Ideoloogilisust rõhutab demagoogiavõtete suur osatähtsus oma seisukohtade kaitsmisel ja vastaste ründamisel, nt vastase maailmavaatelise aluse nimetamine teadusevastaseks on käsiteldav eelkõige sellest aspektist. Silma torkab ka sarnasus nimetatud artikli ja tänapäevaste evolutsiooniteooria eestkõnelejatele (nt Richard Dawkins või Daniel Dennett) omase tonaalsusega dispuudis religioossete oponentidega – enese seisukohti esitatakse äärmise enesekindlusega ja vaidlustamatutena („Darwini evolutsioonikäsitlusele ei ole alternatiive”), oma vastaste suhtes ollakse seevastu üleolevalt halvustav („hookuspookus”, „arusaamatu”, „semiootilisel lähenemisviisil pole midagi arukat öelda, saati siis innovatiivset” jne), mis summeerituna vastab omadussõnale „agressiivne”.
Teaduse ideoloogiline positsioon ja selle demagoogiline kaitsmine on aga ainult üks külg, teine on seotud küsimustega, mis õigupoolest on teadus ja kuidas see paigutub postmodernistlikku konteksti. Arvestades arvamusartikli kui žanri suhteliselt nappi mahtu, piirdugem seisukohaga, millega loodetavasti enamik nõustub ning millest käesoleval puhul peaks piisama: teaduse eesmärgiks on mõista püüdmine, kasutades seejuures erinevaid metoodikaid, mille eesmärk on vigade vältimine või nende väljasõelumine. Sarnaselt paljude teiste loodusteadlastega on ka artikli autorite jaoks saanud probleemiks see, millest siis õigupoolest lähtuda mingi väite või teooria väärtuse hindamisel – positsioonis, kus kõik on suhteline. Vajadusest sellise pidepunkti järele haaratakse modernismiperioodile omase positivistliku tõeskaala järele, kus „väär” on skaala nullpunkt ning „tõde” asub skaala teises otsas – mis iseenesest ei ole vale ning on üks paljudest võimalustest küsimustele lähenemiseks. Üpriski sümptomaatiline on selle juures aga asjaolu, et segamini aetakse meetod ja eesmärk. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et teadus kui meetod, mis peaks olema skaalanäidu liigutamise vahendiks, võrdsustatakse hoopis „tõega”. Hõraku ja Viikmaa artiklis on sellesse positsiooni pandud Darwini evolutsioonikäsitlus, mistõttu lähenemine evolutsioonile saab olla kas darvinistlik või väär, muid võimalusi ei ole. Enese jaoks selgitatakse seda üpris tüüpiliselt mitmesuguste olukorda pehmendavate kujundite abil, millest üks populaarsemaid on „ratsionaalne” minapilt ja „ebaratsionaalne” vastaspool. Ilmselgelt muutub selline käsitlus pikapeale segavaks nii teaduse tegemisel (tulemus on juba kindel) kui ka oma tegevuse mõtestamisel; sellelaadne ühe lähenemisnurga või meetodi absolutiseerimine toob vägisi pähe paralleeli lausega „mehele, kelle käes on haamer, näib kõik naelana”. Selline suhtumine on muidugi kaugel teaduslikkusele vajalikust avatusest, mistõttu kõige täpsemalt kirjeldab seda termin „dogmaatiline”, seda nii teoloogilises kui ka profaanses tähenduses. Põhimõtteliselt ütlevad artikli autorid teiste sõnadega sama, mida kirjutas Lenin ning mida tänapäeval tsiteeritakse vaid irooniliselt: „Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige.” Paralleelid marksismiga on seda ilmsemad, et ka see maailmavaade väitis end olevat ainsana teadusliku.
Mida aga on postmodernistlikul „absoluutse tõe puudumisel” teadusele pakkuda? See, et Hõrak ja Viikmaa nimetavad seisukohta „antiteaduslikuks”, tähendab tegelikult seda, et nad ei ole suutelised seda kohaldama ülal kirjeldatud probleemide all kannatavale tõeskaalale. Õigupoolest on lugu pigem vastupidine – oma põhiolemuselt on väide tõe suhtelisusest skeptiline, annab võimaluse eneserefleksiooniks ning seeläbi ka eespool kirjeldatud dogmaatilisuse vältimiseks, tuletades teadlasele pidevalt meelde tema positsiooni relatiivsust. On aga ilmselge, et artikli autoritele selline lähenemine ei sobi ning nende tee teadusliku tõeni ei vii mitte uute sümbiooside, vaid absolutiseeritud positsiooni kaitsmise kaudu, kasutades seejuures mitte teaduslikku argumentatsiooni, vaid demagoogilisi võtteid. Sellest vaatevinklist torkab teravalt silma ka artikli tegelik eesmärk, milleks ei ole sisuline arutelu, vaid eelkõige teaduspoliitilised eesmärgid – biosemiootika diskrediteerimine bioloogidega ühist huvi pakkuvas valdkonnas. Oma seisukoha kinnituseks viitavad autorid Carl Saganile, kelle järgi varustatakse teadlased väljaõppel rumaluse avastamise komplektiga. On muidugi teatud võimalus, et Sagan eksis, kuid märksa tõenäolisem on siiski see, et nimetatud komplekti on suhteliselt raske rakendada iseenda väidetele – vähemalt on raske leida mingit muud viisakat põhjendust siin artiklis välja toodud probleemide algpõhjusena.
