2. Ilmselt küll. Esiteks sellepärast, et õhtumaad ei ole enam maailma edasise arengu peamine (ainuke) mootor. Teiseks ei ole õhtumaine elustiil jätkusuutlik, seda nii demograafilisest seisukohast kui ka majanduslikust. Me oleme kaotanud enda alalhoidmise instinkti,  elame hetkele ega hooli tulevikust. Meist (s.o eurooplastest ja euroopa päritolu rahvastest) on saanud suurimad raiskajad ja järjest konkurentsivõimetumaks muutuvad töötegijad. Seepärast on õhtumaadele konkureerimine maailma piiratud ressursside pärast iga kümnendiga järjest keerulisem ja edukamate ja kasvavate konkurentide surve sunnib õhtumaid ikka ja jälle oma rihma pingutama.

3. Praegu näitavad kõik prognoosid, et alanud sajand saab olema Hiina sajand. Esimene veerand sellest möödub küll USA , ELi ja Hiina vedamisel, teine pool aga juba Hiina, USA ja India vedamisel. On võimalik, et koloniaalsest või poolkoloniaalsest minevikust rabeleb paari lähema aastakümne jooksul välja ka osa Ladina-Ameerika riike, Indoneesia, Türgi ja mõned araabia riigid. Enamiku endiste kolooniate tulevik on aga tumedam kui kunagi varem. Vahe nende ja arenenud riikide vahel ei  ole viimaste kümnenditega mitte vähenenud, vaid suurenenud. On raske ennustada, kui pingevaba ja väärikas see iseolemise kasv saab olema. On ju potentsiaalsed ohud varitsemas mõlemal pool. Õhtumaad ei ole ju nõus oma positsioonidest niisama loobuma ja ilmselt ei loobu ka ükski tõusev riik soodsas olukorras oma uut jõudu demonstreerimast. Seetõttu on targem arvestada hoopis sellega, et suured muutused  majanduslikus, demograafilises ja teadusliktehnilises arengus toovad tulevikus endaga kaasa piisavalt pingeid ja ilmselt ka ebaväärikat toimimist. Maailmas on vähe arenevaid riike, kellel poleks olnud mõne suurvõimuga möödunud sajandil suuri ebameeldivusi. On ju õhtumaad eranditult kõigi tõusvate majanduslike suurvõimudega veel lähiminevikus üsna näruselt käitunud.