tegemist sellise vastuseisu või vastandlikkusega nagu külma sõja või isegi perestroika ajal, vaid üksnes  teatud majanduslike ja geopoliitiliste huvide vastandlikkusega. Venemaa ja Euroopa on muutumas üha enam erineva iseloomuga Siiami kaksikuteks, kes ei saa küll teineteisega väga hästi läbi, kuid on lahutamatud ja sõltuvad teineteisest üha enam. Euroopa ei karda Venemaad ja miks ta teda peakski kartma. Tegelikult ei ole ju Venemaa viimase kahesaja aasta jooksul Euroopas peale 1917. aasta riigipöörde ja NSV Li laialilaskmise midagi ilma Euroopa suurvõimudega kooskõlastamata teinud ka siis, kui ta oli oma vägevuse tipul! Lääs teab väga hästi, et vaatamata oma positsioonide praegusele tugevnemisele ei taasta Venemaa enam kunagi Aleksander I või Stalini-aegset  vägevust. Pealegi tajuvad nii Venemaa kui ka lääs, et eelseisvas võitluses positsioonide pärast maailmas on neil mõlemal liitlasi hädasti vaja ning et peamine „rindejoon” maailmas joonistub järgmistel kümnenditel hoopis teistesse kohtadesse kui Euroopa ja Venemaa vahele. Aga Eestile on Venemaa kindlasti ohtlik. Ma ei pea siin silmas sõjalist ohtu, vaid hoopis seda, et Venemaa on meid niivõrd ära hüpnotiseerinud,  et me selle mõjul näeme maailma sellisena, nagu see tegelikult ei ole, ja seetõttu ei oska me ka end kõrvaltvaatajate positsioonilt üldse näha. Paraku ei kahjusta valed hinnangud mitte üksnes meie majanduslikke huve vaid ka rahvuslikku julgeolekut. Me ei saa aru isegi sellisest lihtsast ajast, et meie ülitundlikkus Venemaa suhtes Venemaad ei kahjusta, vaid hoopis aitab teda, kuivõrd ta süvendab lõhet Euroopas, aitab kaasa Venemaa ja  liikmesriikide kahepoolsete suhete kasvule, vähendab Eesti atraktiivsust lääne investorite silmis ning kitsendab seeläbi Eesti valikuvabadust