Sõna mäng ei tähenda minu jaoks kunagi üksiolemist. Mäng eeldab teisi — pilke, reaktsioone, vaikivaid kokkuleppeid ja valju naeru. Mäng sünnib alles siis, kui on seltskond. 

Heas seltskonnas muutub peaaegu kõik mänguks. Lauatennis ei ole lihtsalt pall ja laud, vaid pisike draama. Maffia ei ole pelgalt rollide jagamine, vaid psühholoogiline duell. Isegi karaoke — eriti karaoke — on mäng julguse ja piinlikkuse piiril. 

Tõsi, ma ei ole neis mängudes kuigi osav. Ma olen kehv punktide lugeja, mängude ja kaardimängude reeglid hajuvad mul peast sama kiiresti, kui neid selgitatakse, ja iga kord tuleb alustada nullist. Filmiviktoriinidel HÕFFil on need harvad need ülevad hetked, kui mina ja Kadi suudame Helmut Jänese küsimustele vastata ilma kahtluseta, seda võib nimetada lausa sündmuseks omaette. 

Aga mul on üks mäng, milles ma osalen hea meelega ja järjekindlalt — filmide vaatamine. 

Ideaalis ei toimu see üksi. Kino on oma olemuselt ühine kogemus: pime ruum, publik ja jagatud tähelepanu. Aastas on mul kolm pidupäeva — DocPoint Tallinn, HÕFF ja PÖFF. Need ei ole pelgalt festivalid, vaid kokkusaamise põhjused, rutiinist välja astumise hetked. 

Muidugi ei kuku kõik alati välja nii nagu planeeritud. On õhtuid, kus tööpäeva järel pimedas saalis hakkab film tasapisi unega võistlema. Käesoleval aastal jäi dokumentaalfilmide saak mul väiksemaks kui kunagi varem — vahel võidab väsimus ka kõige parema programmi. 

Ometi jääb liikuv pilt minu nõrkuseks. Mõni loeb, mõni jookseb, mina vaatan. See on minu viis kaduda — lasta kellelgi teisel oma lugu jutustada ja mõneks tunniks enda oma kõrvale jätta. 

Ma ei pea kõiki filme armastama, et filmitegijaid austada. Iga film on kellegi töö, sageli kompromisside, riskide ja visaduse tulemus. Me ei näe seda kõike ekraanil, aga see on seal olemas.  

Ja võib-olla ongi vaataja roll selles mängus kõige lihtsam — kohale tulla. 

Seepärast tasub vahel Draamateatri järjekorrast kõrvale astuda ja kõndida paar maja edasi Kino Sõpruse poole. Seal ei pruugi ees oodata mugav või tuttav kogemus, aga just seepärast tasubki minna. Lasta end üllatada ja mängida kaasa. „Karp“ ja „Puuluup“ on mõlemad mõnusad mängud liikuva pildiga!