Ma mõtlen emakeelest. Harilikult peetakse emakeeleks esimesena omandatud kodust saadud keelt. Emale viitab emakeele mõiste paljudes keeltes, kuid on ka neid kultuure, kus räägitakse isa- või sünni-, päritolukeelest. Enamasti oskab inimene oma emakeelt kõige paremini, kuid see pole alati nii. Esimesena omandatud keele oskus võib aja jooksul taanduda, kui edaspidi viibitakse muus keelekeskkonnas. Mitmekeelsest perekonnast pärinemise puhul räägib inimene mõnikord kaht keelt võrdselt hästi – siis saab kõnelda kahest emakeelest. Emakeelega käib minu arvates kaasas aga raskesti seletatav emotsionaalne aspekt, mis pigem takistab kaht keelt samaaegselt emakeeleks nimetamast.

Võib ka ette tulla, et emakeeleks nimetatav (vähemus)keel on hoopis selline, mille kasutamine nõuab koguni pingutust: sõnu tuleb puudu ja keerulisemate mõttekäikude juures võetakse appi rohkelt laensõnu ja -termineid, kasutatakse ühiskonnas domineerivast keelest pärit lausekonstruktsioone või lihtsalt minnakse domineerivale keelele üle, või ka sellele, milles on omandatud haridus. Sel juhul defineerib rääkija emakeelena ju mitte kõige ladusamat ja võib-olla ka mitte esimesena omandatud, vaid päritolu- või identiteedikeelt.

Emakeele määratlemisel põimuvad niisiis eri variatsioonides kolm kriteeriumi: päritolu, oskus ja identiteet. Kaks viimast võivad muutuda. Vaid päritolu on ette määratud ja inimese enda otsustest sõltumatu. Lisaks, et asi veel segasemaks ajada, sama keele kasutamine ei tähenda alati sama rahvuse hulka kuulumist. Samuti on võimalik, et ühest rahvusest inimeste emakeel ei kattu. Rahvuse mõiste on muidugi sama keerukas: siin põimuvad päritolu ning kodakondsuse küsimus.

Eestis seostub emakeelega peamiselt eesti keel. Meil on Emakeele Selts, emakeeleolümpiaadid, räägitakse emakeeleõpetajatest ja kõigi toodud näidete puhul mõeldakse enesestmõistetavalt eesti keelest. Eks see ammu kujunenud kokkulepe ole. Kõik ei olegi alati ratsionaalselt põhjendatav või jääb põhjuse-tagajärje seos kuhugi (mälutagusesse?) minevikku. Praeguse olukorra taga on traditsioon ning praktiline vajadus. Näiteks, et teha vahet eesti keele kui emakeele ja eesti keele kui võõrkeele õpetamisel ja teadmiste kontrollil. Arvatakse ka, et eesti keele ellujäämise huvides oli emakeele mõiste kasutamine totalitaarses lähiminevikus rääkijatele emotsionaalselt siduva nüansiga.

Kuidas aga suhestun sellise ema­keele­käsitlusega mina, võro kiilt emakeelena rääkiv võrokõne? Jäägu siin pikemalt arutlemata Eesti keelepoliitikute ja -teadlaste vastanduvad seisukohad võru keele murdeks, (põlis)keeleks või murdega võrdsustatud eesti keele piirkondlikuks erikujuks pidamise kohta. Keskendugem näidetele elust. Oleme abikaasaga oma kolme lapsega nende sünnist saati võru keelt rääkinud. See on meie kodu- ja igapäevakeel. Selle loogilise tulemusena hakkasid meie lapsed esimesena rääkima võru keeles. Emakeele termini hariliku kasutuse kohaselt on see nende emakeel. Tõsi, õige pea õppisid nad ära ka eesti keele, nii et praegu on nad kakskeelsed lapsed, kes räägivad mõlemat keelt võrdselt hästi ja kahe keele vahel liikumine käib neil rohkem kui sujuvalt ilma keeli kunagi segamata. Siiski peavad nad oma emakeeleks võru keelt, sest nende puhul tulevad mängu ka päritolu- ja identiteedikriteerium.

Kui meie kaks last läinud aastal kooli emakeeleolümpiaadi diplomiga koju tulid, pani see mõtlema. Mu lapsed on head keeles, mis ei ole nende esimesena omandatud ja kodus enim kasutatud, vaid teisena omandatud keel, mida nad küll tõesti väga hästi oskavad. See ei ole ebaharilik olukord, meie marginaalne erijuhtum, mis võib ette tulla vaid mõnes üksikus võrukestest keeleentusiastide peres. Eestis käib koolis küllalt lapsi, kelle emakeel ei ole eesti keel, kuid kes oskavad seda nii hästi, et võivad osaleda olümpiaadidel ja teha eksameid maksimumpunktidele.

Üks lugu kaugest nõukaminevikust. Minuealine sõber rääkis hiljaaegu oma venelannast ema meelepahast, kui lapse täidetud päevikus tunniplaanis eesti keele tund emakeelena kirjas oli. See riivas ema, kes töötas ise eesti koolis õpetajana ja oskas nii vene kui ka eesti keelt võrdselt hästi. Kuid vene keel oli tema identiteedi- ja päritolukeel, milles ta oma lapsega rääkis.

Võrdusmärk eesti keele ja emakeele vahel ei peaks Eestis olema ainuvõimalik ja iseenesestmõistetav eeldus. Ema­keelepäev toobki igal aastal näiteid ka avaramatest käsitlustest. Lastekirjanikuna on mind ikka kutsutud emakeelepäeva puhul koolidesse ja raamatukogudesse lugejatega kohtuma ja väga sageli sisaldub kutses palve tutvustada neile minu emakeelt, võru keelt.

Läinud aasta tõi ühe suure muutuse emakeele mõiste sisustamisse Eestis. Nüüd on võimalik eesti emakeele rääkijatel rahvastikuregistris märkida lisaks ära võru keel ja mitmeid teisigi Eesti piirkonnakeeli eesti keele murdena. Väike samm riigi, suur samm võrukeste jaoks, hõiskasin ma oma sotsiaalmeediapostituses pärast seda, kui kogu perega registris muudatused tegime. Sinnani oli see võimatu. Põhjenduseks oli toodud muudatuse tegemise kulukus, ebavajalikkus ja marginaalsus. Mäletan lapse nõutust, kes üle mu õla arvutis enda kohta käivaid rahvastikuregistri andmeid kiikas ja küsis, miks tema emakeel on eesti keel. Kaalusin juba geriljaaktsiooni, kus kutsun kõiki emakeelseid võrukesi rahvastikuregistris emakeeleks mõnd kokku­lepitud väljasurnud keelt märkima, et siis riigile teada anda: arvestatagu, et need uued väljasurnud keele rääkijad on võrukesed, sest muud võimalust meil endast märku anda ei ole.

Igal inimesel on õigus oma emakeelele, s.t õigus seda rääkida ja järgmisele põlvkonnale edasi anda. Loogilise jätkuna käib sellega kaasas ka õigus emakeelt emakeeleks nimetada. Ja järelikult ka õigus mitte nimetada emakeeleks keelt, mis seda ei ole. Siit edasi olen natuke nõutu. Ma pole loomult ei lammutaja ega hukkamõistja, seda enam et pean väga lugu nii Emakeele Seltsi kui Emakeeleõpetajate Seltsi tööst, millest on muuseas kasu ka kõigil võru keele rääkijatel. Kuid lubage mulle siiski mõningast hämmeldust, kui mu laps emakeeleolümpiaadi diplomiga koju tuleb, kui mu võru emakeelega sõpra kiidetakse selle eest, et ta lapsega „võru keelt praktiseerib“ või kui mind koolis enne lastele esinemist tutvustatakse kui „meie rikkas ema­keeles kirjutavat kirjanikku, kelle harrastus on Võru murre“. Emakeel ei ole praktiseeritav harrastus, see on identi­teedi ja elu mõtestamise küsimus ja elamise viis.