Kobaras koos olles jääb Südalinna teatri ees publikusuminas peaaegu märkamatuks, kuidas Jaani kiriku kellade helinaga sünkroonis ilmub Palace’i hotelli ette kimäär. Õrn hübriid loomast ja inimesest vaarub ettevaatlikult publiku poole. Drag- ja performance’i-kunstniku Mikk Lahesalu kehastatud tegelane nuusutab inimesed üle ja kiidab nad heaks otsekui väravavalvur, kes lubab publiku üle liminaalse läve – läbi ringlava ukse.

Kimääri ilmumine kujutab endast rituaali, mis nõuab sisemist ümberhäälestust. Tavapärast piiritletud lavaruumi ei ole: publikut innustatakse ringi liikuma ning etendusel toimuvat lubatakse filmida ja pildistada. Üldjuhul see mind ei häiri, välja arvatud esimesel vaatamisel, kui telefonide meri lõhkus tingliku ja reaalse maailma vahelise üleminekumaagia. Mõtlen, ehk see on tänapäeva taak, milles on kahekordistunud ka soov performatiivselt esitleda oma kohalolu. Hetked, mil nähtavus sõltub suuresti kaaspubliku käitumisest, kipuvad ärevusse ajama, kui pean toimuvat jälgima kaasvaataja telefoniekraanilt.

Sellest hoolimata toimub laskumine ringlavale kimääri juhtimisel sujuvalt. Kohale jõudnuna kohanen ruumi eripäraga. Rõske kuppelsaal on pelgupaik, kus puhkab endine hiilgus kuni tolmukord selle lõpuks enda alla matab. Pisut kõle, ent intiimne. „Delta“ saates kirjeldas Astra Irene Susi lavastuse lähtepunktina huumust, täpsemalt, humifitseerumist, mille käigus orgaaniline aine laguneb ja muundub.* Sama kujundit kasutatakse lavastuses lootuste ja unistuste hävimise ja ümberkujunemise lahkamiseks. Lavastuse vormiline tuum on rituaal, mille abil saab lahti lasta, transformeeruda ja leppida. Kesksele kohale tõuseb halvakõlaline sõna „kõdu“, mis lavastuses muundub hubaseks seisundiks.

„Un_stuse“ lavailm on mitmekihiline nagu mullahorisont. Paikneme vahepeatuses enne uue võrsumist. Selle asemel et lavakujundust otseselt maise või kõdusena tajuda, on mulje hoopis pehme ja unenäoline. Lavastaja Astra Irene Susile ja Mikk Lahesalule lisaks on etendajateks ka muusik Maarja Nuut ja ooperilaulja Annabel Soode. Susi on ühtse visiooni nimel oskuslikult põiminud eri valdkondade esindajad tervikuks. Voolavatest fragmentidest ja muusikalistest kihistustest on lagunemisprotsessi etapid ükshaaval kokku seotud. Kui ruumis ringi liikuda, vaate­väli kitseneb ja avardub. Ideelise koe külge on poogitud palju elemente, mis omavahel hästi koos toimivad ja säilib ka valikuvabadus ise kogeda. Esmalt kõle ringlava täitub piltide ja helidega.

Muusikaliselt pilkupüüdvaim osa on Kalle Tikka loodud kahe samba vahele tõmmatud ruumiinstrument – peaaegu nähtamatu niidistik, millelt Maarja Nuut tumedaid ja käredaid vibratsioone välja võlub. Kertu Seestrandi loodud kostüümid ja grimmikunstnik Karoliina Villemi töö on detailirohked ja omaette vaatemäng laval, kus rekvisiite on minimaalselt. Maarja Nuut ja Annabel Soode kannavad rohelist, mis sümboliseerib kõdunemise faase. Kahe muusiku kokku­mäng on nii figuratiivselt kui ka otseselt armastavas omavahelises võitluses. Kontrastiks on Susi koos Lahesaluga valgetes toonides. Kui kimäär võiks sümboliseerida pettekujutelma, siis Susi hõljuv baleriinilik kohalolu justkui kummitab laval toimuvat. Koos kimääriga moodustavad nad pettekujutelmade ja unistuste telje, mis tähistab nii nende sündi kui ka hääbumist.

Sellest vaatepunktist nähtuna saab ka lavastuse pealkiri „Un_stus“ suurema semiootilise mängu osaks. Märgilises plaanis hoiab see üheskoos kahte polaarsust – unistust ja unustust –, näidates, kuidas katkestuse ja pidevuse pingeväljas sünnib tähendus. Sõnamängu kaudu seotakse kokku hääbumine ja tärkamine: sarnase kõlapildiga, ent erisuguse sisuga sõnadel tekib sümbiootiline suhe, kus hävimine (ununemine) ei ole lõpp, vaid viib võimaliku uue alguseni. Lavale loodud mikrokosmosest saab metafoor, mis hõlmab korraga unistusi ja unustamist, kinnijäämist ja ootusi, kasvuraskusi ja viimaks ka leppimist.

Oleksin nagu sattunud lapsepõlve roosasse, keeratava kangiga mängutoosi, kus baleriini kõrval avanevad väikeste sahtlitega peidupaigad ja peegel. Sinna kogunenud kirjad, esemed ja unistused on ajapikku tuhmunud ning mängutoosist saanud mälestuste kompostikarp. Anne Daniela ja Paul Rodgersi installatsioon karussellist, mis lavastuse teises pooles lavale tuuakse, kinnistab seda mängutoosis viibimise tunnet veelgi. Karusselli­vaiadest läbi torgatud kitsetalled tiirlevad vilkuva valguse ümber ning loovad häirivalt lummava kujundi. Lõhutud süütus viib mõtted tsüklilise trauma kordumisele – pidevale rumineerimisele, millest ei leidu väljapääsu. Mängu­toosi kujund nihkub lapselikust unistamisest unustusse, selle käigus püha ja rikutud, elujõuline ja lagunev põimuvad. Seejuures võib lagunemisse talletuda siiski ka vägi.

Kui lõpuks ringlavalt lahkume, oleks nagu midagi maha jäänud. Mitte ainult kõdu või lagunemine, vaid killuke unistustest, mis ilmuvad tagasi teisenenud kujul. Lavastus raamistab, kuidas mälu, trauma ja rituaal moodustavad koos kompostihunniku, kust tärkab uus mõtestamisviis. Kõdu ei tähista ainult lõppu, vaid ka algust.

* Vt https://klassikaraadio.err.ee/1609763750/delta-19-augustil-unistus-muusikateatrist-filipp-varik-oscar-peterson/18b5d117ae353945375f49d8333f8ef5