Minuealised vahest mäletavad, kui 1990ndatel, piiride avamisele järgnevatel aastatel hakkasid Eestit külastama vastsiginenud sõpruskoolide sõprusklassid ja kõiksugu muud delegatsioonid. Eriti just Põhjamaadelt. Alati imestasime, kui palju oli neil seal allergikuid. Kes ei saanud süüa jahutooteid, kes piimatooteid; mäletan, et keegi oli allergiline karusmarjade suhtes. See oli midagi täiesti uut. Ei mäleta, et keegi koolikaaslastest oleks olnud allergik. Nüüdseks oleme Põhjamaadele järele jõudnud – enam-vähem iga kolmas eestimaalane on millegi suhtes allergiline.¹ Sama asi on paljude teistegi autoimmuunhaigustega. Need haigused on kroonilised ja üldjuhul ravimatud. Ma ei oska öelda, kui palju maksumaksja raha kulub igal aastal allergiate, diabeetide ja muude autoimmuunhaiguste raviks ja kuivõrd kiiresti need summad kasvavad (söön oma mütsi ära, kui need kahanevad). Ent see kõik on tühi-tähi selle kõrval, mida elavad läbi ja üle nende laste vanemad, kelle lapsel on mõni säärane haigus. Parafraseerides MasterCardi reklaami – tervis, see on hindamatu. Mõnes rikkas riigis ei piisa isegi krediitkaardist, et insuliini osta, sest see on nii kallis, et juba ei-tea-mitmes president järjest tegeleb selle teemaga isiklikult.

Fred Jüssi ütles ikka: loodus pole meie ümber, vaid meie sisaldume looduses. Ja see on oluline täpsustus, aina olulisemaks muutub. Sest kuigi eelmises lõigus mainitud haiguste otsesed tekke­mehhanismid on teadmata, kipuvad need kõik vohama ikka heaoluriikides ning vähemalt korrelatiivselt seostuma inimest ümbritseva keskkonna ja selle puhtusega, samuti otseste kokkupuudetega loodusega. Õigemini selle vähesusega. Mida rohkem on tehislikkust meie ümber ja ka meie sees (kuivõrd ületöödeldud on meie toit), seda suurem tõenäosus on jääda mõnesse auto­immuunhaigusesse.² Just koduaedade ja linnaruumi taimede elurikkus, millega kaasneb taimede peal ja sees elavate mikroorganismide elurikkus, mõjutab märkimisväärselt laste immuun­süsteemi funktsionaalset arengut.³

Selline on loodusest eemaldumise üks paljudest ja väga otseselt väga paljusid inimesi mõjutavatest hindadest. Loodus peab olema sõna otseses mõttes meie ja eriti meie laste käeulatuses. Igapäevaselt. Omamaine ja elurikas loodus. See pole mingi puukallistajate tühi hala. Neile kipuvad tehnokraadid ikka ütlema, et maailm on muutunud – harjuge ära! Nagu juba Ronald Reagan veel California kubernerikandidaadina 1966. aastal puiduärimeestele kõneledes rääkis: „Looduse hoidmisel peab ikka mingi piir olema. Kas neid [sekvoiasid] ikka peab sadade tuhandete aakrite kaupa olema? Puu on ju puu. Kui palju sul neid ikka on vaja vaadata?“⁴ Nii et kõiges selles, mis meil siin ja praegu toimub, ei ole midagi uut. Täpselt seesama retoorika on jäänud püsima.

Vahepeal on aga juhtunud midagi väga olulist, mille tõttu ei ole see retoorika enam pelgalt teadmatus või rumalus, vaid on muutunud ohuks. Inimkond on jõudnud loodusressursid peaaegu olematuseni ära kulutada. Globaalse ületarbimise päev langes eelmisel aastal 1. augustile, kusjuures seda arvutatakse ka riikide kaupa ja Eesti on planeedi ressursside ületarbimise edetabelis päris esirinnas: me suudame kõik aasta kestel taastuda jõudvad ressursid ära tarbida juba 4. märtsiks⁵ ning ülejäänud aasta tarbime teiste ja tuleviku arvelt.

Looduse pakutavad puhvrid, mis on meid seni vati sees hoidnud, nii elusa kui ka eluta looduse – nagu vanasti öeldi – stiihiate eest, on veel olemas, ent need ei kipu meid enam väga hoidma. See, et kliimasoojenemise kõige destruktiivsemad mõjud avalduvad ilmastikutingimuste äärmustes, on vahest juba kõigile teada – veel üks konkreetne hind, mida me kõik maksame, nii kuumalainete põhjustatud suremuse kui ka tervisehädade kasvuga,⁶ üleujutuste põhjustatud kahjude⁷ ja ka järjest kerkivate toiduhindadega, mis tõusevad kõrbestumise, põudade, üleujutuste ja kahjurite leviku tõttu.⁸

Kui meie ei hoia loodust, ei hoia loodus ka meid. Nii lihtne see ongi! Looduskaitse on peaasjalikult inimese enese huvides. See, et meil on loodust tarvis, igal pool ja käeulatuses, on paratamatus, millest ei saa mööda hiilida, seda ei ole võimalik õnge võtta, ära trikitada. Sest me oleme ise loodus ja sisaldume selles. Nii ei saa sellest üle ega ümber.

Häda on aga selles, et loodus on kannatlik ja on andnud meile palju aega, et meelt parandada. Et jõuaksime mõistmiseni – saaksime aru, kuidas ökosüsteemid toimivad ja miks on meil vaja hoida neid sellisena toimimas. Ent isegi meie juhtivad metsateadlased kirjutavad ikka veel: „Samal ajal kui majandus kiratseb, tegeleme aina uute kaitsealade laiendamise ja uute piirangute loomisega. Arusaamatu!“⁹ Niisiis ei ole ilmselgelt veel mõistmiseni jõutud, kuigi teadmised on meil juba ammuilma olemas …

Järgnevalt kirjeldan paari tüüpilist poliitikakujundajate (neid kõige laiemas mõttes silmas pidades) ränka, eksistentsiaalsete tagajärgedega viga, mille abil püütakse leida seda mitteeksisteerivat kompromissi looduse ja majandushuvide vahel, ületada meie olemuslikku sõltuvust loodusest.

Esimene spinn: kesktee

Alles see oli, kui presidendi juures sõlmiti teaduslepe, mille kohaselt kohustus riik teadust riigieelarvelistest vahenditest rahastama vähemalt ühe protsendi ulatuses. Paari viimase aja üldise kärpimise vaimus argumenteeritakse, et teaduselt tuleb ka ikka väheke maha võtta – muidu nad saavad rohkem kui ühe protsendi. Teadusleppega kehtestati miinimummäär, mida poliitikud hakkasid õige pea tõlgendama maksimummäärana. Täpselt samasugune spinn on toimunud ka kaitstava looduse proportsiooniga. Loodusele 30% andmisega, nagu seda sageli väljendatakse, kuigi tegemist on olemuselt siiski mitteäravõtmisega (ja sedagi vaid tinglikult), tõmmatakse piir täiesti ellujäämise serva peale. Kuigi seda väljendatakse pööraselt eksitava looduse ja majandushuvide võrdsusena. Nagu näiteks siis, kui energeetika- ja kliimaminister kommenteeris majandatavate ja kaitstavate metsade vahekorra sättimist 70% ja 30% peale: „Kesktee looduse ja metsa vahel on tähtis ja nii oleme selle proportsiooni ka sättinud.“¹⁰

Arvukad uuringud, mis on hästi kokku võetud soome väljapaistva ökoloogi Ilkka Hanski raamatus „Sõnumeid saartelt“ (olemas ka eesti keeles), näitavad et 30% loodust on peaaegu kõikides ruumiskaalades täielik miinimum, mis võimaldab üleüldse vähegi funktsioneerivatel ökosüsteemidel püsida. Kui looduse osakaal jääb alla selle, kaovad väga paljud elustikurühmad ökosüsteemist täielikult ja kogu süsteemi elurikkus väheneb nii palju, et need ökosüsteemid ei toimi enam korralikult. Sellest tulenebki see 30% looduse osakaalu miinimumi piir. Paljuski nendest teadmistest lähtuvalt leppisid ÜRO keskkonnaprogramm, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja teised asjassepuutuvad institutsioonid 2021. aastal kokku „30 by 30“ algatuse, mille kohaselt peaks 2030. aastaks ülemaailmselt olema kaitstud vähemalt 30% nii maismaa- kui ka veeökosüsteemidest.¹¹

Analoogina võiks mõelda näiteks linnaloodusele. Tartus on rohe- ja sinialasid ehk linnaloodust ligikaudu kolmandik pindalast. Ülejäänu on hooned, teed ja muud rajatised. Tartu on küll ühe Euroopa linna kohta päris roheline,¹² ent kas seesama proportsioon oleks vastuvõetav kogu Eestis? Sest viimasel paaril aastal poliitikakujundajates juurdunud mõtteviisi kohaselt ei peeta enam justkui mõeldavakski, et loodus võiks iseväärtuslikuna olla kusagil mujal kui looduskaitsealadel. Püsigu endale ette nähtud piirides – ülejäänud maa ja vesi olgu aga majanduse huvides rakkes. Sinna ärgu loodus ega ka looduse hoidjad nina toppigu.

Kui rääkida keskteest, looduse ja mittelooduse mõistlikust kompromissist, siis 30% loodusele jätmine on meie heaolu säilitamise seisukohast absoluutne miinimum. See on nagu Indiasse toiduseiklusele minemine ainult ühe paari trussikutega. Mida kauem seigelda, seda tõenäolisemaks muutub, et ei vea välja.

Teine spinn: looduse liistud

Miks on meil üldse vaja, et ökosüsteemid toimiksid ja teeksid seda kõikjal meie ümber? Seda sõltumata parasjagu kehtivatest seadustest, reeglitest ja kokkulepetest. Puhas õhk ja vesi on maismaaökosüsteemides universaalsed ökosüsteemiteenused, mis üleüldse võimaldavad meil elus püsida. Neid looduse hüvesid võetakse lihtsalt enesestmõistetavana, eriti meil, kus põhjavett veel jagub ja õhk on ka suuremates linnades veel hingatav. Kuid neid hüvesid on rohkem. Näiteks kuivendamata märgalad reguleerivad ümbritsevate piirkondade veerežiimi nii, et paduvihmade või lumesulamisega kogunev üleliigne vesi ei ujuta maad üle, vaid liigub turbalademetesse, ja kui tuleb põud, siis liigub see vesi omakorda tasapisi nendesse samadesse ümbritsevatesse piirkondadesse ja aitab elustikul kuivaperioodi üle elada. Kui Emajõe-äärsed luhad ja suursoo oleks ära kuivendatud, siis ujutaks kevadine suurvesi Tartu tõenäoliselt iga paari aasta tagant üle ja otsesed kahjud oleksid väga suured. Näiteks kui 2021. aasta suvel sadas Saksamaal, Reini vähem kui 100 kilomeetri pikkuse lisajõe Ahri valgalal 48 tunni jooksul maha juulikuu vihmanorm, ulatusid sellest tingitud üleujutuste otsesed kahjud kokku rohkem kui 40 miljardi euroni.¹³ Kui Tartus sadas 2024. aasta 6. augustil maha ligikaudu 60 millimeetrit vihma ehk samuti peaaegu kuu norm, siis jäid need kahjud tõenäoliselt mõnesaja tuhande euro piiridesse ja inspireerisid hoopis kodumaist krimikirjandust.¹⁴ Sest veel säilinud jõeäärsed ökosüsteemid puhverdasid suuremad jamad ära.

Ökosüsteemid põhinevad elustiku omavahelistel suhetel¹⁵ ja need interaktsioonid moodustavad eluvõrgustiku, mis hoiab kõik ökosüsteemiteenused käimas. Mida looduslikumad ja elurikkamad on ökosüsteemid, seda tõhusamalt need süsteemid toimivad. Kuid nende mõju ruumis on piiratud – nende pakutavad ökosüsteemiteenused ei ulatu kõikjale. Senine monokultuurne põllumajandus ja metsandus on saanud toimida seepärast, et vahetus ümbruses on leidunud piisavalt loodust, mis on teinud need ebamõistlikud ja pikaajalises mõttes jätkusuutmatud majandamissüsteemid võimalikuks. Ent mida aeg edasi, seda vähem need toimivad, sest põllud lähevad aina suuremaks, looduslikud koridorid ja servaalad, metsalaigud ja soised põllutagused aga kahanevad – üha suuremale intensiivsusele nügiv ELi põllumajandussüsteem survestab maakasutust maksimeerima. Kõiksugu kahjuritel on alati looduslikud vaenlased, kes on palju kordi tõhusamad kui mis tahes mürgid ja muu säärane (hinna­vahest rääkimata!). Aga seeläbi võetakse just neilt viimastelt ära elupaik (need­samad hekid, võserikud, metsaga kaetud kangrud), samal ajal kui kahjurite juba niigi üleloomulikult suur toidulaud aina kasvab.

Teistpidi – mida suuremad on põllud, seda keerulisem on kasulikel organismidel jõuda sinna elurikkuse kõrbe keskele. Näiteks sisuliselt kõik põllukultuurid vajavad kasvamiseks mükoriisaseeni. Enamik kultuurtaimi ei saa üldse ilma mükoriisata hakkama – sealhulgas kõik teraviljad ja liblikõielised. Mõnedele taimedele on mükoriisasümbioos fakultatiivne (näiteks tatar on selline), ent ilma mükoriisata kasvanud tatar annab keskeltläbi poole vähem saaki ning see saak ei sisalda üldse nii palju antioksüdantseid flavonoide ja muid kasulikke aineid, tagatipuks on mükoriisata taimed palju tundlikumad põua suhtes.¹⁶ Ent põllukultuurid on enamasti üheaastased, saak koristatakse ära, muld pööratakse segi, põld lastakse fungitsiididega üle – see kõik hävitab väga tõhusalt muuhulgas mükoriisa­seeni. Ja kui põllud laienevad piisavalt suurteks, siis ei jõua mükoriisaseened enam põlluservadest, kuhu nad nende häiringute eest varjuvad, enam järgmise kasvuperioodi jooksul piisava kiirusega põllu keskele levida. Kuid ei piisa sellest, et kasulikud mükoriisaseened on põllul olemas – praegusaegse kulutõhusa põllumajanduse jaoks peavad nad ulatuma iga taimeisendi juurteni. Ometigi, siis kui EL jõudis lõpuks nii kaugele, et püüdis hakata põllumajanduspoliitikat veidikenegi mõistlikumaks tagasi muutma ja kehtestada kõige leebemad võimalikud reeglid, et tilluke ja kaugelt ebapiisav osa maast peab jääma loodusele – siis olid kohe põllumehed Brüsselis märulipolitseiga kaklemas. (Tõsi, eks kõiksugu vaenulikud jõud kasutanud valeinfot ja muud nende pingete õhutamiseks.)

Loodus pagendatakse inimese poolt intensiivselt kasutatava maa juurest eemale kohalikul, aga ka piirkondlikul ja üleilmselgi tasandil. Kuna tehnokraatliku mõtteviisi kohaselt ei ole loodusel väljaspool looduskaitsealasid kohta, siis saab just nende ruumilise jaotuse põhjal hästi näha, kuidas loodus on pagendatud äärealadele, kus põllumajandus ja metsandus pole kuigivõrd kasumlikud.¹⁷ Näiteks rohkem kui 90% Soome metsakaitsealadest jääb 68 ^oN laiuskraadist põhja poole, kus on juba valdavalt metsatundra. Euroopa enam-vähem kahest miljonist kaitsealusest ruutkilomeetrist ligikaudu poole moodustab maailma suurim rahvuspark – Gröönimaa rahvuspark. Suuruselt järgmised kaitsealad on Teravmägedel, mis katavad ligikaudu Eesti-suuruse maa-ala. Ja nii on see kõikjal maailmas: loodust kaitstakse seal, kus inimesi eriti ei ela ja maakasutus kasumit ei võimalda, kas siis Okeaanias või polaaraladel. Kuid loodust on vaja kaitsta just eelkõige seal, kus elab inimene!

Kolmas spinn: loodus on loodus on keskkond

Sagedasest sõnade sünonüümsest kasutamisest hoolimata ei ole loodus sama, mis keskkond. Keskkonnast rääkides peetakse silmas mingi elusorganismi ümbrust, seeläbi muutub ümbrus selle organismi seisukohast tingimusteks ja ressurssideks. (Selleks organismiks peab inimene kõige sagedamini just iseend.) Teisisõnu – loodust inimese jaoks keskkonnana käsitledes kaotab loodus oma iseväärtuse ja muutub millekski, millele saab muuhulgas panna kõiksugu silte: hea ja halb, kasulik ja kahjulik, ravimtaim ja umbrohi jne. Keskkonnaks taandatuna on loodus inimese teenistuses. Kuid looduse pakutavad teenused, tingimuste soodsus ja ressursside ohtrus sõltuvad looduse looduslikkusest. Loodusel ja loodusel on aga suur vahe ning just selle vahe pisendamine või lausa eitamine on veel üks tavapärane viis loodust majanduse huvides saboteerida.

Looduse looduslikkusest saab enamasti aimu selles elavate ja kasvavate pärismaiste liikide elurikkuse põhjal. Mõnes elupaigas ei pruugi neid liike olla üldse palju. Näiteks siirdesoodes leiab üldjuhul kokku vaid pool tosinat taimeliiki, kuna enamik Eestis leiduvatest taimedest eelistab kergelt aluselisi muldi, ent soostumise käigus kipub pinnas hapestuma. Kuid tervikliku ökosüsteemina toimib see siiski. Kui rääkida Eestist, ongi märgalad üldiselt kõige ürgsemad maastikud: kõrgrabades võib turbalasumi paksus olla rohkem kui kümme meetrit ja see on tekkinud keskmiselt tempoga millimeeter aastas.

Mere- ja maismaaökosüsteemid erinevad meie praeguses kiiresti muutuva kliima ja kõikuva ilmaga maailmas ühe asja poolest põhimõtteliselt. Valdavalt inimtegevuse tagajärjel atmosfääri tekkinud ülemäärane soojus neeldub peaaegu tervenisti mereökosüsteemides.¹⁸ Ülemäärane soojus mõjutab märkimisväärselt neid maismaaökosüsteeme, mis ei ole looduslikud (needsamad põllud, majandusmetsad jt): see tõstab neis temperatuuri, seal tekivad suurema tõenäosusega põuad ja üleujutused, aga koos muutunud (sise)kliimaga levivad sinna ka uued patogeenid, vanadki saavad päris hästi hakkama. Samal ajal ürgsed või vähemalt põlised ökosüsteemid, nagu needsamad märgalad, loodusmetsad jt, ei ole kliimamuutustest niivõrd mõjutatud, kuna on võimelised ise keskkonnatingimusi reguleerima ökosüsteemi sees. Näiteks Amazonase vihmametsad kutsuvad ise enese kohal esile vihma, paisates puudest õhku kemikaale, mis tekitavad vihmapilvi ja põhjustavad neis äikesetorme.¹⁹ Sealjuures suunavad need metsad ise ka tuuli sedasi, et need tooksid kohale just niiskemaid õhumasse.²⁰ Aga seda teevad vaid primaarsed vihmametsad ehk metsad, mida ei ole teadaolevalt kunagi lageraiutud. Sekundaarsed metsad ehk need, mis on kasvanud lageraie asemel, sel moel kliimat ega ilma reguleerida ei suuda. See, et vanad loodusmetsad saavad ise kliimamuutustega päris hästi hakkama, on teada peaaegu kõikide levinumate metsatüüpide kohta.²¹ Paraku on vanu loodusmetsi Eestis alles kõige rohkem kaks protsenti metsamaast.²²

Puutumata loodus on kõige parem kaitse ka otseselt pahatahtliku inimtegevuse vastu, kui mõelda näiteks teatud „sõbralikule naaberriigile“. Nagu värske Eerik Kumari looduskaitsepreemia laureaat Kalevi Kull juba veerand sajandit tagasi kirjutas, on just looduskaitseala parim piirivalvur ja riigikaitse on ökosüsteemi kaitse ja veelgi enam vastupidi.²³ Läbimatud sood ja metsad ja sissitaktika. Paraku on tsiviliseeritud inimmaailma toimimine aina enam ja enam oma olemuselt bürokraatlik, nii et iga institutsiooni juhtkonna peamine eesmärk on eelarve suurendamine. See nügib vääramatult nii teadvust kui ka alateadvust. Sest looduse hoidmise abil on eelarvet väga keeruline suurendada, eriti kui üks alternatiive on näiteks tohutu piiritaristu väljaehitamisega kaasnevate kulutuste pikaajaline laekumine eelarvesse. Loodusest tingitud kasud võivad ju olla suurusjärkudes suuremad, ent paraku need pangaarvel ei kajastu.

Eks see olegi see meie peamine häda loodusega: loodus on meid kvaliteetsete tasuta superteenustega nii ära hellitanud ja võtame kõiki neid hüvesid nii enesestmõistetavatena, et arvame, et saame ilma temata hakkama. Mis siis ikka juhtuda võib? Oleme seda juba nii pikalt ja üha panuseid suurendades eksiarvanud, et lõppmäng on kätte jõudmas. Juhid kõikjal maailmas püüavad sirge näoga reaalsust eitades edasi bluffida, ent petetakse üksnes iseend ja oma rahvast.