Kultuuriministeerium korraldas aastatel 2021–2023 mitu uuringut ja mõtte­talgut, et analüüsida vabakutseliste loovisikute toimetulekut ja sotsiaalsete tagatiste kättesaadavust.¹ Lahenduskäikude kaardistamisega käisid kaasas lennukad lubadused. Kultuuriminister Tiit Terik lubas luua Euroopa parima vabakutseliste loovisikute süsteemi ja minister Piret Hartman lubas teha vabakutseliste loovisikute toimetulekust ministeeriumi prioriteedi. Tõotuste elluviimiseks jäi nende ametiaeg liiga lühikeseks. 2023. aastal asus kultuuriministri ametisse Heidy Purga, kelle suust enam hoogsaid lubadusi ei kuule. Küll aga on tema juhtimisel asutud üksikuid ettepanekuid sammhaaval ellu viima. Möödunud aastal reformiti kultuurkapitali stipendiumisüsteemi ja lisati loometöötoetustele sotsiaalmaksu komponent. Praegu on töölaual vabatahtliku ravikindlustuslepingu sõlmimise tingimuste leevendamine ja kavas on sotsiaalmaksu aastapõhine summeerimine.

Loovisikute huvikaitsetööga tegelevate inimeste siseringis kutsume sääraseid pudi-padi pisiparandusi madalal rippuvateks viljadeks. Neile on kõige lihtsam poliitikute toetust leida, sest muutuste elluviimine ei nõua riigilt lisarahastust. Ometi ilmneb, et isegi madalate viljade noppimine edeneb tõrksalt: kulka loometöötasud on esile kutsunud ägeda vastuseisu, sotsiaalmaksu arvestuse muutmine kestab üüratult kaua ja vabatahtliku ravikindlustuse asjus otsustati lahendada ainult poolt võrrandit. Esitan oma hinnangu vabatahtliku kindlustusega seotud plaanidele.

Viimane õlekõrs viiekümne võimaluse seas. Eestis on ravikindlustuse saamiseks ligi poolsada võimalust, aga sellegipoolest leidub süsteemis rohkelt tupikteid. Vabatahtlik kindlustusleping ongi mõeldud inimestele, kes on sattunud ummikseisu. Kui viiekümne vinge võimaluse kaudu ei õnnestu solidaarsesse ravikindlustussüsteemi siseneda, siis pakub tervisekassa hädalahendusena võimalust tasuda kindlustusmakseid oma taskust. Makse suurus on praegu 238 eurot kuus ja tõuseb juulis 257 eurole. Hind on krõbe.

Kes sellist väljaminekut endale lubada suudab? Esimesena tulevad pähe 16 väljapaistvat loovisikut, kes on valitud „Ela ja sära“ stipendiumi saajaks. Kui nad pühenduvad täielikult loomingule ega teeni stipendiumi kõrval vähemalt alampalga suurust lisatulu, siis kukuvad nad sotsiaalkaitsesüsteemist aastaks ajaks välja. Neil puudub ravikindlustus ja riikliku pensioni arvelduskontole märgitakse särava elu aasta eest null.

Mina olen vabakutselisena tegutsenud 20 aastat ja jõudnud ravikindlustuse slaalomirajal proovida mitmeid suuski. Esimest korda tahtsin endale vabatahtliku lepingu teha siis, kui pöördusin pärast välismaal elamist tagasi Eestisse. Selgus, et mul ei olnud isegi omal kulul ravikindlustuskaitse saamiseks õigust. Tervisekassa sõlmis tollal lepinguid ainult nendega, kes olid solidaarsest süsteemist viimase kahe aasta jooksul välja kukkunud. Säärased absurdsed takistused on kavas nüüd kõrvaldada ja edaspidi piisab lepingu sõlmimiseks alalisest elamisõigusest. Näiteks kunstnik, kes on mitu aastat elanud ilma ravikindlustuseta, saab lõpuks õiguse tervisekassaga lepingusse astuda. Kui tal pole raskeid kroonilisi haigusi, siis ta leiab erakindlustusfirmade hinnakirjast mitu korda odavama pakkumise ja jääb ka edaspidi solidaarsest ravikindlustussüsteemist välja.

Kui leiba ei ole, siis riik soovitab süüa kooki. Sotsiaalministeerium esitleb vabatahtliku ravikindlustuse tingimuste leevendamist sammuna, mis hüvendab vabakutseliste loovisikute ja platvormitöötajate elu. Ka kultuuriministeerium edastab sama sõnumit. Ekslik oleks ametkondade juttu uskuma jääda. Toon näiteks mõned pilku avardavad arvud.

Kahe aasta tagune loometöö palgauuring näitas, et kunstivaldkonna vabakutseliste keskmine loometulu oli 670 eurot kuus. Samasse suurusjärku jäid ka helikunsti- ja kirjandusvaldkonna sissetulekud. Kõigi kolme valdkonna mediaantulu kogu aasta peale kokku oli 6000 eurot.² Vabatahtliku ravikindlustuse aastamakse tõuseb tänavu 3090 eurole. Hind kallineb kiiremini kui relvatööstuse aktsiad, veel neli aastat tagasi oli kindlustusmakse kolmandiku võrra väiksem. Kultuurivaldkonna sissetulekud samasuguses tempos ei tõuse, rahastust hoopis kärbitakse.

Kui kõrvutada kultuuri- ja platvormitöö tegijaid, siis ilmneb, et murekohad ei ole päris ühesugused. Pooltel vabakutselistel loovisikutel ei ole püsivat ravikindlustust³, aga platvormitöötajate seas ei ole sotsiaalkaitse nii põletav probleem. Platvormitööd tehakse tavaliselt lisatööna, nii et sotsiaalsed garantiid tagab põhitöö. Kõigest 4% teevad platvormitööd ainsa tööna ja nemad kogevad tõesti vabakutseliste kultuuritöötajatega sarnaseid probleeme.⁴

Õigus ja õiglus. Siin me nüüd oleme – meile lubati uljalt head elu, aga laua peal on ainult leivapuru. Lisaks sellele, et vabatahtlik ravikindlustus on kättesaamatult kallis, on see ka erakordselt marginaalne nähtus. 2014. aastal oli vabatahtliku lepingu alusel kindlustatud 398 inimest, 2020. aastal 517 ja tänavu 691.⁵ Pole andmeid, kui suure osa nendest moodustavad loovisikud, kuid eks meiegi kuulu otsapidi ühiskonna äärealadele. Sotsiaalselt marginaalsetele gruppidele pakutakse marginaalseid lahendusi.

Kogemuse põhjal võin kinnitada, et vabatahtlik kindlustus ei ole loovisikute jaoks siiski täiesti tähtsusetu asi. Kui kõik muud teed ravikindlustuse saamiseks on kinni, siis kaks varianti hulbib tavaliselt ikka pinnal: kas võtta ennast töötukassas arvele või maksta ravikindlustuse eest ise. Isemaksmise eelis on, et sellega kaasneb vähem sekeldusi. Töötuks registreerudes tuleb teatavasti lõpetada töötamine, aga vabakutseliste põhiline probleem ei ole mitte töö­nappus, vaid nigel palk.

Kui eesmärk on muuta vabatahtlik ravikindlustus loovisikutele kättesaadavamaks, tuleb lisaks õiguslikule poolele lahendada ka võrrandi õigluse osa. Ebaõiglane on küsida keskmise palga järgi arvutatud maksupanust inimestelt, kelle sissetulekud ei küündi alampalgani.

Ravikindlustus ja pension. Tavaliselt peetakse töötajate brutopalgast kinni 33% sotsiaalmaksu, millest 13% suunatakse solidaarse ravikindlustuse ja 20% riikliku pensioni eelarvesse. Vabatahtliku ravikindlustuse puhul pakutakse vaestele inimestele võimalust pensionimaksest loobuda ja piirduda ainult ravikindlustusega. Aga just vaese inimese seisukohast ei ole see tark tehing. Tänavu on sotsiaalmaksu minimaalne kuumäär 270 eurot, seda arvutatakse alampalga põhjal. Vabatahtliku ravikindlustuse kuumakse on 257 eurot, see on 13% riigi keskmisest brutopalgast. Kui maksta endale väikeettevõtte kaudu alampalka, siis on täpselt sama suure maksupanuse kaudu võimalik kindlustada nii ravikindlustus kui ka riiklik pension. Alampalga nimel tasub seega pingutada ning oma vaba raha ei ole mõttekas paigutada kipakalt konstrueeritud ravikindlustusskeemi, mis ei lähtu vabakutseliste huvidest ega võimalustest.

Ravikindlustussüsteemi ebakohtade korrastamine ei ole kindlasti tühi töö, kuid pisimääruste kribu-krabu kõrval ootab kultuurivaldkond ka terviklikke lahendusi. Loomeinimeste lünkliku ravikindlustuse juurpõhjused on hästi teada. Esiteks on loometöö krooniliselt alatasustatud ja igakuine sotsiaalmaksu lävend kättesaamatu. Teiseks ei ole mitmed kultuuriväljale iseloomulikud sisse­tulekud sotsiaalmaksuga kaetud: stipendiumid on maksuvabad, autoritasudele ja ostu-müügilepingutele rakendub üksnes tulumaks. Kolmandaks laekuvad sissetulekud ebaregulaarselt.

Kui vabakutselistele suunatud poliitika­kujundamine ei keskendu materiaalsete tingimuste parendamisele, siis loovisikutele pakutav langevari paraku ei avane.