Lavastaja ja libretist Ivar Põllu tõstatab värskelt lavavalmis saanud ooperi kavalehel küsimuse, miks pole küll enam kui sada aastat tagasi loodud „Libahunti“ juba varem sellele kujule teisendatud. Igal juhul tuleb tõdeda, et algmaterjal sobib ooperivormi käänamiseks igati, ning alati ei pea sugugi vormima äratundmatuseni, et suhteliselt lihtsast armukolmnurgast saaks märksa paljutahulisem püramiid.

Sellest aastast kannab Tartu mitut žanri viljelev teater nime Eesti Rahvus­teater Vanemuine. Kuigi äsja lavale jõudnud „Libahundi“ eosed on hoopis varasemas, praeguse kümnendi hakule tooni andnud pandeemiast puutumata ajas, jõudis see Kitzbergi klassikalisele draamale rajanev lavateos publiku ette huvitava kokkusattumusena suhteliselt vahetult pärast teatri nimemuutust. Värskest tõlgendusest kerkivad esile mõnedki eri tooni ääremärkused rahvuslikkuse teemal. Eesti rehetoas pole olemise ja mitteolemise filosoofiaga kuigi palju teha. Lavastuses korduma jäävat ja traagilise lõpplahendusega tegevustiku lõpp-punkti tsementeerivat tekstimotiivi „nii on“ tutvustatakse publikule niisiis juba kohe avaminutitel ning rahvuslikkusega mängib muu hulgas ka kavalalt kirivöödega kaunistatud kostüümilahenduste palett.

Kuigi põhiolemuselt on Kitzbergi näidend tragöödia, löödi süvatõsidusele paiguti teadlikult mõrad sisse. Siin-seal tekstist läbi jooksnud iroonilised märkused pilasid kergelt ooperi kui žanri palistusi või kommenteerisid otsekui möödaminnes ooperliku dramaatilisuse ja eestlasliku pragmaatilisuse paratamatut põrkumist („Ma suren!“ / „Eks ole …“). See aga ei kallutanud terviku kaalukaussi ebakohase koomika poole. Ei olegi ju tarvis loota või eeldada, et möödunud sajandi hakul valminud ja XIX sajandi alguse elust jutustavat alusmaterjali oleks võimalik täiesti originaalkujul tänapäeva ümber tõsta – miks siis mitte see tõsiasi juba enda kasuks pöörata? Igast tragöödiast võib ühisteadvuses piisava aja möödumisel (alati mitte sedagi) vormuda vaid lööklause ning nii jalutavad teise vaatuse lõpus lavale tardunud lõpustseeni-muuseumi vadistavad hundisärkides turistid ning püüavad leida parimat valguslahendust, et hinge heitnud Tiina ja ahastav Margus koos endaga fotole jäädvustada. Oleks vaid Tammarude perekond teadnud, et püsima jäämiseks on ühel päeval hoopistükkis muid mooduseid …

Esietendusel nähtud Tammaru pere kasutütarde Mari ja Tiina (lapsena Rose Puhk ja Linda Täht, täiskasvanuna Grete Oolberg ja Pirjo Jonas) visuaalne sarnasus esietenduse trupis oli ehk enam juhus kui konkreetne kavatsus, ent toimis siin igati lavastuses välja käidud mõtteid toetavana. Kuigi Mari ei soovi esiti näiliselt midagi muud kui Tamm­arude klanni sulanduda, on üldiselt teine­teisele vastanduvates naistes märksa rohkem, kui publikule mõista antakse.

Tegelastest teeb vaieldamatult särava rolli Pirjo Jonas, kes on ühtviisi veenev nii Tiina südantlõhestavates kui ka mängulistes hetkedes ning mõjub laval täpselt nii loomulikult, nagu Tiinat ilmselt võikski ette kujutada – nõtkelt tantsiskleva tuulena, mis sasib kõike teele jäävat ega jäta puutumata. Tagakambri nurgast elutarkusi lausuv vanaema (Merle Silmato) on seatud tare seina äärde nagu Buddha kujuke, kes aga ootamatult rebitakse Marguse (Rasmus Kull) sisemise dilemma kõige valjema pragisemise ajaks nõtkelt rambi­valgusesse. Margus ise mõjub esialgu ehk veidi ülepaisutatud naiivikuna, näitab Tiina tuules korraks iseloomu, ent takerdub lõpuks siiski paratamatusse „nii on“ raami. Kes soovib, võib hiljutistest kultuurifenomenidest Marguse kulgemise paralleeliks mõelda Greta Gerwigi hittfilmis „Barbie“ end maailmale tõestama asunud Keni – sarnasust on kindlasti rohkem kui plaatinablond pea. Üks huvipakkuv paralleelpaar on veel peremehed, kelle osades on võrdlemisi suure kontrasti­potentsiaaliga Märt Jakobson (sh esietendusel) ning Kristjan Häggblom.

Kuivõrd Kitzbergi „Libahunt“ on alustekstina siiski suhteliselt napp, siis süžee laiendamiseks oli praegusele versioonile lisatud ka üks elektronmuusikaga segatud pilt. Valdavalt süüme­mõnude nišši kuuluva telesaate „Ellujääja“ kombel (kavas mainitakse seda küll kui videoblogi, mistõttu ootasin esimese asjana ehk isegi praegu Instagramis populaarseid veeda-päev-minuga-tüüpi videolõike) oma metsas oleku konarlikku kulgu ja kujunenud depressiooni publikule vahendava Tiina kõrval pakub perenaine (Karmen Puis) koos muigama paneva saatejuhi plaaster­naeratusega publikule näilise valiku: kas Mari või Tiina? Esietendusel osutus magusamaks variandiks Tiina, ent suupistevalikute asjus saab otsuseid langetada suurema moraalse dilemmata – olenemata esimestes ridades kätt kommikorvi poole sirutavate vaatajate eelistusest kihutab tragöödiarong siiski oma määratud lõpp-peatuse poole ning püssist käib ooperi lõpusirgel etteaimatav pauk.

Muu draama kõrval tasub kindlasti peatuda kostüümidel (teatrikunstnik Kristiina Põllu, Tartu Uus teater), kus kohtusin kütkestava detailimänguga hundisärkidest kuni kandjat keerd keeru haaval otsekui poova rahvariidevööni – kas see pole mitte tabav lämmatava perekondliku ja/või ühiskondliku eelduse sümbol? Kui esimese vaatuse lõpus ilmub jaanipäevastseeniks lavale kaunilt poolpastelsete vihmamantlite ja Muhu mustriga kummikutega koor, võib tahes-tahtmata tekkida küsimus, kuidas võisid nad küll nõiaväeta kohe oavarrest kallama hakkavat vihma ette näha.

Margo Kõlari muusika on vaatamata vääramatuks tragöödiaks nimetatud nähtusele kaunis helgemeelne ja lootus­rikas. Selles ei kohta üleliia paksu faktuuri, küll aga kuhjaga kandvust. Sadamateatri akustika ei soosikski raskepärast lahendust ning seega võib muusikalist plaani pidada asjakohaselt kammerlikuks ja kontsentreerituks, detailideni läbimõelduks: kahtlemata on kõik vajalik muusikas öeldud ning muusika ja dramaturgia on suurema vaevata sõlmunud. Akustilises plaanis oli solistide ja orkestri balanss üldiselt igati hästi välja mõõdetud. Vaid laps­osatäitjad jäid üksikutel hetkedel saate varju, ent see on arvatavasti edasises protsessis lahendatav detail: ükski esietendus ei saagi ilmselt mööduda nii, et varbad päris kuivaks jääksid. Suures plaanis oli „Libahundis“ rõõm kõigi esitajate tekstiselgusest, mis ei sundinud vaat et üldse silmadega tiitreid haarama. Tavapärasest kompaktsem saal aitas sellele omajagu kaasa ning vähemasti kolmandas reas istudes võisid publikule väga lähedale liikuvate solistide klaarid konsonandid heas mõttes tõesti otse silme vahele torgata.

Tähelepanuväärne on kindlasti see, et Kõlar on „Libahundis“ kasutanud eesti torupilli, mis on Kõlarile viimastel aastatel küllalt kalliks saanud pill. 2024. aasta suvel Emajõelinnas esimest korda kõlanud suurteoses „Maarja missa tarto keelen“ koorile ja orkestrile on torupill vääriline sooloinstrument, mis haakub igati orgaaniliselt tervikuga. Tähelepanelik lugeja mäletab ehk sedagi, et „Libahundi“ lehekülgedelt leiab dialoogikatkete vahelt valiku sarveviise – materjal, mis vaat et ootab, et seda kasutataks. Eriliselt jäi meelde stseen esimesest vaatusest, kus Tamm­arud ja külarahvas (Vanemuise ooperi­koor) kogunevad jaanipeole ning lõkke ümber ringmängu taustaks kõlav on täpselt milligrammi võrra üle paisutatud, nii et lõpptulemuseks on saadud kergelt kurjakuulutav alatoon – seda ehk Mari peatset murdumist ennustades.

Sadamateater ei ole kindlasti tüüpiline paik ooperi esitamiseks, ent töötab selles lahenduses suurepäraselt. Võimalik, et oma rolli kannab selles ka black box’i olemus – on ju meie rahvuslikul toal teadagi must lagi –, mis sel korral meenutab publiku saali saabumisel suitsusauna. Kindlasti on sümpaatne orkestri paigutamine traditsioonilise lavaaugu asemel hoopis lava kohale: nii ei ole tegemist vaid veidi anonüümselt kõlava heliribaga, vaid vaataja saab sellele muusikalisele organismile tubli sammu võrra lähemale astuda. Ilmselt on nii mõnelegi laval toimuvaga võrdväärne vaatamisväärsus ka verinoor, ent kindla käega dirigent Kasper Joel Nõgene.

Kes siis õigupoolest on libahunt? Sõnad „minu hunt“ veerevad mänguliselt nii Tiina kui ka Marguse huulilt ning sulane ja peremees ilmuvad lavale otsekui hundinahkades. Margo Kõlari muusikalises nägemuses võib hundikari ulguda nii kakofooniliselt kui ka kindlatesse akordidesse seatuna – ehk võib igaüks ise valida, kummal variandil on küljes tugevam libamaik.

„Libahundi“ üks olulisi väärtusi on kindlasti eri kultuuritegijate ühendamine igati Tartu-näolise katuse alla. Selle keskmes on kindlasti rahvusteater Vanemuine ühes trupi ja muusikutega, ent ümbritsevad kihid ei jää lähemalt vaadates sugugi kaugemaks. Ivar Põllu nimi ei vaja muidugi kellelegi pikka selgitamist: vahest on „Libahundi“ edasistelgi etendustel keegi ikka Genialistide särgis ning Tartu Uue teatri meeskonna kaasamine toob ooperisse kaasa isikupärase kvaliteedimärgi. Helilooja Margo Kõlar toimetab küll suuresti Tallinnas, ent temagi perekonna juured on Vanemuisega tihedalt läbi põimunud. Ning kus mujal kui noortepealinnaks kandideerivas ülikoolilinnas võiksid tulevikutalendid võrdselt staažikate tegijatega pulti pääseda? Ma ei tea, kas igal generatsioonil peaks olema päris oma „Libahunt“, kuid ühte „Libahunti“ näib seekord mahtuvat igatahes suurepärane läbilõige mitmest põlvkonnast.