Ükskord ammu, möödunud sajandil, elas seitsme maa ja mere taga (siitpoolt lääne suunas) ühes suurlinnas üks kunstnik, kellele ei meeldinud, et tema aastatetagune maal müüki pandi. Huvi maali vastu olla olnud suur, kuid vallandunud autori hinnangul täiesti valel põhjusel. Nimelt oli maal ühe rikka mehe käes, kes kaubelnud teose omal ajal enesele veidi alla turuhinna. Nüüd aga hinnati maali rahalist väärtust kõrgemalt kui kunagi varem – ja just see ei mahtunud kunstniku hinge: „Ateljeehinnaga saaks sama summa eest minult lausa mitu maali osta,“ kurtis kunstnik kibedalt. „Aga selle asemel tahavad kõik praegu saada killukest minu loomingust lihtsalt sellepärast, et see on rippunud tolle rikka mehe kabinetis.“

Protsessi puhul, mida too kunstnik kirjeldas, räägivad kunstiteadlased (tavaliselt nasaalsel ninahäälel, imiteerides ühe vana kultuurikeele kaunist kõla) provenientsist. See tähendab, et teose päritolu väljaselgitamisel on peale autori atributsiooni vaja dokumenteerida ka teose omandisuhete kronoloogia. Teave, kus ja kelle käes on teos ühel või teisel ajal olnud, lisab sellele väärtust, prominentsete omanike puhul sageli isegi otsustaval määral.

Lugeja, kes vajab väite kõrvale tõestavat näidet, võib siinkohal mõelda näiteks mõne paavsti või ammu surnud kuninga peale, XX sajandi puhul piisab usutavasti kas või Guggenheimidele või Rockefelleritele viitamisest. Näiteid on lõputult ja kommertslikud kunstiväljaanded avaldavad igal aastal nürisid nimekirju suurimate taskutega tippkollektsionääridest. Kaheldava autentsusega on rahvusvahelisel oksjonimaastikul seevastu alati need „aastaid kadunuks peetud, ent nüüd imekombel leitud“ teosed, mille päritolu dokumentatsioonis esinevad seletamatud lüngad: kord pikalt ühe aadliperekonna käes, seejärel sõjauttu mattunud, siis jälle „juhuslikult“ kusagilt kolikambrist avastatud jne. Küsimus, kes on kunstiteose omanik, on niisiis väga oluline.

Näituse kontekst teeb selle küsimuse avalikuks. Kuidas arvustada erakogu põhjal kokku pandud kunstinäitust? Mida kriitik siin õigupoolest hindama peaks, kas koguja personaalseid maitse­otsustusi, võrreldes neid näiteks muuseumide jt avalike kogude kollektiivsemat laadi otsuste tulemusel välja kujunenud ostupoliitikaga? Kes oleks niisuguse läkituse adressaat, kas kultuuriavalikkus või pigem just too kõnealune koguja? Ja mis juhtub siis, kui erakollektsioon kuulub juhuslikult näiteks tippkunsti koguvale … tippkunstnikule?

Veebruari lõpuni Vaala galeriis avatud näitus Kaido Ole kunstikogust on hea näide erakollektsioonist, mille väärtus on (vähemalt) kahetasandiline: esiteks on iseseisva väärtusega tema kogutud teosed üksikult, teiseks aga on kogu väärtuslikum ikkagi jagamatu tervikuna – sellisena, nagu see on. Teist sellist mujal ei ole ega saagi olla. Ja loomulikult kõige parem viis sellist kunstikogu vaadelda on koos koguja selgitustega, miks, millal ja mis asjaoludel teos on omandatud. Asjaolu, et Ole maaliloomingu keskne kujund on tema (de)konstrueeritud autoportree, sunnib lausa küsima, miks pole ta juba varem oma kunstikogu sedavõrd suure ja kontseptuaalse žestina välja käinud. On ta ju ennegi maalinud ennast seiklema kunsti­ajaloo klassikaga tembitud kompositsioonidele. Järgmine peatus: Kaido Ole nimeline majamuuseum?

Kuigi näitus toimub Eesti vanimas, alates 1990. aastast tegutsevas eragaleriis Vaal, mis viis oma kunstnike töid rahvusvahelistele messidele müüki juba toona, ei ole näituse „Ole kunstikogu“ teosed müügiks. Pole ka mingit põhjust eeldada, et edukas ja tunnustatud maalikunstnik soovib ettenähtavas tulevikus mingil põhjusel oma aastakümnete jooksul kogunenud kollektsioonist loobuda. Vastupidi, näituse sulgudes läheb kunst tagasi kodu- ja ateljeeseintele. Sportlikust huvist võivad siinsed kunstieksperdid loomulikult kohapeal ette võtta teoste hinnastamise (ütleme siis nii: on, mida arvutada), aga see oleks tagajärjetu mõtteharjutus. Seejuures on siililegi selge, et näiteks „Alexei Gordini teos Kaido Ole personaalsest kollektsioonist“ maksaks hüpoteetilises oksjonisituatsioonis rohkem kui lihtsalt mõni teine Gordini maal, millel pole Eesti kultuuriruumis niivõrd tuntud omanikku.

Jääbki seega üle seletus, et kogu ettevõtmine teenib pigem laiemat nüüdiskunsti kogumise populariseerimise eesmärki. „Mida vanemaks saan, seda rohkem naudin (head) kunsti, mis on kodudes,“ kinnitab Ole näituse pressiteates. Need sulud kunsti iseloomustava epiteedi „hea“ ümber ei ole seal arvatavasti asjata. Nagu igas erakogus läbi aegade, on Olelgi suurepäraseid, keskpäraseid ja „käib kah“ tüüpi kunstiteoseid. Mõned kollektsioneeritud teosed on autoreile tüüpilised (nasaalsel hääletoonil: emblemaatilised), teised esindavad jälle nende muu loomingu taustal pigem kuriositeedi rolli. Ajaskaalal liigub vaataja põhimõtteliselt baltisakslastest tänapäevani. Domineerib maal, kuid leidub ka graafikat, kaasaegset fotokunsti ning kohmakate rõõmuks on näitusele pandud ka mõned skulptuurid, mille otsa saab seintele pandud teoseid vaadeldes komistada. Nimed teoste nimesiltidel on enamasti kas kuulsad või väga-väga kuulsad.

See on küll triviaalne elutõde, aga eks iga kogu paljasta tahtmatult koguja kohta rohkem kui kogutava kohta. Kogu on koguja autoportree, näidates, kellega ta suhtleb, millest ta vabal ajal mõtleb ja mida oma ellu igatseb. Iga kollektsioon sünnib mingis mõttes armastusest mõne üksikasja vastu selles tummas materiaalses maailmas, mis sellele kutsele vastata ei saa. See kustutamatu iha on ka põhjuseks, miks ükski kogu päriselt valmis ei saa või miks ei kutsu nohiklik laps oma veidrat kollektsiooni vaatama päris iga tänaval vastutulijat, vaid usaldab ainult lähemaid sõpru. Iga kogu on olemuslikult intiimne ja eksklusiivne.

Tõepoolest, kõiki kunstiteoseid ei viidagi sünnijärgselt otse muuseumi või mõnda avalikku kollektsiooni, kus need jäävad publiku imetleda aegade lõpuni, vaid paljud tööd rändavad erakogudesse, kust neid edaspidi vaid väga harva uuesti väljanäitusele tuuakse. Eriti Eestis, kus iga teine netikommentaator on õppinud peast tsiteerima Lenini loosungit kunsti kuulumisest rahvale, tuleb see jätkuvalt üllatusena, kui palju kunsti on tegelikult siirdunud erakätesse ehk haihtunud avalikust sfäärist privaatsfääri. Võimalik, et tulevased muuseuminäitused XXI sajandi Eesti kunstist tulebki kokku panna ajutiste laenude põhjal erakogudest.

Seda enam et kunstnikud teinekord ka lihtsalt vahetavad oma teoseid, astudes välja kogu sellest „kunst kui investeering“-loitsimisest ja lõputust lisandväärtuse genereerimise mängust. Vahetamine eeldab muidugi vastastikust lugupidamist, austust ja usaldust. Kunstniku ja kunstikriitiku bartertehing kuulub selles mõttes pigem eluvõõra fännifantaasia kategooriasse: ennast üles kütnud kriitik võib ju minna galerii ette ja lehvitada tuult oma artiklitega, aga ühtegi Kaido Ole maali nende vastu vahetada ei annaks.