Juba Horatius annab 2000 aastat tagasi „Ars poeticas“ teada kirjanduse kaks olulist rolli (Jaan Bergmanni tõlkes): „Lõbudust luua on tööks ning õpetust jagada luuldel.“ Nii kestis see XIX sajandini, kui Théophile Gautier oma romaani „Preili de Maupin“ eessõnas aastal 1835 mõnitas raamatust õpetust ehk kasu otsivaid kriitikuid: „Tõeliselt kaunis on vaid see, millest ei ole mingit kasu; kõik kasulik on inetu [—] Kõige kasulikum koht majas on peldik“. Siit saab alguse arusaam, mida väljendab fraas „kunst kunsti pärast“ ja tänini töötav triaad: kirjandus kui õpetus, meelelahutus ja kunst.
Aga – raamatul on mõte ainult siis, kui seda loetakse. Muidu on see vaid hunnik rikutud paberit. Nagu kirjandusest, nii saame rääkida ka kolmest lugemisest. Lugemine õpetuse pärast, meelelahutuse pärast ja lugemise enda pärast. Tõsi, kool on läbi aegade rõhutanud lugemist õpetuse pärast. Aga suures kirjanduses on kõik kolm olemas ja koolist vaba lugeja on vaba. Ta võib leida meelelahutust Tootsi tempudest, võib otsida õpetust Arno armastuse, reetmise, sõpruse lugudest, ja lugeda lugemise pärast, nautides Lutsu vestmisoskust ja põnevat keelt.
Selline oleks kirjandus ja lugemine, kui sellesse ei sekkuks autori ja lugeja kõrval pidevalt kolmas jõud – võim. Kirjanduse suhteid võimuga võib vaadata kolmel skaalal: kollaboratsionism, vastupanu ja säilenõtkus. Kirjanik võib olla kollaborant nagu Stalini aja eesti kirjanikud, ta võib avaldada võimule vastupanu, nagu 1960. aastate kirjanduslik avangard, ja ta võib näidata üles säilenõtkust, võimet kohaneda sovetliku maailmaga, andes järele ebaolulises ja säilitades omakultuuri väärtuste tuuma. Nii tegi suurem osa eesti kirjanikest pärast Stalini aega.
Sama käib lugemise kohta. Kui nõukogude kool õpetas suuresti kollaborantlikku lugemist ja mõni õpetaja juhtis tähelepanu ka säilenõtkusele, siis vastupanulugemist klassi ei lastud. Väljaspool kooli sai aga üha olulisemaks just lugemine kui säilenõtkus ja vastupanu. See oli ridade vahelt lugemine, läbi kolme kopeeri paljundatud pagulaskirjanduse lugemine ja võib öelda, et omamoodi vastupanulugemise võimalus oli ka „Mirabilia“ sari. Kollaboratiivne lugemine puudus väljaspool kooli vist täiesti.
Vabaduse aeg muutis eesti kirjandust ja lugemist radikaalselt. Kirjandusest ja lugemisest on saanud üha enam meelelahutus. Seda näitavad kas või kriminullide lõputud kuhjad raamatupoodides. Üha väiksem on ilukirjanduse lugemine õpetuse pärast. Tänapäeva eestlane otsib vastuseid elu suurtele küsimustele ennekõike eneseabiõpikutest, kaardimooride piltidega papitükkidelt ja some kõlakodadest. Kirjanduse tegemine õpetuse pärast ei ole siiski kuhugi kadunud. Isegi luule on üha enam alasti ideoloogia, lihtsalt kirja pandud murtud ridades. Ja lugemine lugemise pärast jääb üha harvemaks, sest kirjandus pakub selleks üha vähem võimalusi. Selles puudub liiga tihti see, mida Juhan Viiding väljendas sõnadega „Mis on see luuletaja luule, see on kui mõtled elule ja millelegi muule“.
Kollaboratsioonist on vabas riigis imelik kõnelda. Eesti valitsus ei käsi lugeda kindlal viisil, ta ei käsi üldse lugeda. Aga kaudne võim on olemas. See on inglise keel ja kolonisaatorina käituv suurameerika šovinism. Inglise keeles veel ei kirjutata, aga üha enam loetakse. On ainult aja küsimus, millal saab olema piisavalt palju lugejaid, kes võtavad omaks ameerika väärtused, mõtlemis- ja ütlemisviisid ja hakkavad vaatama oma kirjandust kui armetut igavust. Nii et tulemust võiks nimetada lugeja enesekoloniseerimiseks.
See tähendab, et praeguseks on vabatahtlikust eesti keeles eesti ilukirjanduse lugemisest saamas taas kultuurilise vastupanu ja säilenõtkuse vahend. Jääb vaid loota, et meil on piisavalt lugejaid, kes hoiaksid raamatuid muutumast rikutud paberi hunnikuks.
Ceterum censeo. On aeg tuua kirjanduspreemiad lõpuks kaugest kevadest aastavahetuse ümber.
