Hiljutised Boliivia üldvalimised lõpetasid kaks aastakümmet kestnud vasakpoolse ülemvõimu ja jätsid riigi teelahkmele: kriisis majandus ja killustunud ühiskond ootavad uut kurssi. Aga selle kursi leidmine tähendab navigeerimist vastukäivate huvide ja valupunktide vahel, kus iga otsus võib vallandada uue kriisi. Et mõista, miks need pinged on sedavõrd teravad ja keerulised, tuleks alustada piirkonna vaatlust kaugemalt minevikust nägemaks Ladina-Ameerika ajaloo mustrit, kus maa, võim ja identiteet on olnud sajandeid konfliktide keskmes.

Kui hispaania maadeavastajad XVI sajandil Andide südamesse jõudsid, ei leidnud nad eest tühja maad, vaid mitmekesise ja keeruka rahvastiku mosaiigi. Kõrgmäestike jalamil, Amazonase džunglis ja Gran Chaco tasandikel elas kümneid etnilisi gruppe ja kogukondi rändavatest jahimeestest kuni paiksete põlluharijateni. Lõuna-Ameerika piirkonna tuumiku moodustas inkade impeerium – oma aja üks kõige arenenumaid ja paremini organiseeritud Ameerika tsivilisatsioone. Selle impeeriumi sidususaineks oli ayllu – kogukondlik süsteem, mis ühendas liikmeid mitte ainult sugulussidemete, vaid ka ühise maa, töö ja esivanemate hingede kaudu. Ayllu protseduuride järgi otsustati põllutööd, korraldati maakasutus ja jaotati tööd selliselt, et ka nõrgemad ellu jääksid. Konflikte lahendati kokkulepete, mitte karistustega, sest kogukonna sidusus oli ellujäämise alus.

Ayllu keskmes oli Pachamama – emake maa, elu ja viljakuse allikas. Tema austamine oli suuresti tseremoniaalne, aga ka praktiline: enne külvi toodi ohvreid, et „maa avaneks“ ja saaki annaks. Pärast lõikust tänati teda rituaalidega, et ta ka tuleval aasta viljakas oleks. Maad püüti mitte kurnata ja selleks jäeti osa põldudest igal aastal puhkama, et Pacha­mama saaks piisavalt hingata. Selline tasakaalu otsimine looduse ja inimese vahel oli karmides mägistes tingimustes praktiline ellujäämisstrateegia. 

Hispaanlaste vallutus pööras ayllu süsteemi pea peale ja ta liideti koloniaalse hierarhiaga. Püha maa kuulutati kuninga ja kolonistide omandiks. Vastastikusel abistamisel põhinev kogukondlik tööjaotus asendati päevatööga suurfarmides ja kaevandustes, et rahuldada Euroopa turu nõudlust. Põlisrahvad suruti viljakatelt maadelt äärealadele, kus heal juhul võis vaevu toime tulla. Kui varem olid kohalikud elanikud osa tervikust, mis sidus maa, töö ja rituaalid, siis nüüd hakati kõike mõõtma rahas, aluseks eraomand. Pachamama, senine elu ja viljakuse allikas, kuulutati ebajumalaks ning tema asemele tõsteti katoliku kiriku universaalne pühadus. Ayllu rituaalid asendati kirikupühadega, et kinnistada uut korda ja lojaalsust võimudele.

Nahk ja positsioon

Ühtlasi püüdis koloniaalvõim süstemaatiliselt murda põlisrahvaste identiteeti. Kohalik keel keelati ametlikus asjaajamises, lapsed saadeti hispaaniakeelsetesse misjonikoolidesse ning hakati soodustama rahvastiku sulandamist. Nii tekkis uus elanikkonnakiht – põliselanike ja hispaanlastega segunenud mestiitsid –, kellele anti rohkem õigusi kui põlisrahvastele. Samal ajal asetsesid nad tähtsuse poolest allpool puhastverd hispaanlasi. Selliselt kinnistati hierarhiat, mille aluseks oli päritolu ja nahavärv – mida heledam nahk ja euroopalikum eluviis, seda kõrgem positsioon ühiskonnas. Hiljem ametlik hierarhia küll kaotati, kuid elukommetes see säilis.

XIX sajandi alguses algas Ladina-Ameerikas vabadussõda, mis viis koloniaalvõimu lagunemiseni. See tõi vabaduse vallutajate järeltulijatele ja nendega otseses või kaudses suguluses olijatele, kuid põliselanikele tähendas see veelgi suuremasse sõltuvusse langemist. Kui Hispaania võim tunnustas ayllu’t vähemalt piiratud ulatuses, siis uute vabariikide silmis oli see kõigest takistus moderniseerimisele. Nii kaotasid põlisrahvad lisaks maale ka õigusliku staatuse. Kui varem nõuti neilt kohustuslikku tööpanust või andamit põllumajandussaadustes, siis nüüd nõuti makse rahas. See sundis kogukondi loobuma traditsioonilistest põllukultuuridest, mis olid neile taganud kogukondliku iseseisvuse. Selle asemel tuli keskenduda linnade ja Euroopa turgudel nõutavale, nt kokalehed ja suhkruroog.

Mõnes piirkonnas, näiteks Argentinas ja Tšiilis, õnnestus kolonisaatoritel põlisrahvad koos nende traditsioonidega peaaegu täielikult sulandada uude latiinode ühiskonda. Teistes riikides aga säilitasid põlisrahvad raskuste kiuste oma identiteedi ja elulaadi. Boliivia on selle ilmekaim näide – ainus riik Ladina-Ameerikas, kus põlisrahvad moodustavad üle poole elanikkonnast (umbes 65%). Kuigi nende positsioon on olnud väikesearvulise eliidi kõrval ajalooliselt nõrk, on arvuline ülekaal võimaldanud neil hoida oma elukorraldust ja pärandit ning edukalt koonduda ühiste eesmärkide nimel. Erinevalt paljudest naaberriikidest, kus põlisrahvaste liikumised on jäänud marginaalseks, on Boliivia põlisrahvad oma organiseerumise ja poliitilise surve abil raputanud kogu ühiskonda. Selle jõuga on isegi muudetud riigi põhiseadust.

Põlisrahvaste koordineeritud tegutsemine sai Boliivias tõelise hoo sisse 1950. aastate revolutsiooni ajal. Selle tõukeks olid majanduskriisid ja Chaco sõjas Paraguayga alandav kaotus, mis paljastasid valitseva süsteemi nõrkuse. Tinakaevanduste omanikud ehk tinaparunid valitsesid nii riigi majandust kui ka poliitikat ning nende käes oli peaaegu kogu riigi varandus. Kaevandustöölised ja põlisrahvastest talupojad koondusid, hakates nõudma vana süsteemi lõppu. Neid toetas osa sõjaväest, kus teenisid või olid teeninud needsamad töölised ja talunikud.

1952. aastal puhkes üleriigiline ülestõus ning mõne päevaga lagunes vana kord: tinakaevandused natsionaliseeriti, kehtestati üldine valimisõigus ja algatati maareform, mille käigus lõhuti suurmaaomanike võim ning jagati maatükid põliselanikele. Esimest korda hakati neid tunnistama täisväärtuslike kodanikena. Revolutsioonijärgne riigikorraldus ei tähendanud siiski ayllu taastamist. Põlisrahvad said endale küll väikseid maalappe, kuid need ei võimaldanud majanduslikult toime tulla, sest olid valdavalt väheviljakad. Lisaks nappis vajalikke tööriistu ja oskusi kaasaegse põllumajandusega tegelemiseks.

Riigiaparaadi juurde pääses peagi tagasi koloniaalajastu taustaga eliit, kes jättis põlisrahvad süsteemist kõrvale. Riigivalitsemises jätkus vana muster: areng tugines maapõue rikkuste kapitali­seerimisel ja see majandamine killustas põliselanike kogukondi ning süvendas lõhet linnaeliidi ja maapiirkondade vahel. Näiteks president René Barrientos (1964–1969) soovis muuta Boliiviat ühtseks kapitalistlikuks rahvus­riigiks. Selle nimel püüdis ta kujundada ühtset maarahva identiteeti, mis vähendas põlisrahvaste kogukondlikku ja etnilist ühtekuuluvust, survestades neid sobituma rahvusriigi raamistikku.

Põliselanike elu rikutud

President Hugo Banzeri (1971–1978) valitsus avas põliselanike elumaad „kasumlikumaks“ karjakasvatuseks ja sojaistandusteks, mis tähendas massilist metsade mahavõtmist ja kogukondade killustamist. President Jaime Paz Zamora (1989–1993) andis aga rahvus­vahelistele nafta- ja gaasifirmadele ligipääsu Amazonase vihmametsadele, kus uued teed, puurimisplatvormid ja metsa­raie tungisid sügavale põlis­rahvaste territooriumidele. See hävitas suure osa kohalikest traditsioonilistest elatusallikatest, sest jõed reostusid ja metsad raiuti maha.

Olles kaotanud oma elukohad ja elatusallikad, kolisid paljud põliselanikud linnadesse. Seal ootas neid aga uus tõrjutus: kuna neil puudusid vajalikud oskused ja sotsiaalne kapital linnakeskkonnas läbilöömiseks, tuli leppida madalapalgaliste tööde ja viletsate elupaikadega äärelinnades. Lisaks kannatasid põliselanikud rassilise diskrimineerimise all ja see kinnistas nende teisejärgulise positsiooni ühiskonnas. Siiski leidsid paljud võimaluse kaubelda turgudel ja tänavatel, ehkki riik ei suutnud ega soovinud neid ettevõtmisi toetada. Nii arenes linnades põliselanike ümber suur mitteametlik majandamine, mis makse maksmata kasvas omamoodi paralleelriigiks.

Neil polnud küll palju ressursse, kuid see-eest oskasid nad oma suurearvulist võrgustikku hästi koordineerida ning muutusid arvestatavaks vastujõuks avalikule võimule – kui valitsejad võtsid ette midagi nende kaubandustegevusele kahjulikku, tuldi suurte hulkadena tänavatele, suleti suured ligipääsuteed ja vajaduse korral halvati terve linnaelu.

Samalaadne muster kujunes välja ka maapiirkondades kokakasvatajate ümber, kus loodi relvastatud patrullvalveid eesmärgiga kaitsta kokapõldusid politsei ja eradžunglivägede rünnakute eest. Vägede tegevus lähtus suuresti tolleaegse USA valitsuse survest hävitada kokapõlde. Boliivia üks tugevamaid maapatrullide võrgustikke kujunes välja Chapare regioonis, mis oli riigi majanduse üks mootoritest, aga ühtlasi ka kokaiinikaubanduse keskus ja rahvusvaheliste relvastatud konfliktide tulipunkt. Chapare relvastatud patrullvalveid organiseeris kokakasvataja Evo Morales, kes osavalt kasutas kokkupõrkeid riigivõimudega oma poliitilise kapitali kogumiseks. 1997. aastal õnnestus tal pääseda Boliivia parlamenti.

Moralese toetusbaas jäi esialgu kitsaks, kuid tema nähtavus tõusis järgnevatel aastatel, mil riigis paisusid rahutused valitsuse neoliberaalse poliitika tõttu. Eriti teravaks läks olukord pärast vee ja maagaasi erakätesse andmist.

Moralesest sai nii maapiirkondade talunike kui ka vaesemate linnaelanike peamine eestkõneleja. Need kaks rühma ühendas rahulolematus, et riigi loodusvarade kasum läks välismaale, samal ajal kui rahva enamik elas vaesuses. 2003. aastal blokeerisid nende organiseeritud kolonnid pealinna La Pazi ühendusteed. President Sánchez de Lozada kasutas protestijate tõrjumiseks jõudu, kuid kasvav surve sundis ta lõpuks riigist põgenema.

See kriis hävitas täielikult rahva usalduse neoliberaalse süsteemi vastu ja see ei taastunud kunagi. Kriis päädis 2005. aasta erakorraliste valimistega, mille võitis ülekaalukalt Evo Morales. Tema võit oli pretsedenditu – Boliivia oli saanud esimese Ladina-Ameerika riigina põlisrahva seast pärit presidendi. Tugeva rahva mandaadiga Moralese ametiaeg algas kõrgete ootustega, sest ta lubas lõpetada sajanditepikkuse eliidi­keskse poliitika. Tema lubadused olid konkreetsed: võtta strateegilised loodus­varad riigi kontrolli alla ja kasutada nende tulu kogu ühiskonna hüvanguks, taastada põlisrahvaste ajaloolised õigused, vähendada vaesust ning tagada riigi teenused kõigile.

Morales pidas ametisse astudes oma lubadusi. Gaasi- ja naftasektori natsionaliseerimine tõi riigile miljardeid lisatulu, mis suunati ka kaugetesse, riigi tähelepanu alt väljas olnud piirkondadesse. Esimest korda said paljud kogukonnad ligipääsu seni vaid linnaelanike privileegiks peetud haridusele, arstiabile ja transporditeenustele. 2009. aastal kiideti rahvahääletusel heaks uus põhiseadus, mis nimetas Boliivia mitmerahvuseliseks riigiks ja tunnustas ametlikult 36 põlisrahvast, kellele tagati väikesed kvoodid parlamendis. Samuti laiendati nende seaduslikke õigusi oma maa ja ressursside kaitseks ning laiendati kogukondlikku õigusemõistmise autonoomiat. Koolides hakati õpetama põlisrahvaste keeli ning riigi sümboolika osaks sai Wiphala – vikerkaarevärvides ruuduline lipp, mis sümboliseerib Andide põlisrahvaste identiteeti ja ühtsust.

Boliiviast sai Moralese ajal üks Ladina-Ameerika kiirema majanduskasvuga riike ja sellega kaasnes rahva elujärje märgatav paranemine. Vaesus vähenes kümne aastaga ligi kolmandiku võrra, äärmuslik vaesus veelgi enam. Tekkis mulje, et uus riigipea oli suutnud murda sajanditepikkuse eliidikeskse mudeli ja loonud süsteemi, mis töötas enamuse huvides.

Moralese kuvand ei püsinud

Moralese kuvand teistsugusest juhist ei püsinud igavesti. Ta majandas riiki suuresti koloniaalaja mustri järgi: rikkus pidi tulema gaasi ja mineraalide kaevandamisest, mis endiselt toimus põlisrahvaste maadel. Ehkki algul loodeti, et natsionaliseerimine teeb selle mudeli õiglasemaks, siis riigi tulubaas jäi tugevalt sõltuvaks toorainete maailmaturu hindadest ja majandus kasvaski tänu sellele, et turg oli tipus.

Kuna Boliivia majandus oli väike ja tugines üksikutele sektoritele, mõjutas iga hinnakõikumine otseselt riigi tulusid. Kui gaasi hind langes, kahanesid järsult ka riigitulud ja see muutis sotsiaalprogrammide rahastamise keeruliseks ning suurendas survet uute tuluallikate leidmiseks. See viis valitsuse otsusteni, mis hakkasid taas survestama põlisrahvaste territooriume ja õigusi. Valitsuse ja kogukondade vahel tekkis järjest vastasseise, millest osa paisus üleriigilisteks kriisideks.

Üks suuremaid ja sümboolsemaid kokkupõrkeid selles pingelises olukorras oli 2011. aasta kriis Amazonase piirkonnas TIPNISi põlisrahvaste territooriumil, kuhu valitsus otsustas rajada asfalttee, lõigates läbi kogukondade elupaiku. Morales, kelle poliitiline tõus põhines lubadusel kaitsta põlisrahvaste õigusi, nimetas nüüd tema vastu marssinuid imperialistide agentideks.

Moralese prioriteediks kujunes üha enam võimul püsimine. Ta hakkas järk-järgult koondama kontrolli riigi institutsioonide üle, politiseerides kohtusüsteemi ja valimiskomisjoni ning luues endale lojaalse eliidi. Sinna eliidi hulka kuulus küll palju põlisrahvaste esindajaid, kuid see jäi siiski kinniseks. Kui Moralese ametiaeg lõppema hakkas, korraldas ta põhiseaduse muutmise referendumi, mis pidi talle andma õiguse jätkata. Rahvas ütles „ei“, kuid Morales ei loobunud: ta pöördus politiseeritud konstitutsioonikohtu poole, mis otsustas, et presidendiks kandideerimine on inimõigus.

Pärast 2019. aasta üldvalimisi kuulutas Morales end võitjaks, kuid valimistulemused tõid kaasa proteste ja süüdistusi valimispettuses. Riik sattus sügavasse kriisi, armee ja politsei pöördusid presidendi vastu ning Morales põgenes Mehhikosse. Mees, kes oli kunagi saanud populaarseks lihtrahva õiguste eest seisjana, sunniti võimult lahkuma süüdistuste saatel, mis meenutasid kõike seda, mille vastu ta ise oli võidelnud.

Boliivias algas võimuvaakumi ajastu. Presidendi kohused võttis üle endine parlamendi asespiiker, parempoolne Jeanine Áñez, kes esitles end ülemineku­aja riigipeana, lubades taastada riigis kord ja korraldada ennetähtaegsed valimised. Ta tõotas hoida madalat profiili ning mitte kandideerida. Järgnevatel nädalatel aga puhkesid kokkupõrked julgeolekujõudude ja Moralese toetajate vahel ning armee ja politsei avasid tule meeleavaldajate pihta. Uut valitsust süüdistati autoritaarsuses ja poliitilises kättemaksus.

2020. aastal teatas Áñez, et ta siiski osaleb valimistel ja see kahandas tema tõsiseltvõetavust neutraalse ülemineku­aja riigipeana. 2020. aasta oktoobri valimised võitis taas Moralese partei ja presidendiks sai tema endine majandusminister Luis Arce. Áñeze poliitiline karjäär lõppes aga kohtus – ta mõisteti süüdi põhiseaduse rikkumises ja ameti­volituste kuritarvitamises ning talle määrati kümneaastane vanglakaristus.

Morales võis pärast oma partei valimisvõitu turvaliselt kodumaale naasta, kuid ta polnud enam riigipea, vaid kõigest partei ajalooline liider, kes püüdis säilitada oma mõju. Konstitutsioonikohus – seesama kes Moralesele piiramatu tagasivalimise õiguse oli andnud – otsustas peagi, et presidendi piiramatu tagasivalimine ei ole siiski inimõigus ja lõputu kandideerimine ei ole seaduslik. Samal ajal püüdis Arce end Moralesest distantseerida ja valitseda tehnokraatlikult.

Morales ei kavatsenud taanduda. Ta naasis oma kodukohta Chaparesse ja taastas vana tugivõrgustiku, mille najal tema poliitiline karjäär oli alanud. Ta hakkas taas kasutama vanu meetodeid, mis olid teda kunagi võimule toonud: teede blokeerimised ja massilised protestid, mis halvasid niigi kriisis maanteetranspordist sõltuva riigi majandust ja takistasid valitsuse tööd. Seega konkureerisid Boliivia valitsus La Pazis ja Moralese mõjuvõrgustik Chapares poliitilise kontrolli pärast riigis.

Pinge kahe võimukeskuse vahel kasvas nii suureks, et 2024. aasta juunis toimus dramaatiline vahejuhtum: sõjaväelased blokeerisid presidendipalee sisse­pääsu. Osa vaatlejaid nimetas seda riigipöördekatseks, teised Arce lavastatud jõudemonstratsiooniks. See sündmus ei andnud kummalegi poolele eeliseid, vaid vastupidi – vähendas nende tõsiseltvõetavust ja muutis poliitilise vastasseisu veelgi teravamaks.

2025. aasta augustis toimusid Boliivias üldvalimised. Valitsuspartei oli lootusetult lõhestunud, Arce ja Morales ise ei kandideerinud, vaid kumbki toetas oma soosikuid. Soosikud aga ei kogunud piisavalt hääli ning valimised võitis tsentristlik ärimees Samuel Doria Medina, kes lubas liberaalseid reforme. Morales kutsus oma toetajaid rikkuma hääletussedeleid, et protestida tema valimistele mittelubamise vastu. Tagajärjeks oli rekordarv kehtetuid sedeleid, Moralese kodupartei madalseis ja vasakbloki kokkuvarisemine – paradoksaalselt aitas nüüd Morales hävitada projekti, mille ta ise 20 aastat tagasi oli üles ehitanud.

Üldvalimistega lõppes ajastu, mil Boliivia elu kujundasid kaks meest ja nende vastasseis. Võim on killustunud ja riik seisab silmitsi majandusega, mis ei saa enam loota gaasituludele. Dollareid napib, kütust ei jätku ja reservid on peaaegu otsas, samal ajal kui valitsus kulutab suuri summasid kütusehindade kunstlikult madalal hoidmiseks. Elanikud on tüdinenud lõpututest blokaadidest ja jõudemonstratsioonidest, kuid valmis kiiresti reageerima, kui tunnevad end kõrvale jäetuna. Uute raputavate kriiside vältimine sõltub sellest, kas tulevased valitsejad suudavad vastu võtta tähtsaid otsuseid, ja teha seda nii, et rahvas tunneks end kaasatuna ja ükski rühm ei jääks ohvriks. See saab olema äärmiselt keeruline, sest eliidi ja põlisrahvaste ning teiste marginaliseeritud ühiskonnagruppide suhted on pingelised ning sajandite­pikkune hierarhia pole kusagile kadunud.