Hannah Arendt on rõhutanud, et poliitiline mõtlemine on kogemuspõhine – aristotellikuks poliitiliseks loomaks kasvatakse. NO99 teatri suurejooneline eksperiment Ühtse Eesti partei loomisest ehk „populismi labor“, nagu Meelis Oidsalu on seda kutsunud, oli mõeldud sisendina eestlase kui poliitilise looma arengusse. Kuid nagu nendib eksperi­mendist tehtud dokumentaalfilmis „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ Tarmo Jüristo, jättis NO99 rehkendamata tehte teise poole. Nad ei näidanud valija rolli sellise eksperimendi õnnestumises. „Eestis on valimised nagu missivõistlused. Valija valib endale meelepärase inimese, selle asemel et valida vastavalt sellele, millises maailmas ta tahaks elada.“

Enamik Eesti parteisid positsioneerib end ikka parempoolsesse leeri, kuna kogemuslikult tõi just parempoolne poliitika Eestile pärast iseseisvumise taastamist edu. Klassikalise parempoolse poliitika fookus on isiklikul küllusel ja vabadusel. Eesti koolides õpetatakse rahatarkust ning noored unistavad, et jõuavad veel enne 30. eluaastat finantsvabaduseni. Vähe, liiga vähe arutatakse Eesti koolides selle üle, millises ühiskonnas tahaksime elada, millistel väärtustel see peaks põhinema, mis on riigi ja selle kodanike roll. Heido Vitsur on tõdenud, et 1990ndatel tuule tiibadesse saanud võitjate põlvkond elas riiki luues isikliku edu kultuses, jättes tähelepanuta riigi, institutsioonid ja poliitilise keele, mis kujundavad hea ja turvalise elukeskkonna.¹

Samal ajal võeti Nõukogude ajast üle vastandumine riigiga. Statistikaameti andmetel usaldab eestlane läbivalt rohkem omavalitsusi kui riikliku tasandi institutsioone, nagu riigikogu ja valitsus. Iseseisvuse taastamine põhines narratiivil ühtsest talupojapäritolu rahvast, nagu Tõnu Õnnepalu on nentinud. Talurahvas astus vastu mõisatele ja Nõukogude okupatsioonile. Veel praegugi räägivad poliitikud ja ajakirjanikud müütilisest „talupojatarkusest“, millega peame vastu seisma Brüsseli diktaadile. Talupojatarkus ütleb, et lahendame asju kohapeal ja sõlmime kokkuleppeid omavahel, kõrtsi tagatoas. Me soovime õhukest riiki, sest tahame säilitada oma otsuste suveräänsuse: me ei taha, et riik meid käseks või keelaks.

Parempoolne poliitika on toonud kaasa ka kiire kihistumise: esimese, teise ja kolmandagi Eesti. Vargamäe Andres ei kutsunud ju ka Sauna-Madist, Marit või Krõõta kõrtsi tagatuppa – moraali ja korra tagab majas ikkagi peremees. Emalikku turvalisust pakkuv heaoluühiskond – või nagu on öelnud Õnnepalu, big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ning pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi² – tekitab eestlases pigem võõristust. Heaoluriigis „kasvavad kulud pärmina“, pehme emarind lämmatab lapse, piirates tema ettevõtlikkust ning isiklikku vabadust.

Raamatus „Puudujääk“³ otsib noor taani mõtleja Emma Holten vabaturumajandusele aluse pannud filosoofide Adam Smithi, Thomas Hobbesi ja John Locke’i elu ja filosoofia seoseid. Filosoofide, kes lõid visiooni ideaalühiskonnast, kus igaühel on õigus omandile ja vabadusele oma tööjõudu müüa, elustiili võimaldas teenijate, aga eelkõige naissoost pereliikmete tasuta toetus ja tugi. Viimastel puudus vabadus valida mõni muu, meelepärasem töö. Parempoolse poliitika alus on suuresti oma pere heaks tasuta töötav ja perepea vajadusi täitev naine ehk ori (Adam Smith: „vaid orjad ei ole vabad“).

Paradoksaalsel kombel on naise, aga eriti ema eneseohverdus – milleta me ellu ei jääks ja mis on seetõttu hindamatu väärtusega – samal ajal ka midagi nii enesestmõistetavat, et sellel puudub turuväärtus. Lepingut väärika tasu kohta ei saa sõlmida imikuga, rääkimata hooldust vajavast vanemast või pereliikmest. Nimetatud filosoofide visioonis ei peagi riik hooldusteenust osutama, sest hoolivus on ju naiste kaasasündinud isikuomadus ja (tasuta) kohustus. Kuid just seetõttu, et naine jääb laste hoidmiseks või omaste hooldamiseks tööturult kõrvale, on võimalik turumajanduses naiste panust riigi rahvuslikku koguprodukti kujutada miinusmärgiga – ehk puudujäägina.

Emapuhkusele, haige lapse või muu hooldust vajava lähedasega töölt koju jääv naine on kulu riigile, aga ka töö­andjale – ja see väljendub naise palgas. Hoolivus ei ole väärtus, mis viiks karjääris edasi, kuna see ei too ettevõttele käegakatsutavat tulu, kuigi just nais­kolleegilt eeldatakse hoolivust. Mõelgem järele: hoolivuse puudumist ja südametust heideti ette just peaminister Kaja Kallasele, mitte Reformierakonna meessoost peaministritele.

Reformierakonna üks krooni­juveele on olnud emapalk, mis on olnud nende parempoolse poliitika alus. Just tänu lastega koduseks jäänud naistele said mehed keskenduda karjäärile ning riik pääses ulatuslikest kohustustest ja kulutustest, mis kaasneksid toimiva lastehoiu, aga ka eakate hooldusega tegelevate institutsioonide võrgustiku välja arendamisega. Marianne Mikko imestas kunagi, miks Eesti tüdrukutest, kes enne kooli tahavad saada Pipiks, kasvavad ikkagi Annikad. Sest selline on olnud ühiskondlik tellimus naisele. Ikka veel võidakse naise väärtust poliitiku, teadlase, ettevõtja või lihtsalt ühiskonna liikmena hinnata selle järgi, mitu last ta on sünnitanud. Emapalga miinuspool – et aastaid lastega kodus olnud emad peavad lahutuse korral nii karjääris kui ka sissetulekus alustama sisuliselt nullist – on hakanud alles hiljuti kajastust leidma.

Parempoolse poliitika aluseks olev isiklik vabadus on suuresti silmapete. Briti kolumnist ja majandusteadlane Grace Blakeley on teoses „Röövkapitalism“⁴ tänapäeva kapitalistlikus riigis elava üksikisiku „vabadust“ kirjeldanud nii: see, kui vara sa ärkad, sõltub sellest, kui kaugel oma töökohast on sul majanduslikult võimalik elada ja kas sinu elukohas on toimiv ühistransport või pead sa ette planeerima autoga ummikutes istumise aja, sest omavalitsus pole suutnud transpordi infrastruktuuri arendada. Sa tahad iga päev uusi riideid kanda ja oled rahul, et saad neid poest normaalse hinnaga. Kuid need on toodetud mõnes kauges Aasia riigis, kus töölised saavad selle eest näguripalka, töötades ebainimlikes tingimustes.

Kapitalismis ei laiene isiklik vabadus sugugi võrdselt kõigile. Turu­majanduslik vabadus on väheste rikaste privileeg. Tasu, mida turumajanduse tingimustes oma töö eest saadakse, ei vasta alati pakkumise-nõudluse suhtele ega väljenda tegelikku panust: mõelgem kas või mõne suunamudija või jalgpalluri sissetulekule. Pankur teenib rohkem kui meie kõige kallima vara – laste – õpetaja. Sama lugu on meie eakate vanemate hooldajatega. Lapsed ja vanurid on turuloogika seisukohalt nõrgemal positsioonil ning see väljendub ka nende eest hoolitsejate tasus. Kui nende õiguste eest ei seisa mõni suurem toimija – ärimehest isa või näiteks riik –, on nad juba ette kaotajad.

Turuloogika järgi olekski ju odavam, et naine jääb lapsi või eakaid koju hoidma, nagu Vargamäel. Vabaduste puudumisel on naise nägu, tõdeb Emma Holten. Milles probleem, kui ema lapsi kodus kasvatab ja õpetab, nagu seda tuleb ette paljudes kapitalistlikes riikides? Sest ühtse haridussüsteemi ja koolieelse lastehoiu roll on peale hariduse kvaliteedi ka laste sotsialiseerimine ja kultuuriruumi sulandamine. Kool on koht, kus õpitakse toimima koos erineva taustaga inimestega. Tasuta haridus ja kättesaadav lastehoid võimaldavad aga eelkõige emal end realiseerida. Taani majandusteadlane Nina Smith on tõdenud, et heaoluühiskonnast, kus hooldusteenuseid pakub riik, on eelkõige võitnud naised.

Isaiah Berlin eristab negatiivset vabadust – vabadust kohustustest – positiivsest vabadusest – võimest enda impulsse ja tarbimist üldise hüve nimel ise piirata. Søren Kierkegaardi järgi käitub just nii küps ja eetiliselt toimiv ühiskonna liige. Eesti poliitilistes aruteludes rõhutatakse seni peamiselt õigust negatiivsetele vabadustele. Suhkrumaksu ja alkoholiaktsiisi pole vaja: inimesel peab olema õigus tarbida, juua ja süüa seda, mida ise tahab. Kiiruskaameraid pole vaja, sest tahame sõita, nagu ise paremaks peame. Kuid me ei räägi sellest, mille arvelt need vabadused tulevad – näiteks riigi suurenevate tervishoiu­kulude arvelt. Piirangute seadmine endale või riigi poolt indiviididele või ettevõtlusele ei tähenda ainult ametnike- või politseiriiki – see võib olla lausa hädavajalik suuremate hädade ja kulude ärahoidmiseks tulevikus.

Paraku hakkab eestlane riigi ja tema institutsioonide rolli üle mõtlema alles siis, kui ta ise või mõni tema lähedane on kaotanud töö, tervise ja/või säästud või sattunud mõnel muul põhjusel riigist sõltuvusse. Korraga avastatakse, et õhuke riik ei hooli sinust. Seni ei kuuldud vastuolu parempoolse poliitiku sõnades, kes lubas samal ajal õiglasi ja madalaid makse ning riigiaparaadi koomale tõmbamist, aga ka õpetajatele paremat palka, laiapõhjalist riigikaitset ja ühtlaselt kvaliteetseid tervishoiuteenuseid. Selle asemel et nõuda poliitikutelt terve tehte rehkendamist – s.t mida heaoluriik maksma läheks –, pöördub eestlane „Pealtnägijasse“ või asub süüdistama süvariiki ehk müütilist „ametnik­konda“, kes ei saa oma tööga hakkama ja tuleks silmapilk vallandada. Ometi on isegi parempoolsed poliitikud hakanud tunnistama, et Eesti on ametnike arvu poolest üks Euroopa õhemaid riike ning riigi haldussuutlikkus kannatab just seetõttu, et ametnikud, arstid, õpetajad ja politseinikud töötavad inimvõimete piiril.

Moodne kapitalistlik riik ja heaoluühiskond otsekui välistavad teineteist, kuid ei saa ka teineteiseta hakkama, sest inimestel on rikkas ühiskonnas (õigustatud) ootus heaoluühiskonna hüvedele. Vaid üksikud, peamiselt nooremad parempoolsed poliitikud, julgevad Eestis välja öelda, et parempoolne poliitika tähendab ilmselt tasulist kõrgharidust ja eraraha kaasamist tervishoidu. Nad toovad eeskujuks Iirimaa, kus juhtivad parempoolsed parteid Fianna Fáil ja Fine Gael on juba aastakümneid ajanud „õiglase“ ja kasina riigi poliitikat. Iirimaa on Euroopa kontekstis maksu­paradiis rahvusvahelistele, eriti USA päritolu infotehnoloogiahiidudele nagu Meta ja Apple. Nende kohalolu on toonud riigi välja suhtelisest vaesusest, kuid info­tehnoloogiahiidude kohaloluga ei ole kaasnenud kõrgtehnoloogiline areng mujal Iirimaa tööstuses. Euroopas paistab Iirimaa silma pigem nõrgukese riigiaparaadi poolest, s.t kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse, kihistumise, kalli tervishoiu, ääremaastumise ning naiste õiguste nigela tasemega.

Iirimaa arengus on kaotajaks jäänud eelkõige heaoluriik. Järjest on suletud institutsioone, mis kaitsevad naiste, eakate ja puudega inimeste õigusi. Viimase aastakümne kriisides on Iirimaa „õiglane kasinus“ soosinud tugevamal positsioonil olevaid ettevõtteid ja panku ning jätnud kaitseta niigi haavatavamad, näiteks laenu- ja töövõtjad. Iiri sotsioloog Kathleen Lynch on kutsunud Iirimaad just seetõttu hoolimatuks riigiks. Hoolekandega tegelevad siin vabatahtlikus korras kirik ja kogudused. Kes millist abi saab, sõltub tihti moraalist, mitte sotsiaalsest õiglusest. Selline abisüsteem ei taga tuge kõigile abivajajatele ega säilita abisaaja väärikust.⁵

Lynch leiab, et just usk ja kirik on pärssinud Iirimaal naisõigusluse arengut ja sellest tulenevalt sotsiaalse õigluse tagamist ühiskonnas. Eelmise aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid Daron Acemoğlu, Simon Johnson, James A. Robinson on ühena teguritest, mis kas pärsib või soodustab küllust loovate institutsioonide arengut riigis, nimetanud ka religiooni. Näiteks on katoliiklikus Kesk-Euroopas levinud perekeskne, alalhoidlik konservatiivsus; protestantlik-kalvinistlikes anglosaksi maades eelistatakse õhukest riiki ja liberaalset majanduspoliitikat, kus sotsiaalabi osutatakse eelkõige vabatahtlikus korras kiriku kaudu. Sellele mudelile vastanduvatel protestantlik-luterlikel Põhjamaadel eelistatakse universaalset ja sotsiaaldemokraatlikku ühiskonnamudelit, kus abi osutab kõigile abivajajatele riik.

Eesti parempoolne poliitik ei too riigi ja institutsioonide arendamisest rääkides eeskujuks mitte Iirimaad, vaid Põhjamaid, kus progresseeruv maksu­süsteem võimaldab riigil pakkuda universaalseid heaoluühiskonna teenuseid. Siin õitsevad nii majandus kui ka ühiskond. Seetõttu on neid sotsiaaldemokraatlikke riike võrreldud kimalasega, kes oma kopsaka keha ja lühikeste tiibadega on aerodünaamiline paradoks – kuna ei tohiks üldse suuta lennata –, kuid on vastupidav ja vilgas meekoguja. Progressiivne maksusüsteem lähtub põhimõttest, et kõige laiemad õlad kannavad kõige suuremat maksukoormust ja usaldavad hoolduskohustuse riiklikele institutsioonidele. Riik kaitseb Põhjamaadel eelkõige nõrgemal jõu­positsioonil olijate – näiteks tarbijate, töövõtjate, ravisaajate, üürnike, vähemuste, puudega inimeste jms – õigusi.

Just tänu solidaarsuspõhimõttele on Põhjamaadel inimeste usaldus riigi­asutuste vastu läbivalt suur. Vastastikune usaldus võib olla põhjus, miks Põhjamaadel elavad inimesed leiavad, et neil on põhjust olla õnnelik. Nagu ütles Soome Instituudi juht Hannele Valkeeniemi Vikerraadio intervjuus (29. III 2025): soomlaste õnnetunne ei tulene mitte isiklikust rikkusest, vaid tajust, et sul on kõike piisavalt, sest ühiskond sinu ümber on rikas, sidus ja turvaline. Soome kolumnist Janne Saari­kivi tõdeb samuti, et erinevalt isiklikule edule ja ettevõtlikkusele suunatud Eestist iseloomustab Soomet taotluslik kaasatus ja konsensuse otsimine kõigis otsustes. Siin on suudetud inimestele selgeks teha tehte teine pool – mida nad oma maksude eest saavad.

Võib-olla just Soome eeskujul tundub „sotsiaalse õigluse“ eelistamise poole liikuvat ka Eesti väärtusruum. Nagu tõdeb õiguskantsler Ülle Madise: raha riigis ümberjagamine peab näima õiglane igast vaatepunktist – ehk kõigi nende poolt, kes on otse või kaudselt maksumaksja palgal, s.t töötavad riigi­sektoris. Ta lisab: „Laste- ja peretoetused, pensionid, puuetega inimeste toetamine ja hättasattunute abistamine on põhiseaduslikud kohustused.“⁶ Rahvastiku­teadlane Ene-Margit Tiit soovitab intervjuus Vikerraadiole (02. V 2025) samuti Eesti arengus vaadata eelkõige Põhjamaade poole: „Lapsed sünnivad sõbralikku, usalduslikku ja rahulikku ühiskonda.“

Heaoluühiskond on kulukas, kuid veel kulukam on sotsiaalsete probleemidega mitte tegeleda. Taanis on juba aastaid kalkuleeritud osutamata jäänud sotsiaalkulude mõju tulevikuühiskonnale. Kui vaesuse, tervise­probleemide ja sotsiaalse tõrjutusega ei tegeleta lapse­eas, kasvavad need põlvkond hiljem mitmekordseks ja taastoodavad end tulevikus uutes peredes või tervetes sugu­võsades. Kui riik ja omavalitsus soosivad rahvus- või sissetulekupõhiste getode teket linnaruumis või haridussüsteemis, mõjutab see märkimisväärselt ühiskonna sidusust, vastastikust usaldust ja hoolivust. Hannah Arendt on pidanud empaatia­võime arendamist haridussüsteemi olulisemaks kohustuseks, et lastest ei kasvaks barbarid.

Eesti arvamusruumis sotsiaalsest kasust või kahjust eriti ei räägita, sest siin domineerivad ettevõtjad, majandusajakirjanikud, pankurid ja poliitikud ning muud õhukese riigi apologeedid. Millegipärast on majandus see ainus puuslik, mida on otsustatud kummardada. Soomes on ühiskondlikku arutellu kaasatud palju laiem ring: õpetajad, filosoofid, kultuuriinimesed, mittetulundusühingute esindajad ning sotsiaal- ja humanitaarteadlased. Režissöör Anna Hints on oma edu tuules tõdenud, et on kunstnikuna loonud ühiskonnas lisandväärtust, mille pealt muud valdkonnad ja majandus on tulu teeninud. Samal ajal sai Hints ise vabakutselise kunstnikuna tervisekindlustuse alles siis, kui astus ülikoolis magistrantuuri.

Martha Nussbaum räägib ühiskondlike narratiivide tähtsusest väärtushinnangute kujunemisel.⁷ Kui sildistame nõrgemal positsioonil olijaid, peame neid oma olukorras ise süüdi olevateks või tembeldame lausa saamatuteks luuseriteks, ei õpi me neid nägema laiema, struktuurse probleemi osana. Seevastu luues narratiivid, mis võimestavad näiteks vägivallaohvrit, naisi või puudega inimesi, anname olulise sisendi ühiskonna ja riigi institutsioonide arengusse. Sest Vargamäe Andres ei jõua tegeleda infrastruktuuri arendamise, inimõiguste, tarbijakaitse, puudega inimeste ega töövõtjate õiguste eest seismisega. Võib-olla ei ole talupojatarkus enam ühiskonna edasiarendamiseks piisav narratiiv?

Kui Donald Trumpist sai Ameerika Ühendriikide 47. president, kaasnes sellega maailmavaateline kriis mitmes riigis, kus ei osatud esialgu otsustada, kuidas Trumpi „tugevama õiguse“ poliiti­kale reageerida. Natuke ootamatult leidis end selle rinde eesliinilt Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuv Gröönimaa, mille omastamiseks on Trumpi administratsioon kaalunud nii sõjalise jõu kasutamist kui ka ära­ostmist, makstes igale inuitile USAga liitumise korral miljon dollarit. Gröönimaa keeldumine eriti viimasest pakkumisest tuli diilide meistrile Trumpile mõningase üllatusena. Inuittide julgus vastu seista on osutunud võimalikuks tänu Taani käitumisele selles välispoliitilises kriisis.

Taani peaminister Mette Frederiksen tuletas Ameerika Ühendriikidele meelde nende pärast Teist maailmasõda kujunenud vaba maailma liidri rolli, millega kaasneb kohustus kaitsta väikeriikide suveräänsust ja riikide piire. Vaba maailm säilib vaid siis, kui tugevamad kaitsevad nõrgemate õigusi ja vabadusi. Taani on kogu selle pingelise perioodi vältel käsitlenud Gröönimaad mitte vaese väikevennana nagu ameeriklased, vaid võrdväärse partnerina, kes otsustab oma suveräänsuse ja tuleviku üle ise. Taani käitumine on võimaldanud inuittide maailma mõistes tillukesel rahvakillul selja sirgu lüüa ja panna pähe nokatsi „Make America Go Away“.

Mõelgem, millised riigid Eestit meie iseseisvuse taastamisel kõige vankumatumalt toetasid ja meie iseseisvust esimesena tunnustasid. Ja siis arutlegem, millises maailmas tahaksime elada. Hannah Arendt on rõhutanud, et kurjuse telg ei jookse mitte riikide, vaid meie kõigi vahelt.