Helilooja Madli Marje Gildemann ja Ludensemble tähistasid eriliselt unenäolise kontserdiga värske albumi „Dream Sequence of an Ancient Forest“ ilmumist. Helilooja ühte loomeperioodi kokku võtva albumi on välja andnud mainekas nüüdismuusikale pühendunud Austria plaadifirma Kairos. Väga suur rõõm on tõdeda, et see on üsna lühikese aja jooksul Kairosel juba neljas eesti helilooja album, ning näib, et neid on veel juurdegi tulemas! Gildemanni album on mitmekülgne ning seejuures väga terviklik kogumik loomefaasist, millele on inspiratsiooni andnud nii looduslikud protsessid kui ka helilooja väga vilgas ja külluslik fantaasia. Terviklikkust lisab see, et kõik teosed on salvestanud nüüdismuusikakollektiiv Ludensemble, millel on kahe tegutsemis­aasta jooksul juba kujunenud omanäoline kõla ja äratuntav suunitlus.

See, et helilooja on süüvinud nähtamatutesse loodusprotsessidesse ja need muusikaliselt kuuldavaks teinud, ei ole küll ainukordne. Näiteks on Madli Marje Gildemann maininud, et teda on mõjutanud selles suunas mõtlema helilooja Marcus Maeder. Samuti on taimedest ja loodusest väga palju inspiratsiooni ammutanud prantsuse helilooja Jean-Luc Hervé. Siiski on Gildemanni lähenemisviis keskkonnas toimuvatele protsessidele kui ainesele eriliselt isikupärane just seepärast, et ta on oma loomingus käsitlenud keskkonda, milles on põimunud vastandlikud jõud ja emotsionaalne mitmekesisus ning samal ajal on seal rohkelt unenäolisust ja fantaasiat. Millegipärast jooksid mul pärast seda kontserti silme eest läbi mõned Peeter Lauritsa tööd – isegi ei tea täpselt, millised, aga ehk on see midagi sarnast teoste tsüklitega „In vitro in vivo“ ja „Vihma­uudised“. Lauritsa visuaalne maailm võiks tõesti Gildemanni muusikaga sobida – neid seob kunsti ja looduse ristumispunktide otsimine.

Näiteks Gildemanni tsükli „Three Studies on Plant Biology“ aineseks on osmoos, transpiratsioon ja fotosüntees. Mustpeade majas toimunud plaadiesitluskontserdil sai kuulda triloogia kahte osa: „Osmoos“ ja „Fotosüntees“. Arvan, et on täiesti võimalik kuulata ja nautida helilooja muusikas leiduvaid kõlavärve, seisundeid ja avarust ka teoste tausta ja pealkirju teadmata, sest seal peituv atmosfäärilisus ja kõlakujundid kõnelevad iseenda eest. Ilmselt peataks Gildemanni tekitatud heliruumi sisenemine tiksuva ajamasina ka teose sisu teadvustamata. Sel juhul saaks keskenduda abstraktsemalt muusikas leiduvatele seisunditele. Ometi andis kujutlus loodusprotsessist tarviliku lisatasandi ja muidugi võtme, mille abil aduda autori fantaasiamaailma.

Helilooja on maininud, et teda inspireerivad nähtamatud protsessid, mida on võimalik tajuda vaid väga tundlike abivahendite, mikroskoopide ja mikrofonidega. Näiteks „Osmoosi“ puhul on helilooja inspiratsiooni lähtepunkt olnud vedeliku liikumine taimedes, aga ka mõned metsas ja pinnases tehtud salvestised. Tajusin nii kontserdil kui ka plaati kuulates, et neid looduslikke protsesse ei ole vaadeldud distantsilt, vaid helilooja on tõesti enese sinna protsessi sisse kujutlenud.

Mustpeade majas esitatud teoste kõlaruum oli nii avar, mitmekihiline ja võimas, et tekitas aimduse, justkui oleks Lewis Carrolli Alice mullegi ulatanud pudeli, millel silt „Joo mind!“, ja ma kulgen mikroskoopilisena võimsalt kohisevas, huvitavalt kõlavas ja transformatsioone läbivas taimemahlas. Teisena kõlanud „Fotosüntees“ oli Ludensemble’i esituses samuti väga kaasahaarav, kusjuures „Osmoosiga“ võrreldes faktuurilt kirjum ja pulbitsevam. Kogu kava jooksul nautisin Kaspar Männi ja Ludensemble’i esituse väga laia dünaamika skaalat, kõlavärvide nüansirohkust, klaari, kuid paindlikku sul ponticello’t, ärgast ja kammermuusikaliselt tämbritundliku materjali – multifoonide, sahinate, tremolote – üleandmist. Kontserdil võis tajuda väga lähedast ja isiklikku, kuid ka detailidesse süüvivat suhet helilooja muusikaga.

Madli Marje Gildemann mängis ka ise mõnes teoses klaverit ja see, kui helilooja oma loomingut esitas, andis võimaluse veelgi vahetumalt tema mõtetest osa saada. Üks tema esitatud teostest oli plaadi nimilugu „Dream Sequence of an Ancient Forest“ kahele klaverile ja megafonidele, mille ta esitas ansamblipartneri Kadri-Ann Sumeraga. Ambient’likus teoses on helilooja osanud klaveriduo võimalusi väga värvikalt ära kasutada: ettevalmistatud klaveri eri tämbriga perkussiivsed klõbinad vahelduvad loomuliku klaverikõlaga, kuid kõige unenäolisemalt mõjusid Mustpeade maja valges saalis selles teoses kasutatud megafonid, mille kaunis altflööti meenutav hääl ringles müstiliselt mööda saali. Megafoni ebamaised huiked ja kahe klaveri partiid moodustasid ambient’liku atmosfääri sees nii kõlalt kui ka karakterilt vastanduvad maailmad, mis aeg-ajalt leidsid omavahel ühisosa.

Kontserdil viimasena kõlanud teos „AH-64 Apache / Sumiseja, sumiseja …“ mõjus kui põnev muusikaline kuuldemäng. Koosseis on väga eriline: ülem­heli­laulja (Taniel Kirikal), kõrilaulja (Raido Lill), kaks viiulit, kaks kontrabassi, löökpillid ja klaver. Helilooja on mõelnud AH-64 Apache kui mütoloogilise hingega tegelase, mitte kui sõjamasina peale. Teoses on see lahendatud väga kujundlikult erisuguste müra­helide ja laiendatud tehnikatega. Tekib väga piltlik ettekujutus kopteri kiirenevatest tiivalöökidest ja seda ilmestavad veelgi pingeliselt kõrgustesse pürgivaid keelpilli-glissando’d. Tõepoolest tekkis visioon, kuidas vana roostes kerega USA Boeing hingekorinal (Raido Lill) oma „kondid“ aeglaselt kokku kogub ja siis lendu tõuseb. Tähelepanuväärne on see, kuidas helilooja on loonud huvitava mitme­kihilisuse väga mitmekülgse inimhääle kasutusega. Raido Lille metsik ja ürgne kõrilaul moodustas kontrasti Taniel Kirikali imekauni ülemhelilauluga. Ühtlasi skandeerisid ka ansambli liikmed nii sosinal kui ka valjema häälega väga rütmiliselt „sumiseja, sumiseja“ ning kopterilennu ajal jagati lennuinfot megafonide kaudu. See 2017. aastal valminud teos oli teistest väga erinev, kuid ka sellele on omane äärmiselt julge ja värviküllase fantaasiaga nii sisu kui ka muusikaline materjal: isikupärane avar kõlaruum, energia ja jõud, mis peitub ka kõige meditatiivsemates Gildemanni teostes.

Nähtamatu kuuldavaks tegemine on tõesti midagi erilist, millest võib saada muusikalise naudingu, kuid kaudselt aitab see ka keskkonnateemasid paremini teadvustada, osutades loomingulise jõulisuse ja ülima delikaatsusega tähelepanu sellele nähtamatule, mis meil on – et me seda ei kaotaks.