Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,

kui kõndima õpid parkettide pääl,

sääl ununeb loodus ja loomise lugu

ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

Hando Runnel

Maismaal kasvab 12. oktoobril 2025 avaldatud andmetel kõrgemate taimede (soontaimede) 357 450 aktsepteeritud liiki. Arvestades hübriide, liigisiseseid alamliike ja sünonüüme (sama taim erineva nimega) on soontaimede nimetusi kokku 1 419 285.¹ Olenemata igal aastal uute taimeliikide avastamisest annavad juba tuntud soontaimed otseselt või kaudselt 95% meile vajalikust toidust ja tagavad maismaal ökosüsteemide toimimise. Looduses ja põldudel kasvavad taimed ammutavad oma elutegevuseks vajalikku vett ja toitaineid mullast, mille tähtsaim koostisosa on huumus. Kui huumus mullas puuduks, sarnaneks Maa Marsi pinnase või Sahara kõrbega. Ammuse rohelise Sahara hääbumise kohta puuduvad inimmälus muistendid ja kirjalikud allikad. Seevastu Vana-Rooma riigi kohta teame, et igal aastal veeti Põhja-Aafrikast sinna meritsi ca 200 000 tonni teravilja ja muud toidupoolist. Viljaaidaks olnud Põhja-Aafrika on praeguseks huumuselise mulla kaotanud ja sealne elanikkond sõltub nüüd teravilja sisseveost. Praeguste teadmiste kohaselt kurnatakse 49-50 aastaga välja ka viljakate põldude muld, kui seda ei väetata ja tervendata. Ent Rooma riigi ajal kestis põllundus Põhja-Aafrikas mitu sajandit, sest võrreldes tänapäevaga oli viljasaak vaid kaks korda suurem külvatud seemne kogusest ja maa harimiseks ei kasutatud fossiilkütusel rasketehnikat. Kui mullateadlane Walter Lowdermilk (1888–1974) nägi Põhja-Aafrikas 1500 aasta vanuseid haljaid oliivipuid, tõestas nähtu, et põllunduse kokkuvarisemist ei põhjustanud sealse kliima kuivenemine.

Elu gaas ja loodusseadused

Pole kahtlustki, et inimtegevus aitab kaasa kliima soojenemisele. Looduslike protsesside juures arvestame temperatuuri koefitsiendiga Q₁₀, mis näitab, kui palju suureneb reaktsiooni kiirus temperatuuri tõusul 10 Celsiuse kraadi võrra. See näit aga ei olene ettevõtte äriplaanist, inimestest ega nende poliitilisest tahtest. Fotosünteesi puhul on Q₁₀ väärtus temperatuuri vahemikus 5–35 ^oC ligikaudu 2,² mulla orgaanilise aine lagunemisel on aga selle näidu keskmine väärtus 3,³ kuigi esineb kõikumisi vahemikus 2,2–4,6 sõltuvalt limiteerivast faktorist nagu mulla pH väärtus, niiskus ja muud tegurid. Q₁₀ selgitab, et temperatuuri tõus suurendab fotosünteesi kiirust vähem, võrreldes mulla orgaanilise aine lagundamise kiirusega. Siit selgub asjaolu, miks troopilistes vihmametsades talletub süsinik valdavalt elusates taimedes, mitte aga õhukeses mullakihis. Lähtudes sellest looduse seaduspärast peab teadvustama, et muld ja mulla elustik on temperatuuri tõusu tõttu enam haavatav võrreldes taimedega, nendest sõltuvate putukate, lindude ja loomade, sealhulgas ka inimestega.

Lisaks Q₁₀ väärtusele on inimeste tahtest sõltumata massitoimeseaduse mõju looduslike protsessidele. Lihtsamalt öeldes: ühe aine kontsentratsiooni suurendamine tõstab summaarse reaktsiooni (või protsessi) kiirust. Fotosüntees, mis on elu alus Maal, kasutab süsihappegaasi (CO₂) peamise lähteainena meile vajaliku toidu ja orgaanilise aine sünteesiks. Seepärast on süsihappegaasi nimetatud ka elu gaasiks. Kui temperatuur ei ületa 45 ^oC, siis heas mullas ja normaalse niiskusesisalduse korral on fotosünteesi limiteeriv faktor CO₂ sisaldus õhus. CO₂ sisaldusel 0,03% ei suuda taimed orgaanilist ainet sünteesida. Seevastu CO₂ tõusul õhus kuni väärtuseni 3% kiireneb optimaalsetes tingimustes orgaanilise aine süntees.⁴ Eirates ookeanide võimet CO₂ neelata, kuluks fotosünteesi kiiruse juures kogu CO₂ atmosfäärist ammendamiseks vaid 12 aastat, kui mikroorganismid orgaanilist ainet ei lagundaks.⁵ Süsihappegaasi sisalduse suurendamist on teadlikult kasutatud kasvuhoonetes saagikuse parandamiseks. Sama nähtus kehtib ka vabas looduses kasvavate taimede puhul suurendades nende kasvukiirust vee ja mineraalainete kättesaadavuse korral.

Massitoime seadus kehtib ka mulla orgaanilise aine lagunemise kohta. Mulla orgaanilise aine tähtsaim komponent on huumus, mille struktuuri moodustavad valdavalt tsüklilised ühendid, mis on mikroorganismide poolt aeroobselt lagundatavad. Mulla aereerimine intensiivse kündmisega soodustab mulla mikroobide varustamist hapnikuga huumusainete lagundamiseks. 1943. aastal avaldas Edward H. Faulkner (1886–1964) raamatu „Künnimehe narrus“ („Plowman’s Folly“), kus seadis kahtluse alla adra kasutamise. Oma põllunduse praktikale tuginevas raamatus tõestas ta üsna veenvalt, et mulla vaesumine, erosioon ja põllukultuuride saagikuse vähenemine on otseselt tingitud mullapinna sügavast kündmisest. Oma katselappidel lisas Faulkner põllupinnale haljasväetisi, kasutas ketasäket ja muutis ilma kündmiseta tavalised või isegi kehvemad mullad produktiivseks suure saagikusega põllumaaks. See kõik toimus Faulkneri põldudel enne, kui leiutati keemilised herbitsiidid. Tänapäeval tunneme seda maa harimise meetodit otsekülvina. Otsekülv säästab kuni 70% kütust ja vähendab tehnika kulumist. Võimalus kütuse säästmiseks ongi otsekülvi, mille puhul kasutatakse rohkelt keemilist umbrohutõrjet, peamine tõukejõud.

Maa rasv, vihmaussid ning uputus ja põud

Huumust on täie õigusega nimetatud maa rasvaks, mis on heades tingimustes kogunenud, tagades taimede kasvu ka kehvemates oludes.

Võrreldes 1950. aastaga on „rohelise revolutsiooni“ käigus praeguseks Maa mullastiku huumusevaru kahanenud 50%. Euroopa Liidu mulla vaatluskeskuse (EU Soil Observatory, EUSO) andmetel on 61% ELi muldadest ebatervislikus seisundis ja mulla orgaanilise süsiniku kadu valdavates mullatüüpides 53%.⁶ Huumuse süsinikusisaldus on 60% piires. Aine jäävuse seaduse kohaselt ei ole hävinud huumuse süsinik kuhugi kadunud, vaid on muutunud ühest olekust teise ja rikastanud Maa atmosfääri süsihappegaasiga. Võrreldes atmosfääri süsihappegaasi sisalduse määramisega nõuab mulla huumuse analüüs tohutu koguse proovide võtmist ja keerukat analüüsi, mille tõttu jääb muld kliimaaktivistide tähelepanust eemale.

Kui vaadelda põllukultuuride saagikuse statistikat, siis näeme kas või Eesti näitel, et hektarilt ei ole tavapõllunduse tingimustes kunagi varem saadud teravilja nii suurel määral. See tõsiasi justkui uinutab teadmist huumuse vajalikkusest põldudel. Humiinained imavad vett ligikaudu 16 korda oma kaalust rohkem.⁷ Eestis jättis 2025. aasta juunis 70 mm maha sadanud vihm paljud põllud vee alla ohustades saagist ilma jäämisega. Loomulikult on selles süüdi vääramatu jõud ehk kliima tujukus, sest põllumees ei tea, et 1% huumusesisaldusega muld suudab hektaril hoida 24 000 liitrit vett ehk 24 mm sademeid. 5% huumusesisaldusega muld suudab hoida pinnases juba 144 mm vihma, vältides põldude üleujutamist. Kui arvud ei ole laest võetud, siis on nad halastamatud ja ilma kaastundeta. Eesti vanasõna ütleb, et narri põldu üks kord, põld narrib üheksa korda vastu.

See meeldetuletus ei ole soola raputamine värskele haavale, vaid tõdemus, et enim kasutatav herbitsiid glüfosaat hävitab mullas elutsevaid pisiloomakesi, seeneniidistikku ja baktereid, kes aitavad kaasa mullaosakeste poorsusele. Eesti keeles nimetatakse mullas elavaid väheharjaseid rõngusse väga tabavalt vihmaussiseks, sest suurte sademetega täituvad mullas olevad poorid veega ja läbi naha hingavad vihmaussid tulevad maapinnale. Me näeme üleujutatud põlde, kuid ei tõde, et vihmaussid on mullast kadunud. Viljakaid ja tervislikke muldasid iseloomustab mullausside arvukus 110–140 isendit ühe ruutmeetri kohta. Mis on hävinud, seda ei märgata ja selle üle ilmastiku ja kliimaga seotud uudistes ei kurdeta. Vihmaussid levivad aastas oma algsest elupaigast maksimaalselt kuni 20 meetri kaugusele. Kui metsa- või põlluservad on glüfosaadist puutumata jäänud, siis narritud suurpõllu taastumine vihmaussidega võtab enam kui üheksa aastat aega.

Huumuserikas muld on põllumehele abiks ka põua puhul, kuna sellisest pinnasest ei aurustu vesi atmosfääri ja on taime juurtele kergesti ligipääsetav. Huumuse suur ioonvahetusvõime võimaldab mullas hoida kinni taimetoiteaineid ja pestitsiidi jääke, takistades nende väljauhtumist põhjavette ja veekogudesse. Üks protsent huumuse sisaldust 30 cm paksuses mullas annab täiendavalt 2500 kg lämmastikku hektari kohta, võimaldades säästa kulutusi väetise ostmiseks. Kuid ajavahemikus 1961–2019 on lämmastikväetiste tarbimine suurenenud 800%. Lämmastiku ülekülluse korral hakkavad seened ja bakterid intensiivselt tarbima mulla orgaanilist süsinikku, tuues kaasa huumuse lagundamise ja juurehaiguste leviku. Liigse lämmastiku 1 kg põhjustab 100 kg mulla süsiniku kao. „Boonusena“ soodustab rohke lämmastikväetis intensiivsete sademete korral vilja lamandumist.

Mõnes riigis on ajalooliselt mulda kogunenud rohkem huumust. Üheks näiteks on Ukraina, kus viljakad mullad võimaldavad väheste kulutustega toota toitu 600 miljoni inimese tarbeks. Vilja eksport Ukrainast tekitab protesti mullaviljakuse kaotanud riikides elavate põllupidajate seas, kui seal odavamalt toodetud saak müüki lastakse.

Muld seob süsinikku ja tagab bioloogilise mitmekesisuse

Muld on Maal ainus panipaik, kuhu saab ladustada õhku paisatud süsinikku. ÜRO kliimamuutuste Pariisi konverentsil 2015. aastal kuulutas Prantsusmaa põllumajandusminister Stéphane Le Foll välja niinimetatud „neli tuhande kohta“ algatuse, kutsudes kõiki põllumehi suurendama aastas oma mulla süsinikuvaru 0,4% neutraliseerimaks inimtekkelise CO₂ mõju kliimale. Vastupidiselt sellele algatusele on Euroopas praegu haritava maa süsiniku sisalduse kadu 0,5% aastas.⁸

Austraalias on välja arvutatud, et mulla süsiniku sisalduse suurendamine 0,5% võrra 30 sentimeetrises kihis vaid kahel protsendil sealsest 445 miljoni hektarisest põllumajandusmaast seoks ohutult ja püsivalt kogu riigi aastase fossiilkütuse CO₂ heitme.⁹ Itaalia kohta tehtud arvutuste kohaselt võimaldaks haritavas pinnases orgaanilise süsiniku suurendamine 0,15% võrra siduda selles riigis kogu CO₂, mida fossiilkütuse kasutamisel ühe aasta jooksul atmosfääri paisatakse.¹⁰

Need arvutused näitavad, et fossiilsete kütuste kasutamisest tingitud CO₂ emissioon ei ole kliima soojenemise peamine probleem, kui mulla eest õigesti hoolitsetakse. Kasutades analoogilist arvutust tasub kalkuleerida, kui palju oleks Eestis tarvis põllumaa orgaanilise süsiniku sisaldust tõsta, et olemasolevatest põlevkivi-soojuselektri­jaamadest eralduv CO₂ kogus jõuaks huumusena tagasi mullapinda ja me saaksime stabiilselt odava hinnaga elektrit kuni elektrijaamade töövõimelised seadmed täielikult amortiseeruvad.

Leonardo da Vinci ütles enam kui 500 aastat tagasi, et inimesed teavad rohkem taevatähtede liikumisest kui mullast meie jalge all. Rääkides elurikkusest ja liigilisest mitmekesisusest on muld peaaegu täielikult tähelepanuta jäetud. Mullaelustiku tegelik mitmekesisus on selgunud alles pärilikkusaine DNA proovidest ja see ületab taimede liigilisuse arvu sadu ja tuhandeid kordi. Mitmesuguseid selgrootuid on mullas 5–80 miljonit, seeni 3,5–5,1 miljonit, baktereid 100 miljardit kuni 1 triljon.

Inimese poolt mulla elustikus tekitatud suurele muudatusele pani aluse Justus von Liebig 1840. aastal kirjutatud monograafiaga „Orgaanilise keemia rakendused põllumajanduses ja füsioloogias“, mis andis tõuke mineraalväetiste kasutusele, tõstes märkimisväärselt põllukultuuride saagikust. Sellel ammusel ajal ei olnud kasvuhoonegaasid ja mulla orgaanilise aine vähenemine probleemiks ning mineraalväetiste abil tõusis saagikus ja tulu. Näib, et mulda suhtumine on jäänud pidama Liebigi-aegsesse tõdemusse. Me teame, et taimed kasvavad toitelahuses ka ilma mullata, kuid huumuse ülimat tähtsust ei osata hinnata.

Mullastiku arvestamata jätmine süsinikuringes ja bioloogilise mitmekesisuse tagamisel tuleneb inimese nägemismeele iseärasusest – maad me tajume jalge all tasapinnaliselt, aga õhku, taimestikku ja ka veekogusid vaatleme ruumiliselt.

Kaltsiumil on peaosa

Orgaaniline aine jõuab mullapinda tänu roheliste taimedele, kes suunavad 80% valgusest saadud energiast juurestikku, vaid 20% jääb maapealsete osade kasvuks. Paraku ei jää orgaaniline aine mulda igaveseks tänu mikroobide elutegevusele, kes õhuhapniku juuresolekul lagundavad orgaanilise aine omakorda süsihappegaasiks (CO₂). Õnneks on seda protsessi võimalik aeglustada mulda lisatava kaltsiumi abil, mis stabiliseerib mulla orgaanilist süsinikku.¹¹ Mullateadlased on jõudnud tõdemuseni, et kaltsium mängib peaosa mulla biogeokeemilistes protsessides, mis mõjutavad selle orgaanilise süsiniku sisaldust, lagunemist ja akumuleerumist eri keskkondades.¹² Enamik põllupidajaid alahindab kaltsiumi tähtsust, nähes selles vaid mulla pH reguleerimise vahendit. Kaltsium osaleb seitsme mineraali omastamises läbi taime rakumembraani. Saagi kasvatamisel on tähtis tagada mullas CO₂ ja O₂ gaasivahetus, mis samuti sõltub kaltsiumist, mis hoiab savikolloide ja huumust stabiilsete mullaagregaatidena koos, hõlbustades taimede juurte ja mullamikroobide hingamist. Kaltsium reguleerib ka rakkude tugevust, tagades parema seisukindluse ja vähendab taimekahjurite survet.

Kaltsiumi Ca⁺⁺ ioonid tagavad orgaanilise süsiniku säilimise mullas kaugelt üle 100 aasta, hoolimata mullamikroobide elutegevusest. Need positiivsed ioonid võimaldavad huumusega siduda negatiivseid fosfori ioone vältimaks fosfori lahustumatute ühendite moodustumist. Ja vastupidi, kaltsiumirikkale pinnasele orgaanilise aine lisamine takistab lahustumatute fosforiühendite teket. Huumusevaene muld ei hoia lisatud fosforväetist pinnases kinni, see kandub edasi veekogudesse ja see kogus on Euroopa Liidus koos Inglismaaga 97 000 tonni aastas.¹³ Talunikud ostavad meelsasti fosforväetisi, kuid ei raatsi teha kulutusi mulla parandamiseks, mis väldiks väetiste raiskamist. Tagajärjeks on veekogude õitsemine ja eutrofeerumine.

Eesti maapõu on rikas kaltsiumi sisaldavatest mineraalidest, mis on vajalikud mulla orgaanilise aine sisalduse suurendamiseks ja selle pikaajalise säilimise tagamiseks. Teistes riikides kulutatakse elektrienergiat kaltsiumi sisaldavate mineraalide jahvatamiseks, et teha need taimedele kättesaadavaks. Eestis saadakse põldudele vajalik kasutusvalmis kaltsiumilisand põlevkivituha näol ja selle saamisega kaasneb elektrienergia toodang. Põllupinnale ühtlaselt laotatud põlevkivituhk seob ka ise õhus olevat süsihappegaasi. Eesti majanduse huvides on vaja kindlalt tõdeda, et mullaviljakuse ja huumuse sisalduse suurendamiseks tuleb toota põlevkivituhka ja elektrienergia on vaid selle tootmisprotsessi kõrvalsaadus. Kahjuks oli põlevkivituhk aastaid tagasi pandud ohtlike ainete nimekirja kas ühe ametniku omaenesetarkusest või kollektiivsest rumalusest. Sellest nimekirjast kustutamiseks pidid 2019. aastal kaks teaduskollektiivi Tartu ülikoolist ja Tallinna tehnikaülikoolist tegema teadusliku uuringu tõestamaks põlevkivituha ohutust. Viimaste kohalike uuringute järgi saab põlevkivituhka ka reoveepuhastusseadmete aktiivmuda abil granuleerida, mis loob eelduse orgaanilise aine jääkide suunamiseks taimekasvatusse. Granuleeritud põlevkivituhka saaks eksportida ega maksa unustada selle tegevusega seotud töökohti, odavat kaugkütet ning vee- ja raudteetranspordi kasumlikku perspektiivi.

Lisaks kaltsiumile on mulla huumusesisalduse suurendamiseks vaja seda rikastada fotosünteesil saadud orgaanilise süsinikuga, sest kivisüsi, töötlemata põlevkivi, naftasaadused ja maagaas selleks ei kõlba olenemata neis sisalduvast süsinikust. Huumusesisaldust ei suurenda ka tuulikute ja päikesepatareide abil saadud odav elektrienergia. Lihtsaim moodus mulla orgaanilise süsiniku suurendamiseks on taimekasvatuse ja metsatööstuse jääkide mulda viimine koos kaltsiumilisandiga. Metsamulla huumusesisaldust suurendavad raiejäätmete puitunud taimeosad, sest nendes sisalduv ligniin allub raskesti mullamikroobide lagundavale toimele.¹⁴ Raiejäätmetes sisalduv süsinik jääb mulda aastakümneteks või aastasadadeks. Kui tahame, et Maa jääks roheliseks planeediks, siis taimsete jääkide kasutamine biokütusena, mis loetletud minutitega süsihappegaasiks põletatakse, ei aita atmosfääris vähendada kasvuhoonegaaside sisaldust.

Loll on raske olla

Kuna mullast sõltub inimkonna eksistents, siis kliimat ja keskkonda puudutavate otsuste tegemisel tuleks alustada XXI sajandi teadmiste pagasiga mullast ja sellest, mis määrab mulla tervise. Toit, mis inimesi elus hoiab, tuleb valdavalt otseselt või kaudselt mullas kasvavate taimede vahendusel. Just seepärast on muld inimkonna kõige väärtuslikum ressurss.

2023. aastal võeti vastu „Mullamissiooni manifest“(„Mission soil manifesto“),¹⁵ mille tekst on olemas ka eesti keeles, kuid seni laiemalt tundmata. Paraku ei ole see dokument kohustuslik, vaid soovituslik, sõltudes põllumeeste tahtest. Mitu aastat tagasi kutsuti mind Eesti teravilja- ja rapsikasvatajate ühistusse KEVILI mullast rääkima. Pärast ettekannet ütles vestlusringis üks edukas põllupidaja: „Lasen vanaviisi edasi, sest nii on lihtsam!“ Selline suhtumine ongi põhiline argument, miks mulla taastamist välistav tavapõllundus on maailmas senini valdav.

Fossiilkütuste põletamisel tekkivat süsihappegaasi maksustatakse, ent mulla orgaanilise süsiniku suurendamise eest rahalist hüvitist ei tule. Tavapõllumajanduse kohta on öeldud, et see seisneb taimede elus hoidmises surnud pinnases, mis ilma pestitsiidide ja väetisteta oleks võimatu. Tuleb tõdeda, et teavet mulla tervise ja selles sisalduva orgaanilise aine majandamise tähtsusest ei ole põhjalikult selgitatud ning puudub ühine juhtimine mulla süsinikusisalduse suurendamiseks, mis vähendaks kasvuhoonegaaside sisaldust.

Pole kahtlustki, et kliimaaruteludes mullaga arvestamata jätmisel peame nõustuma meie lugupeetud peaministri Kristen Michali sõnumiga: „Loll on raske olla.“ Siinjuures ei pea kedagi konkreetset silmas pidama, sest pole tähtis, kas mullast hoolimata kõnnitakse parkettide peal Toompeal või Brüsselis. Loodus ise kutsub meid mõtlema kliima muutumise põhjustest teisiti, kui seni avalikkusele on serveeritud.