Let’s Talk About Age, Baby* ehk Kurjad ätid

Let’s Talk About Age, Baby* ehk Kurjad ätid

Institutsionaalset: kahe nädala eest valis kirjanike liit uue eestseisuse. See sai eelmisest noorem, ehkki mitte senistest üks nooremaid. Näiteks on nüüdse eestseisuse noorim liige märksa vanem kui oli Jan Kaus liidu esimeheks saades. Ent arvestades, et meie eestseisuse keskmine vanus on 49 ja EKLi liikme keskmine vanus 60,6 aastat, on tegu ikkagi vaat et noortevalitsusega. Suures maailmas on asjad teisiti: maakera elaniku mediaanvanus on Worldometeri andmetel 30,9, aga riigijuhtide keskmine vanus Pew Research Centeri kinnitusel 62 aastat. Viimane arv pärineb küll eelmisest kevadest, aga sinna kanti jääb see vanus praegugi. Suurima kohordi moodustavadki 60ndates eluaastates valitsejad (34%), üle viiendiku juhtidest on 50ndates ja peaaegu viiendik (19%) 70ndates eluaastates.

Maailma vanim riigipea on jätkuvalt Kameruni 92aastane president Paul Biya, kes sai võimule 1982. aastal ja keda rahvas näeb vaid Yaoundé tänavate reklaamtahvlitel, nii et aina spekuleeritakse, kas ta ikka elab veel. On ka päris noori presidente, nagu aastal 2022 35aastaselt ametisse astunud Tšiili president Gabriel Boric, kes pani kokku iseäranis woke’i valitsuskabineti (kaks LGBT-inimest, naiste enamus). Sama noorelt on hiljuti presidendiks saanud ecuadorlane Daniel Noboa ja montenegrolane Milojko Spajić; noorim peaminister on praegu islandlanna Kristrún Frostadóttir (36).

Ent võimulolijate keskmist vanust nad drastiliselt alla ei too. Muidugi, keskmine eluiga on kõvasti tõusnud, loodetavasti tõuseb veelgi, ja nii peame eeldama, et eakamaid riigijuhte aina kerkib.

Wall Street Journal tõdes aasta eest, et tublisti üle poole maailma elanikkonnast elab riikides, mille liidrite vanus on üle 70 aasta. Nii on see praegugi: Xi Jinping saab juunis 72, Trump 79. India paremäärmuslasest peaminister Narendra Modi saab sügisel 75, üle 70aastased liidrid on Indoneesial, Nigeerial, Brasiilial, Bangladeshil ja veel mitmel eriti rahvarohkel riigil.

Nähtub, et seal, kus vabadust vähem, on valitsejad vanemad. Riikides, mis Freedom House’i hinnangul pole vabad, on liidri mediaanvanus 68, vabades riikides 60.

Mõnes riigis on presidendil pidada formaalne auamet, kuhu valitaksegi tasakaalukaid eakaid: nii on Itaalias presidentide keskmine vanus olnud ametisse­asumisel üle 71 aasta. Eel­viimane president Napolitano oli ameti­vannet andes 80 ja valiti 86aastaselt veel tagasigi. Peaministreid kirutakse maapõhja, aga president pole itaallastel tavaliselt hambus.

Sugugi ei üllata, et demokraatlikes riikides on liidrid nooremad: dünaamika on suurem. Võib ka juhtuda, et populistlik liider või usinalt institutsionaalset karjääri tegev tüüp haarab keskeas võimu ja hoiab positsioonist hiljem jõu ja repressioonide abil kinni. Lukašenka tuli võimule vaevu neljakümneselt ja saab sügisel 71, Putin polnud presidendiks saades viitkümmet täis. Nüüdseks on Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastanud 70ndates eluaastates kaabakate Putini ja Netanyahu vahistamismääruse, mis justkui midagi ei muuda. Xi on teinud endale tee vabaks, et elu lõpuni presidendiks jääda. Ja siis on veel demokraatlikult valitud kriminaalne tittgeront Trump.

Geront? Kas ma olen eidžist? Igaüks tunneb inimesi, kes on Trumpist märksa vanemad ja ereda mõistusega. Vanusest üksi ei taha niimoodi mõelda. Aga põlvkondlikest kogemustest? Mannheim arutles juba sajand tagasi selle üle, kuivõrd samade ajaloosündmuste kogemus muudab teatud perioodil sündinute reaktsiooni sarnaseks. Muidugi ei tingi sarnased kogemused samu hoiakuid, põlvkonnakaaslased pole õeksed-vennaksed.

Aga vanad autoritaarsed buumerid on küll ehtsad külma sõja aegsed mehikesed, kellele võim tähendab kontrollile allutamist, mitte kaasamist. Iseloomulik on vastandamine (meie vs. nemad), hierarhiad, usaldamatus, ressursside raiskamine, naeruväärne isikukultus, ettekujutus endast kui ajaloolise suuruse taastajaist jne. Feminismi ja LGBT õiguste esiletõusu ning globaliseerumist kogesid nad alles keskeas, pidades seda allakäigu märgiks.

Tulnukas, kes vaatab inimesi distantsilt, võiks siiralt küsida: kas suur osa maailma rahvastikust mõtlebki nii, nagu need vanamehed? Kui jah, on see üks õige nadi lugu. Kui ei, kuidas nad siis teil ikka veel võimul on?

* Parafraas X-põlvkonna lapsepõlvelaulust „Let’s Talk About Sex“.

Sirp