Anu Allas, Allaandmine algajatele. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2025. 180 lk.

„Rõõm“, tõotas tableti hõbedane pakend. Võtsin ära ja hakkasin pihta. Kolleegi raamat, värskelt romaanivõistlusel tunnustatud proosadebüüt. Halvad aimused süvenesid, igritsevad hirmud said lihaks. Raamat oli hea. Järjest paremaks läks. Kadestamisväärselt hästi kirjutatud. Lõikavalt vahe sõnakasutus, lausumise tõusev ja langev rütm, selle ilmumine määramatusest ning haihtumine kutsuvasse teadmatusse – see kõik haaras ja ei lasknud lahti. Ei lasknud lõpuski, istutas hinge hoopis tühjuse – mis see nüüd oli? Lõpp kindlasti mitte. Raamat keris epiloogist edasi, selle stseenide filmilikkus kogunes peas pöörlevaks slaidi­kollaažiks, mis hakkas varjama vaadet. Millele? Vist pettumusele, et ma ise polnud seda raamatut kirjutanud. Õnnetuseks oli seegi neuroos raamatus nagu muuseas lahti kirjutatud, ühegi viiteta minu, lugeja, hääletutele kannatustele. Needki, äng ja hingevaev, olid mult röövitud. „Rõõmuga“ seda ei ravi.

Ometi see raamat hüüdis tulles. Oleksin võinud valmistuda. Kaalu Kirme, Juta Kivimäe, Eero Epner, Lilli Luuk, Anu Allas. Lisame Endel Nirgi. Paneme juurde Ants Viidalepa, siis Lemming Nageli, Kiwa. Tõdegem sellegi puuduliku nimekirja näitel, et kunsti- ja kirjandusteaduse ning kujutava kunsti piir proosaga on alati olnud pigem poorne svamm, mis imeb immigrante kõikjalt ja sünnitab mitmehäälseid küborge, hübriidseid segaverelisi, keda ei morjenda küsimused tõest ja erialade piiridest. Lisame Jaan Krossi ja Mart Kivastiku kunstiajaloolised fiktsioonid ja mõistame, et kunstiteadlasest prosaisti Anu Allase ilmumist rahvale on eesti kirjandusloos sepitsetud juba pikemat aega.

Lohutust pakub loetu ratsionaliseerimine. Teha raamatust väike aaneli, pista ajumapi kurdude vahele. Keeta ridade luudelt liha, jätta vaid anonüümsed märksõnad, universaalsed jutupunktid; hea ühelt proosakonverentsilt teisele purjetada. No proovib siis: metafiktsioon, autofiktsioon, ebausaldusväärne jutustaja, elliptiline narratiiv, multiperspektivism, anakrooniad, paroodia, pastišš, palimpsest, polüfoonilisus, tekstikoe fragmentaarsus, risoom, intertekstuaalsus, antinarrativism, tõejärgsus – oeh, kõik ei mahugi kohvrisse. Postmodernistliku romaaniteooria armastus terminiloome vastu on teada ja ei kuiva see läte niipea, kui müüki tuleb veel selliseid „allaandmisi algajatele“.

Ja on ju tulnud ka varem. Metafiktsiooni suurejoonelist kohalolu, kirjutamist kirjutamisest, võis täheldada juba Toomas Vindi 1990. aastate kunstiromaanides, mis jõudsid otsaga kunstiajaloolisse satiiri, siin-seal akadeemilisusega trikitades.¹ Toona kaalus kirjanduslik retseptsioon, samuti preemiaid pillates, topeldatud jutustamisvõtteid veel romaaniuuenduse vaoshoitumas raamistuses. Kolm kümnendit hiljem on klassikalisest romaanist järel vaid romaanivõistlus ning sellegi egiidi all hinnatakse eelkõige oskust küsitleda ja kahtluse alla panna romaani tõepärast jutustamisoskust, fakti ja fiktsiooni vahekorda, lineaarset kronotoopi, teksti sidusust. Võitles ju nende vastu Vintki, kuulutasid ju temagi romaanid iseäralikus kaleidoskoopilises keeles kadu nii klassikalisele romaanile kui ka kunstiajaloo kirjutusele. Olevat jõutud kirjutamise lõppu, enam uut paberile panna ei saa, küll aga kriipseldada midagi võõraste kirjaridade vahele. Anton Tšehhov, Richard Brautigan, nende parafraase olevat kirjutamise lõppjaamas veel võimalik luua. Ja muidugi varjulisi vihjeid René Magritte’ile. Ja iseendale. Aga rohkem küll mitte.

Lõppmängu algus

Ent Anu Allase võib majutada ka ühte pikemasse isikunimede loetellu: Friedrich Schiller, Karl Marx, Johan Huizinga, Guy Debord, Arvo Pärt, Kuldar Sink, Jaan Tooming, Mati Unt, Madis Kõiv, Vaino Vahing, Jacques Rancière, Anu Allas. Ainuke naine nimekirjas. See võib selgitada tema raamatu ilmumise asjaolusid. Debüüt on hästiaimatavalt feministlik, ent see pole järjekordne koidik, pigem feminismi loojang. Endspiel. Raamatu süžee käitub nagu sügisene polaarpäike, viipab vaid korraks üle silmapiiri ja kaob, jättes meid pikenevate varjude küüsi. Oli mingi õletuli, aga nüüd on ta läinud. Oleme järelmaailmas. Sündmustik on kasin, lugu ei rullu lahti, moraal ei kooru. Ka lõpus mitte. Feminismi luhtumise lugu on markeeritud heitliku punktiirina, rebitud lehtede, varastatud märkmete, kaotsiläinud tekstide ja arvuti­failidena. Need ilmuvad ajuti siin-seal välja, ent ei sobitu, jutustajaid on palju, nad mäletavad erinevalt, kirjutavad üksteisele ridade vahele, loovad küll isetult kroonikaid, ent märkamatult omistavad sündmustele meelevaldseid tähendusi. Poolikud käsikirjad rändavad käest kätte, madratsi alla ja sealt lennujaama, siis teise; lost and found kujunebki loo kandvaks intriigiks. Oli see üldse feminismi luhtumine? Oli see üldse võtmeromaan? Äkki lihtsalt veel üks intellektuaalne krimka kaotsiläinud tekstijupist?

Ent tühja sest loost, tähtis on esitamise viis. See on polüfooniline, lähtub mitmest suust ja silmavaatest, pärineb kaasaegsete tunnistustest, arhiividokumentide kokkuvõtteist, osaliste tummast kibestumisest. Lähtub ka mitmest erisugusest ajahetkest, jutustajate aeg ning loo toimumise aeg on käristatud topeltkronotoobiks; ei, neid aegruume on siiski palju rohkem, Allas pole piirdunud tegelikkuse lihtlabase poolitamisega. Hektilisi ajahüppeid, teleporteerumisi ruumis ja ühest kehast teise on puistatud oluliselt heldema käega. Ent on ka läbivalt tepitud mustrit – naised on tugevad ja mehed nõrgad. Agentseid naistegelasi ühendab tõhus ja dünaamiline karakter, nad ilmuvad nimetu minajutustaja tagant nagu sõsarplaneedid, sama intelligentsete kaksikõdede ja vaimsete vanaemade galeriina: Anna, Ella, Norma, Dolores. Kaks mehenääpsu on neile vaid dekoratsiooniks, Lars ja Harald, „prelüüdid“ ja „eelmängud“, nii loeme, tõelistele suhetele kellegi teisega, inertsed ja neurootilised tossikesed, kohe näha, kelle järelt on vaja lapiga käia.

Minajutustaja pääseb harva löögile, ent ometi olulistel hetkedel, romaani avataktide dirigendina ja hiljem akadeemilise lõppsõna esitajana luhtunud vastupanuliikumisele – keegi naisteadlane, autofiktsionaalne minajutustaja, kelle kuvand pakub ahvatlevaid võrdlusmomente autori enda akadeemiliste huvidega. Allaski on uurinud Spiel’i, muu hulgas ka viise, kuidas see avaldus Mati Undi, Vaino Vahingu ja Jaan Toominga 1960. aastate teatrieksperimentides, mis valgusid üle kunstilisuse ääre ning sulatasid kokku senise vankumatu opositsiooni – ars et vita. Mäng, mis diskrediteerib tegelikkuse kokkuleppelisi piirjooni, muudab inimese tajuilma plastiliseks ja manipuleeritavaks, igal hetkel meelevaldselt ise suunda voolitavaks ääretuks häppeningiks, mille kestus, ruumiline ulatus ja osaliste arvgi on teadmata. Mis küsimata millestki lihtsalt spontaanselt haarab inimesed enda embusse ning pakub neile via regia’t – kuninglikku teed oma tõelise mina avastamiseni kunsti ja elu lahutamatus keerises, eemal võõrandunud sotsiaalsetest rollidest. Romaan sisaldab avameelseid sõnasõnalisi vihjeid Tartu teatriskeene tollastele postdramaatilistele eksperimentidele ning selle eneserefleksiooni aste on piisavalt kõrge, et märgata üllatavat – etendusajaloolise uurimisobjekti radikaalsed kombed ei püsi vaguralt uurija ootel ajaloos ja arhiivis. Ei, need tungivad heauskse uurija enda ellu, nihutavad tema isikliku tajuilma piire ning lõpuks „keeravad tuksi“ ka romaani, mille ta võttis kirjutada, et lihtsalt tõestada selle žanri võimalikkust Maal. Uurimisobjekt võtab uurija üle, võtab ka tema kirjatöö ning … sellest saab Spiel, totaalne manipulatsioon lugejaga.

Mängu algus

Häda sinefiilile, kes on näinud Lars von Trieri filmi „Melanhoolia“ (2011). See pole raamatus vaid arutluse all, selle misan­stseenide kahkjas maailmalõpuvalgus saadab juhuti ka romaani peategelaste ruttamisi kivilinna pimedatel kujadel, lisab nende Endspiel’ile ühe varasema huku pahaendelise allteksti, raamat linastab filmi, nii vist võib öelda. Need ambivalentsid ja kooskõlad näivad pakkuvat autorile mängulusti, eri kunstiteoste ekfrastiline kokteil käivitab déjà-vu’de kaskaadi ning romaani piirid hajuvad, see sulab kokku aina rohkemate kunstiteostega, neelab endasse autori, kellest saab ajaloo arhiiviürikuis eksleja. Ja kugistab ka lugeja, kes jäetakse katkisele tekstimaastikule hirmunult ukerdama nagu uisutaja haprale jääkirmele … iial ei tea, kust kirjamärgid järgmiseks järele annavad.

Tekstipiiride haprus ja kõrgendatud teadlikkus kirja petlikkusest toidab usku, et kirjanik Allas kannab vajadusel edukalt välja schilleriaani õhtukleidi. Schilleri „Kirjad inimese esteetilisest harimisest“ (1795)² näppavad Immanuel Kantilt muuseas pillatud vaba mängu (freies Spiel) mõiste ning ehitavad sellest suurema kategoorilise imperatiivi – mängutungi (Spieltrieb, Ülo Torpatsi tõlkes mänguaje). Viimane on inspireerinud nii prantsuse (Guy Debord, Jacques Rancière) kui ka saksa marksiste (noor Karl Marx, Herbert Marcuse, Jürgen Habermas) ühel kindlal põhjusel: need pakuvad mänguteoreetilisi pidepunkte – ja mitte ainult reaalsuse tõlgendamiseks, vaid ka nihestamiseks, sotsiaalse muutuse esilekutsumiseks.³ Vasakpoolsed eelistavad mängulise triivimisega läbi linnaruumi murendada kapitalismi panoptilist spektaaklit. Psühhoanalüüs rakendab mängu, et vabaneda võõrandunud sotsiaalsest persona’st alateadvuses luurava tõelise mina kasuks (Vahing), humanistidele ja kultuuriloolastele (Huizinga) on mäng inimese ülim mõõt, milles ta elab oma saatuse vääriliselt, loovalt, isetult, puhtast lustist. Anu Allase debüüt näib seda sorti Spiel: see mängib lugejaga, tõmbab tal aina tooli alt, ahvatleb ja eksitab tema kujutlusvõimet, naeruvääristab lugeja tõejanu, sõlmituse ja lõpplahenduse ootust, kõiki neid narrativismi väikseid maiustusi. Kogu raamat on kirjutamisest, ülemõtlemisest ja -ütlemisest. Kogu raamat on palimpsest, eelmised tekstikihid kumavad hilisemate alt, rõngas teokarbina pöördub ta aina samadesse stseenidesse … aga aina teise nurga alt. Ja lisaks vaevu olematuse äärel võbelevale sündmustikule puuduvad Allase raamatul autoriõigusega kaitstud ääred. Sellesse on pugenud teised teosed, see imbub ise viirusena lõpuks ka autori ellu.

Veel üks allaandmise tirel ja käes ta ongi – kirjutamise lõpp. Raamat hakkab kirjutama autorit. Teadlaste ja kirjanike viimane mäng.