Riikka Theresa Innanen on tantsija, koreograaf ja kunstnik. Tema loomingus on kesksel kohal sotsiaalne koreograafia ja kogukondlik kunstipraktika. Praegu kirjutab ta Aalto ülikoolis doktoritööd puudutuse ja revolutsiooni suhetest kunstis ja aktivismis. 2017. aastast on ta toetanud varjupaigataotlejate liikumist Õigus Elada Helsingis.
Kuidas sa end Õigus Elada liikumisega sidusid?
Astusin meeleavalduselt esimesel päeval läbi. Oli südatalv ja vaja läks magamiskotte, mütse ja kindaid. Leidsin kodust paar sellist asja ja viisin need meeleavaldajatele. Ma ei tundnud siis neist kedagi. Astusin ligi ja küsisin, millega saan toetada. Järgmisel päeval läksin tagasi. Ajapikku sai mu nägu varjupaigataotlejatele tuttavaks. Nad hakkasid mind tervitama „Tere, õde!“, pakkusid teed ja tulid juttu rääkima. Hakkasin üha rohkem meeleavaldusele kaasa aitama. Kuna olen vaene, siis ei saanud toetada rahaliselt, kuid sain panustada oma ajaga.
Kõige tähtsam oli füüsiliselt kohal olla ja oma kehaga ruum hõivata. Kogu aeg oli võimalus, et politsei võib meeleavalduse väljakult välja tõrjuda. Mulle kui tantsijale ja koreograafile oli protesti füüsiline aspekt väga tähtis, see oli radikaalne ja võimas vastand Facebooki pseudoaktivismile.
Kuidas Õigus Elada liikumine alguse sai?
See algas möödunud aasta 10. veebruaril iraaklastest varjupaigataotlejate eestvedamisel. Nende esialgne plaan oli kolm päeva Kiasma ees meelt avaldada, et protestida Soome asüülipoliitika vastu. Meeleavaldusel tõstatati kolm teemat. Esimene oli seotud asüülimenetluse puudujääkidega. Paljud, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, Soomest seda ei leia. Soome saadab need tagasi, keda nende päritoluriikides ähvardab tagakiusamine või surm. See oli põletav teema, sest 2017. aasta sügisel ja talvel hakati varjupaigataotlustele andma massiliselt negatiivseid vastuseid. Meeleavaldusel puudutati ka nende inimeste muresid, kellel pole dokumente või keda ähvardas riigist sunniviisiline väljasaatmine.
Algne plaan oli, et meeleavaldus kestab reedest pühapäevani. Kuid laupäeval ja pühapäeval hakkasid demonstratsiooniga liituma afgaanidest varjupaigataotlejad. Üheskoos pikendati meeleavalduse kestvust ühe nädalani. Nädala möödudes sundis politsei meeleavaldajaid Kiasma esiselt platsilt lahkuma, kuid meeleavaldus liikus edasi raudteejaama kõrval paiknevale väljakule. Sinna jäädi 140 päevaks. Juuli alguses pidid meeleavaldajad ka raudteejaama juurest lahkuma. Ettekäändeks toodi LGBT festival „Pride“ ja üldine julgeolekuolukord. See oli väga vastuoluline käik, sest „Pride“ oli ennast selgelt positsioneerinud varjupaigataotlejate toetajana. Seepeale liikus Õigus Elada meeleavaldus tagasi Kiasma juurde. Helsingi disaininädala ajal septembris koliti Kolme Sepa väljakule ja seal meeleavaldus lõppes.
Sinu rolliks sai kujundada meeleavalduse esteetikat.
Õigus Elada meeleavaldus kasutas algusest peale telgikujundit, see oli esteetiline otsus. Mõte oli näidata tegelikkust, mis Soome ühiskonda ees ootab, kui dokumentideta inimeste hulk kasvab. Põgenikud hakkavad elama telkides, sest neil pole kodu. Teisalt taipasid meeleavaldajad väga hästi, et nad on grupp iraagi ja afgaani mehi, kes võivad mõjuda natuke hirmuäratavalt. Nende protestilaager nägi üsna vilets välja, soomlastel oli raske sellele läheneda. Kuid varjupaigataotlejatele oli kontakt siinsete inimestega hästi oluline. Paljudele põgenikele oli just meeleavaldus see koht, kus nad esimest korda soomlastega kokku puutusid. Täpselt samamoodi oli see paljudele soomlastele koht, kus nad esimest korda põgenikega juttu rääkisid.
Kerkis küsimus, kas keegi oskaks demonstratsiooni välisilmet sõbralikumaks muuta. Olen töötanud installatsioonide ja koreograafiaga. Olen sageli tegelenud küsimusega, kuidas inimesed ruumis liiguvad või kuidas toetada esteetika kaudu inimlikke kokkupuuteid. Olin varemgi loonud kohtumispaikade kujundust.
Kasutasin materjale, mida olin kasutanud ka oma varasema installatsiooni „Õnnelikkuse puu“ juures ehk paberit, pesulõkse ja nööri. Paberile saab kirjutada sõnumeid ja neid siis nöörile riputada. Sõnumid õõtsuvad tuule käes nagu lipud, nende ümber on palju head energiat ja intiimne meeleolu. Ilma tõttu ei kestnud see installatsioon kaua, kaks päeva hiljem olid vihm ja lumi sõnumid maha pesnud. Hakkasin seepeale kasutama nööri külge õmmeldud riidetükke, kuhu möödujad võisid vildikaga kirjutada. Need osutusid palju kestlikumaks, meil on siiani alles mõned meeleavalduse esimeste päevade sõnumid. Nendest riidetükkidest kujunes väga ilus arhiiv, kus talletatakse meeleavalduse ajal toimunud kohtumiste ajalugu.
Liputaolised riidetükid moodustasid meeleavalduse ümber omamoodi piirdeaia. Me ei tahtnud luua müüri demonstratsiooni ja välismaailma vahele, tahtsime olla möödakäijatele avatud. See installatsioon toimis väga hästi, sest see liigub tuules ja on hästi pehme. Inimesed, kes teel tööle või kooli iga päev raudteejaamast möödusid, hakkasid peatuma, et sõnumeid lugeda. Mõned kirjutasid ka ise midagi, näiteks soovisid meeleavaldajatele jõudu ja meelekindlust. Sellest installatsioonist sai värav, mille kaudu möödujad meeleavaldusega suhestusid. Mõned said sellest julgustust astuda sisse ja alustada varjupaigataotlejatega vestlust.
Milleks teil piirdeaeda vaja läks?
Teisel pool väljakut oli paremäärmusliku rühmituse Suomi Ensin protestitelk. Vähemalt kolm korda päevas lähenesid nad meile, see oli järjekindel, pidev ja plaanipärane ahistamine. Politsei ütles, et neile pole mõtet helistada enne kui tülitajad sisenevad meie alale. Seega pidime märgistama meeleavalduse piiri, kuid me ei tahtnud ehitada piirdeaeda. Installatsioon toimis pehme membraanina meeleavalduse ja linna vahel.
Meie ei astunud paremäärmuslaste meeleavaldusega kontakti. Nemad tulid alati meie juurde, provotseerides vaidlusi või tülisid. Nad filmisid meid alatasa. Vahel muutusid nad vägivaldseks. Juuni lõpus tegi politsei Suomi Ensin meeleavaldusele lõpu, sest nende suhtes oli politseisse kogunenud umbes 70 kaebust. Meie meeleavalduse suhtes ei olnud politseil ühtegi kaebust.
See on väga huvitav näide, kui erinevaid funktsioone võib kunstiteos täita. Installatsioon märgistas meeleavalduse territooriumi ja pidi toimima ka suhtlusväravana. Too veel mõni näide, kuidas sa kunstnikuna meeleavaldusse panustasid?
Aitasin kaasa plakatite kujundamisele. Tekstid mõtlesime välja üheskoos, kuid visuaaliga tegelesin mina. Nendest plakatitest kujunesid aktsiooni tööriistad. Kui Õigus Elada liikumine kuhugi läheb, siis võtame need plakatid kaasa. Näiteks kui toimuvad väljasaatmiste vastased protestid lennujaamas. Nüüd on lisaks plakatitele ka samalaadse kujundusega särgid.
Lippudest ja plakatitest said meie visuaalsed sümbolid. Kui 2017. aastal ilmus Soome ajakirjanduses uudis või lugu varjupaigataotlejatest, siis pildina kasutati peaaegu alati meie lippe või plakateid.
Lipud ja plakatid kuuluvad Õigus Elada liikumisele, mitte mulle. Paljud liikumises osalenud varjupaigataotlejad isegi ei tea, et mina need kujundasin või ei pea seda oluliseks.
Räägi sellest ka, kuidas neid visuaalseid elemente on püütud üle võtta või kaaperdada.
Meie plakatitel on punane tekst valgel taustal. Suomi Ensin tegi valged plakatid sinise tekstiga, värv viitab Soome lipule. Nad võtsid üle ka meie sõnumid, kuid tähendus muudeti vastupidiseks. Kui meie plakatil seisab „Afganistan ei ole turvaline riik“, siis nende sõnastus on „Afganistan on turvaline riik“. Meil on „Väljasaatmised tuleb lõpetada“, neil „Alustage väljasaatmist“. Ainuke asi, mida nad ei muutnud, on „WTF migratsiooniamet, politsei ja valitsus“.
Teine kaaperdamisega seotud näide oli „Maailmaküla“ festivalil, mis toimus maikuus sealsamas raudteeäärsel väljakul. Migratsiooniamet ja siseministeerium osalesid festivalil oma telkidega. Ühes telgis kutsuti üles vastama küsimusele, mis pakub turvatunnet. Paberid vastustega riputati pesulõksude abil nöörile. Mind tabas šokk, kui esimest korda sellesse telki sisse astusin. Loomulikult ei ole see originaalne idee, nööril rippuvad paberid näevad välja nagu Yoko Ono „Soovide puu“ või Tiibeti palvelipud … Aga see polnud ju juhus, et selline visuaalne vorm võeti kasutusse just sel aastal kui varjupaigataotlejad Helsingis meelt avaldasid. Alguses vihastas see mind sügavalt, kuid siis sain aru, et olime oma esteetilise keelega puudutanud midagi väga sügavat. Võitlesime visuaalsete sümbolite abil poliitilist võitlust.
Kuidas on meeleavalduses osalemine sind kunstnikuna muutnud?
Alguses hävitas see mu kunstnikuidentiteedi. Mul oli mitu näitusekutset, aga ühel hetkel mõistsin, et ei oska enam kunsti teha. Ma ei suutnud rääkida millestki muust kui asüülipoliitikast. Tahtsin kunstiinimestelt küsida, mis meil viga on, et me selles võitluses ei osale. See tundus mulle arusaamatu, sest olen üles kasvanud mõtteviisiga, et kui toimub meeleavaldus, siis kunstnikud ja akadeemikud kindlasti osalevad. Kuid Õigus Elada liikumises ei olnud kultuuriväljalt peaaegu kedagi. Kõik olid nii hõivatud oma kunstipraktika, uurimistöö ja karjääriga.
Mind kutsuti osalema näitusel „Teekond õnne juurde“. See kutse oli seotud mu „Õnnelikkuse puu“ projektiga. Osalesin seal Õigus Elada demonstratsiooni lippudega, et toetada varjupaigataotlejate poliitilisi võitlusi. Sugugi kõik ei olnud sellega rahul, sest sidusin meeleavalduse oma nime ja autoripositsiooniga. See on delikaatne küsimus, millele tuleb tundlikult läheneda.
Kellelt see kriitika tuli? Kas kolleegidelt kunstiväljal või meeleavalduses osalenud aktivistidelt?
Kriitika tuli soomlastest aktivistidelt. Nad kahtlevad, kas mul sobib kunstnikuna asüülitaotlejatest rääkida. Varjupaigataotlejate suust ma sellist kriitikat eriti ei kuule. Nemad on huvitatud, et nende hääl oleks ühiskonnas kuulda. Kui nad kuulevad, et ma kuskil meeleavaldusest räägin, siis on nad selle üle väga õnnelikud. Nad tunnevad, et lipud esindavad neid. Soomlastest aktivistidele ei ole see nii selge. Neile tundub pigem, et kunstnikuna võtan endale autorluse selle töö eest, mida on teinud varjupaigataotlejad …
Kas sa oled ainus kunstnik, kes käsitleb oma praktikas Õigus Elada liikumist?
Jah. Võib-olla selles ongi probleem, et ma olen ainus kunstnik.
Aga kuidas on akadeemilise uurimistööga? Kas seda ei seata küsimuse alla?
Akadeemikuid on liikumise ümber palju. See on tegelikult väga huvitav. Uurimistöö suhtes väljendavad kõhklusi pigem põgenikud, mitte soomlased. Vahel nad muretsevad oma anonüümsuse pärast. Varjupaigataotlejatele tundub kummaline, et keegi teenib raha nende kohta tehtud uurimistööga. Oli üks juhtum, kui akadeemiline uurimisprojekt seati väga tõsiselt kahtluse alla.
Tahan siiski minna tagasi teema juurde, kuidas muudab poliitilistes võitlustes osalemine kunstnikku. Sa kirjeldasid ennist situatsiooni, kus kunsti ja poliitika vahel valitseb negatiivne, justkui üksteist välistav suhe, mis on lineaarne. Sa tegutsesid kunstnikuna, kuid korraga ei leidnud selleks enam aega, sest hakkasid tegelema põletavate poliitiliste küsimustega. Kuna kogu aeg valitses hädaolukord, siis see hävitas su identiteedi kunstnikuna. Kunsti juurde tagasipöördumise eelduseks on justkui poliitilise tegevuse lõpetamine. Mind huvitab, kas kunsti ja poliitika suhete mõtestamiseks on teisi mudeleid, näiteks selliseid, kus kunst ja poliitika ei võistle omavahel prioriteetsuse pärast.
Ma ei suutnud luua kunsti, kuid olin kogu aeg loominguline. Kasutasin oma oskusi. Probleem oli pigem emotsionaalsel tasandil. Mõistsin esimest korda elus, et Soomes on inimesi, kes tõepoolest võitlevad oma elu pärast. Kaotasin sel ajal palju sõpru, sest ma ei suutnud istuda õhtusöögilaua taga ja kuulata, kuidas mu sõbrad oma naabrite üle kaebavad.
Hea küll, võib-olla oli mu küsimus vale. Küsisin, kuidas sa muutusid kunstnikuna, kuid sina kirjeldad hoopis, kuidas sa muutusid inimesena. Mis kunsti puutub, siis sa rääkisid kunsti ja poliitika negatiivsest suhtest. Aga sa näitasid ka väga hästi, kuidas sul õnnestus oma oskusi kunstnikuna kasutada poliitilises võitluses. Leian, et kasutad kunstniku tööriistu harjumuspäratus kontekstis. Reeglina näeme kunstnike praktikat ju ikkagi näituse-, harvematel juhtudel tänavaruumis, kuid sellega kaasneb kindlat tüüpi erialane kommunikatsioon nagu pressiteated, kriitika jne. Sinu kunstipraktika on teistsugune ja seeläbi palju nähtamatum, eriti just kunstimaailma jaoks.
Ma arvan, et mu kunst ei ole kunagi varem olnud nii nähtav ja tunnustatud, kuid mina ise ei ole nähtav ja tunnustatud. Ma pole ka nende kunstiteoste ainus või täieõiguslik autor.
Täpselt see küsimus mind huvitabki. Kui su nimi kunstnikuna muutub nähtamatuks, siis professionaalses kunstimaailmas suhtutakse sellesse sageli nii, nagu sa ei teekski enam kunsti. Kui su töö ei sobi näituseruumi, siis seda käsitletakse vähem kunstina. Sinu kunstipraktika on väga tihedalt seotud sotsiaalse kontekstiga, milles see tekib. Just kontekst annab su praktikale jõu ja tähenduse, mis näituseruumis hääbuks. Minu arvates see on väga huvitav näide kunsti tegevusruumide laiendamise võimalikkusest ja olulisusest.
Meie mõttevahetus kunsti ja liikumispoliitika üle sai tegelikult alguse aasta aega tagasi „Tiedonantaja“ festivalil Tamperes. Tookord me jagasime muu hulgas ka kriitilist vaatepunkti viiside suhtes, kuidas kunstnikud endale koostööd poliitiliste liikumistega ette kujutavad. Näiteks lähenetakse sellistele liikumistele tihti väga täpse projektiideega, mille vajalikkuse üle pole asjaosalistega läbi räägitud. Õigus Elada liikumisel oli samuti kogemusi heatahtlike kunstnikega, kes ei mõistnud selle võitluse olemust.
Meie juurde tulid kahte tüüpi kunstnikud ja kultuuriinimesed. Esimesed neist tahtsid teha midagi meeleavalduse toetuseks, aga nende ettekujutuses pidi see tingimata juhtuma kuskil mujal. Nad ei saanud aru, et varjupaigataotlejate füüsiline kohalolu oli meeleavalduse jätkamiseks hädavajalik. Nad ei mõistnud, et meeleavalduse tühjendamine meeleavaldajatest ei ole hea viis, kuidas seda liikumist toetada. Oli väga raske veenda kunstnikke, et nad tuleksid ja teeksid midagi meeleavalduse tarvis selle sees.
Teised tulid meeleavalduse juurde, sest nad lootsid leida materjali, millest kunsti teha. Nad soovisid varjupaigataotlejaid filmida või kaasata neid oma projektidesse. Nad ei mõistnud, et nende tegevus imeb meeleavaldajate energiat. Nad ei küsinud meeleavaldajatelt, mida neil vaja läheb, sest vastus küsimusele võinuks olla „Palun tooge vett“. Need kunstnikud ei olnud valmis kohustusi võtma. Nad ei soovinud teha midagi meeleavalduse jaoks, vaid tahtsid ise meeleavalduselt saada midagi, mille nad saaksid endaga galeriisse kaasa võtta.
Kuid loomulikult osales meeleavalduses ka kunstnikke, kelle eesmärk oli liikumist toetada. Ma ei olnud seal ainus kunstnik.
Kuivõrd sa mainisid meie vestluse alguses sooküsimust, siis küsin nüüd lõpetuseks veel selle kohta. Milline oli meeleavalduse sooline ülesehitus?
Sageli küsiti, miks meeleavalduses osalevad ainult noored mehed. Naiste osalus oli aktiivsem, kui meil oli suletud telk. Naised tundsid ennast ebaturvaliselt teisel pool väljakut asuva rassistliku protestilaagri tõttu. Nad ei tahtnud olla nähtaval ja viibisid peaasjalikult telgis. Pärast seda, kui politsei keelas suletud telgi kasutamise, paljud naised enam ei tulnud. Enese nähtavaks tegemine tekitas neile ebamugavust.
Huvitaval kombel on Soome ühiskonnas täpselt vastupidi: mehed häbenevad olla aktiivsed, näidata poliitilist meelsust või osaleda meeleavaldustel. Mehele on sellised asjad kuidagi piinlikud. Mees peab jääma skeptiliseks kõrvaltvaatajaks. Tema roll on vaadata pealt, kuidas tegutsevad aktiivsed inimesed, naised. Meie liikumises oli tulemuseks kummaline kombinatsioon iraagi ja afgaani meestest ning soome naistest. See tulenes kultuurilistest erinevustest: meie kultuurid põhinevad väga erinevatel arusaamadel sellest, kellel on ühiskonnas aktiivne roll.
