Sügisest saadik on Tallinna vanalinlastele ja kaugematele huvilistele tilgutatud infokilde selle kohta, mida kõike linnavõimu juhtimisel hakatakse tegema, kui saab lõpliku heakskiidu 2021. aastal lõppenu asemel koostatav „Tallinna vanalinna arengukava 2035“. Jaanuari lõpul algas kuu aega vältav „arengukava avalikustamine“, mille jooksul saavad oma ettepanekuid kava kohta teha need, kes mingil põhjusel olid varem kaasamata jäänud.
Ettearvatult järgib seegi arengukava kõiki kontoripoeesia stiilinõudeid ning on üsna suure pingutusega edenev lugemisvara. Ja pääseks siis ainult ühe teksti lugemisega, aga ei! Taksonoomi vaates moodustavad arengukavad ja -strateegiad terve tekstide sugukonna, milles on arvukalt perekondi ja veel enam liike. Ükski üksiktekst ei ole siiski iseseisev, sest peab kubisema viidetest kõrgemal- või kõrvalseisvale sugulasele, laialdaselt tsiteerima mingi teise perekonna kavades kirjapandut, nii et ühe teksti piisavaks mõistmiseks on vaja läbi lugeda veel vähemasti kümmekond. Seejuures ei ole sugugi alati selge, millises kehtivusolekus need kõik on ja kas vahetuvad võimud eelkäijate otsustega üldse arvestavad, kas arengukavad on täitevvõimule päriselt täitmiseks või loodud vormitäitmiseks.
Peab siiski nõustuma, et uus vanalinna arengukava sisaldab mitut helget mõtet. Teavitustöös on linnavõim rõhutanud, et tähtsaim ülesanne vanalinna elushoidmisel on selle elanike arvu kahekordistamine. Arengukava ise pole aga ses osas sugugi konkreetne, sest nii elanike arvu algtase (praegune tegelik) kui ka 2035. aasta sihttase kavatsetakse välja selgitada alles tänavuse aasta jooksul.
On üksikuid viiteid sellele, et jätkub aastakümneid väga vaevaliselt edenenud vanalinna tänavate ühte tasapinda ajamine (saavutused on Viru ja Harju tänaval näha), aga ei sõnagi, millises tempos. Kui Viru tänav kümnendi eest rekonstrueeriti, oli selle hind 3,4 miljonit eurot ehk ligikaudu 10 000 eurot meetri kohta. Tänavu on lubatud ette võtta väikesed jupid Apteegi, Kooli ja Gümnaasiumi tänaval. Kui samamoodi jätkata, ei ole ka noorimatele praegustele vanalinlastele antud näha kogu sealse tänavavõrgu ühele tasandile saamist.
On üksikuid vastuolusid. Näiteks lubatakse vältida tänavatel-platsidel „ajaloolist miljööd lõhkuvat disaini“, teisal aga kavatsetakse kujundada tänavatele „terviklikud konteiner- ja potihaljastuse lahendused“. Tallinnas on sajandeid saadud läbi ilma nende pottideta, kui aga need nüüd tänavatele toppida (nagu on tehtud Harju ja Kullassepa tänaval), siis see justnimelt lõhub ajaloolist miljööd, on risti jalus ja segab kaubavedu ja lumekoristust.
Üldiselt võib lugeja arengukava lapata optimistlikult, kuni jõuab leheküljele 28, kus purustatakse kõik lootused. Suure tõenäosusega realiseeruvate riskide tabelis on kirjas, et „kõikide vanalinna arenguks vajalike tegevuste elluviimiseks plaanitud ajakavas ja mahus ei jätku linnaeelarves raha“ ning et „eelarveotsused tehakse vastavalt päevapoliitilistele ambitsioonidele, mitte tuginedes arengukavas välja toodud vajadustele“. Uue volikogu valimise aastal on ilmne, et just nii lähebki. Miks peaksid munitsipaalpoliitikud ja erakonnad vähegi pingutama vanalinna arengu nimel, kui vanalinlastelt parimalgi juhul kokku kogutavad hääled ei anna välja poolt mandaatigi, kui need ka kõik ühele kandidaadile läheksid?
Riski maandamiseks peaks vanalinna arengukavas kohe alguses olema selgelt kirjas põhimõte, et võrdseid peab kohtlema võrdselt, ebavõrdseid ebavõrdselt. Vanalinn on kõigi muude asumite ja linnaosadega võrreldes eriseisundis kõigi kehtivate piirangute ja selle tõttu, et peab maailmapärandi pärlina taluma igal aastal miljonite mitte-elanike katkematut läbivoolu. Järelikult peaks selle tarvis olema ka eraldiseisev ja muul alusel loodud kui üle linna kehtiv eelarve. Üle võlli öeldes peaks see sisaldama elektrituuleparkide arendamisest tuttavat püsivat talumistasu põliselanikele, sest eks on ju vanalinna müüri taha karjamaadele vanalinlastega kooskõlastamata ja neile häiringuid hüvitamata tekkinud tohutud ees- ja äärelinnad, mis linnasüdant kurnavad.
Kuid vanalinlaste arvu kahekordistamiseks ei piisa üksi raha olemasolust. Kuni eluasemepoliitika rajaneb ainult turureeglitel ja eraomanike huvidel, puudub linnal arengu suunamiseks hoob. Korteri- ja majaomanikele võib ju järjest uusi piiravaid reegleid kaela suruda, et nad massiliselt ei harrastaks lühiajalist renti või kortereid sootuks tühjana ei hoiaks, kuid vaevalt need käsud, mis takistavad omandi vaba käsutamist ja kasutamist (põhiseaduse § 32), kohtus pidama jääksid.
Protsessi juhtimise ja eesmärgi saavutamise ainus tee on see, et linnavõim kohaldab vanalinnas muudest asumitest täiesti erinevat kinnisvarapoliitikat, hakkab aktiivseks ja suureks eluasemeomanikuks ning avalike ja ühemõtteliselt selgete reeglite järgi korterite väljaüürijaks ja oma elamukinnisvara haldajaks. Kitsastes oludes on selleks kaks põhilist varianti.
Arenduseks on linnal kasutada ainult üks suurem maaomand vanalinnas, Harju tänava läänekülg, mis karjub ammu taashoonestamise järele, sest poolikuna näeb ta välja sama ilus nagu hambutu alalõuaga modell moeetendusel. Õigupoolest oli ainus kindlas kõneviisis sõnum, mida arengukavast lootusrikkalt otsisin, et linn korraldab viie aasta jooksul planeerimise, arhitektuurivõistluse ja Harju tänava hoonestamise. Aga jälle ei leidnud. Ometi lahendaks just see hulga arengukavas esile tõstetud probleeme. Nutika lahenduse puhul mahuks uutesse hoonetesse elama sadu inimesi ning jääks ruumi ka soovitud lasteaiale, perearstikeskusele ja väikestele äridele.
Ja kui sellest veel ei piisa, et vanalinlasi oleks soovitud hulgal, siis rahakott kaasa ja turule. Teisipäevase seisuga oli ühe suure kinnisvaraportaali andmeil vanalinnas müüki pandud 78 korterit, sekka ka terve maja, kogupindalaga 9000 m² ja koguhinnaga umbes 40 miljonit eurot. Donald Trumpi kauplemisvõtteid kasutades saaks sellest hinnast tugevalt alla ka, vajadusel ähvardusi ja kiusu rakendades (mis ei ole muidugi ilus, aga aja vaimuga kooskõlas).
Kui arvestada keskmiseks pinnaks elaniku kohta 30 m², mahutaks praegu müügis pinnale üürnikena 300 uut vanalinlast. Hind on, nagu öeldud, kaubeldav, aga kui 40 miljoni juurde jääda ja eeldada, et nullkasumiga sooviks linn üürnikelt oma investeeringu 30 aastaga tagasi teenida, tähendaks see üürnikule praegustes hindades ja inflatsiooni arvestamata kulu 12-13 eurot ruutmeetri kohta kuus (pluss elekter, side, küte). Ei midagi utoopilist, see on ligikaudu sama, millega eraomanikud praegu vanalinnas kortereid üürile annavad. Kindlasti saab ka odavamalt. Viis aastat järjekindlat ostlemist ning oldakski „sihttasemel“.
Uue arengukava lisas on kokku võetud eelmise arengukavaga saavutatu – ilustatud kujul. Kolmest „püstitatud mõjuindikaatorist“ tähtsaima, vanalinna püsielanikkonna arvu kasvatamise alal saavutati peaaegu olematu tulemus. Rahvastikuregistri andmetele tuginedes on näidatud elanike arvu kasvu keskmise sammuga umbes 50 inimest aastas. Seni kasutatud töövõtetega jätkates kulub soovitud viie tuhande lisaelaniku hankimiseks terve sajand, aga kui natukenegi uusi reegleid, vaprust ja raha lisada, ei pruugiks arengukavasse kirja pandud unistused saavutamatud olla.
