Varakevadine Pärnu ei ole pelgalt ilmastiku seisund, vaid tervet linna halvav meeleolu: linn on vaoshoitud ja pisut uimane. Seesama hajus rahu kandub üle ka näitusesaali, kus publik aeglaselt liigub, peatub, arutab ja kinnitab üksteisele nähtut. Midagi on selles turvalist, midagi äratuntavat.

Näituse „Ideaalmaastikud“ saatetekst avab selle mõiste põnevalt: ideaalmaastikku ei ole esitatud pelgalt maastikuna, vaid ühtlasi katsena mõtestada inimese ja looduse suhet tänapäeva pidevalt muutuvas maailmas. Loodust on nähtud küll sõna otseses mõttes keskkonnana, ent samal ajal on toodud sisse ka kõikvõimalikud muud kultuurilised ja filosoofilised seosepunktid. Selline lähtekoht loob ootuse, et „ideaal“ ei tähista pelgalt kujutist, vaid avab ukse ka sügavamale sise- ja välisilma sfääridesse. Siiski peab tõdema, et loodus võib jääda teemavalikuna kohati liialt enesestmõistetavaks, isegi ehk piltlikuks. Seega sõltub näituse õnnestumine või ebaõnnestumine sellest, mil määral ja kuidas suudavad kunstnikud end teema enesestmõistetavusest lahti murda või sellele oma kiiksu lisada.

Niisuguse näituse kujunduses ei saa olla määrav üksikteos, oluline on just nimelt kõigi nende teoste kooslus. Arvestades näitusel välja pandud tööde tohutut massi, ei avane need vaatajale enam igaüks eraldi, vaid üksteise kõrval, tihti ka üksteise arvelt. Meisterlik ja keskpärane, julge ja ettevaatlik on siin kõrvuti, ent ilma piisava füüsilise või kontseptuaalse hingamisruumita pole ühelgi neist oma kohta. Selle tagajärg on visuaalne müra, milles kaotavad oma jalge­aluse ka kõige tugevamad tööd. Ometigi kehtestavad isegi selles ülekülluses mõned teosed end teistest jõulisemalt.

Ingmar Roometsa teos „Janused“ haarab kohe pilgu keskse naisfiguuriga. Alles seejärel hakkavad silma diagonaalis koonduvad kehad. Need ei mõju eraldiseisvatena, vaid pigem sama keha fragmentidena, mis otsekui püüaksid oma lähtekohta tagasi jõuda. Suund on selgelt diagonaalis ülespoole, toitva rinna rüppe. Rännak sinna on aga nagu Kolgata mägi: alatasa miski takistab, pidurdab, venitab. Ka maalikeel ei kinnista vorme lõuendile, vaid laseb neil kohati laiali valguda. Teosest saab pidevas muutumises olev süsteem, kus piir üksiku ja terviku vahel on hajus.

Samas ruumis, veidi eemal, ripub Maria-Kristiina Ulase teos „Maastikfiguur 1“, mis on värviline, erk ja liikuv. Ja siiski mõjuvad need kaks teost justkui tandemina. Kui Roometsa puhul on liikumine suunatud ja vaevaline, siis Ulase rippuval tööl puudub vastupanu täielikult. Ta on keha kujutanud täielikus stoilisuses, see ei üritagi kuhugi jõuda. Maa ja taeva vahel olemine oleks siin seega otsekui ülima küllastumise väljendus. Nii tekib kahe töö kahekõnes mingisugune huvitav pinge: Roometsa kehad liiguvad ürgse kutsumuse suunas, samal ajal kui Ulase maalitud kehal jääb liikumine kuhugi kinnistumata sootuks pooleli.

Karl-Kristjan Nageli maal „Ägala joa bitcoiniveski“ toob sisse aga hoopis teistsuguse energia. Leegitsev taevas, kuristikku aerutav laev, taamal on teised juba oma saatusega kohtunud. Taevas ei püsi paigal, vaid näib ühtaegu leviteerivat ja alla vajuvat, veel hoiab miski nähtamatu seda üleval … Tekib plahvatusliku paratamatuse tunne, et kõik on korraga juhtumas ja samal ajal juba inimese tahtest sõltumatult toimunud. Ja ometi toob teos hinge seletamatu rahu. Mitte lohutava, vaid igavikulisuse äratundmisest sündiva rahu. Ka siin ei ole enam selget piiri taeva ja maa vahel: kõik voolab, laguneb, põleb. Maastik ei ole enam kujutis, pigem sündmus, mille järgmisi juhtumisi me ette näha ei oska.

Nageli kujutatud katastroof ei saabu enam väljastpoolt, vaid hoopiski kasvab iseenda sees, kuni muutub vältimatuks. Kuristik ei ole pelgalt ruumiline sügavik, vaid eksistentsiaalne paratamatus, mille poole liigutakse isegi siis, kui seda teadvustatakse. Kuid mis võiks olla veel üldinimlikum kui leida lohutust kaela kukkuvast päikesest? Selles punases, peaaegu et liialdatud valguses on midagi nii tuttavat – midagi, mis kinnitab, et ka kõige kontrollimatum sisekosmos allub mingile rütmile. Et isegi lagunemisel ja langemisel on oma loogika.

Just selles tundmuses, katastroofi ja rahu üheaegses kohalolus, peitub teose tõeline jõud. Me näeme, et kuristik ühes plahvatava taevaga ootab meid ees, ja ometi ei püüa me seda peatada. Me laseme sel juhtuda. Mitte allaandmisest, vaid teadmisest, et krahhile järgneb peaaegu alati katarsis.

Anniki Kari nimetul diptühhonil kujutatud figuurid paiknevad justkui kujutletava maastiku serval, pinge avanemas nende vaikses pilgus. Tühi, peaaegu lõpetamata pind ei ole puudujääk, vaid ruum, mille vaataja peab ise täitma, ning just selles tühjuses hakkabki teos tööle. Vaataja pilk liigub parempoolsele lõuendile, paratamatult otsides mingit selgitust, mis õigustaks tühja ruumi olemasolu. Ent isegi suure pingutuse tagajärjel pind ei täitu, ega avane. Täiuseotsingu püüdluste keskel valdab teatav ebamugavus, mis ei tulene kujutisest, vaid ootuse katkemisest, sest selget lugu või vihjet teise lõuendi sisule ega kahe lõuendi koostoimele vaataja ei saa. Nii ei ole isegi töö keskmes ainult kujutatud figuurid, vaid nende ja tühja pinna omavaheline pinge. See, mida vaataja ei näe, hakkab määrama seda, mida ta näeb.

Üheks ootamatumaks teoseks näitusel kujuneb René Kari videoteos kunsti­projektist „Keha kui kunstiteos“, mis esmapilgul ei näi maastiku mõistega kuidagi haakuvat. Kaamera ees seisab kunstnik, igal aastal uuesti, ja ütleb vaatajale, kui vana ta parasjagu on. Muutuv vanus ei tähista enam mitte lihtsalt möödunud aega, vaid tuletab meelde eksistentsi teisenemise paratamatust. Banaalselt neutraalsest loendamisest saab teoses peaaegu rituaal. Keha, mida Kari dokumenteerib, ei ole idealiseeritud ega dramatiseeritud: see ei püüa olla midagi muud kui see, mis ta on. Tema keha on ajas muutuv vorm nii, nagu seda on ka metsad, niidud, põllud. Sedasi annab Kari töö (ideaal)maastiku mõistele juurde oma värvingu: maastik pole enam miski, mida võiks kogeda enesest sõltumatult, vaid midagi, milleks võib ise muutuda. Ja võib-olla ongi ideaal­maastik leitav just siit – mitte sealt, looduse osana, vaid siit, kus see pole enam eristatav inimesest endast.

Just need teosed, kus pole püütud loodust pelgalt kujutada, vaid proovitud seda ümber mõtestada, selle piire nihutada või teemale mingit uut värvingut anda, jäävad näitusel kõige tugevamalt kõlama. Seda muidugi vaid siis, kui vaataja need teosed üles leiab. Mõistetavalt on tegemist ülevaatenäitusega, mis peabki formaadi tõttu olema võimalikult lai ja kaasav. Samal ajal kerkib paratamatult küsimus: kui kõik need hääled kõlavad korraga, kas üldse kuuleb siis neist ühtegi? Võib-olla ongi selle näituse kõige huvitavam aspekt see, mis jääb kättesaamatuks, mitte see, mida ta näitab. Mis siis ikkagi on selle metsatuka taga? Mis juhtub sääl, kus meri saab kokku taevaga? Kuidas erineb sisemine põlemine metsatulekahjust?

Näituselt lahkudes jäi närima mõte, et tegelikult ei ole lubatud ideaal jäänud mitte saavutamata, vaid hoopis lõpuni defineerimata. Ja võib-olla see ongi näituse kõige ausam tulemus.