„Suures armastuses” on pintslilöök asi iseeneses: vaadates maali eri kauguselt ja eri nurkade alt, näeme erinevaid kooslusi, hõbeda kasutamisel ta on justkui loobunud ka värvist, sest rohkem veel kui valge ja must on just hõbe ja kuld mittevärvid, värvi taandumine metalli ees. Metall on aga element, mida sisaldab maa, aga maast tuleb kogu energia, millest algab elu. Seepärast käivad ka jaapanlased oma majade laudpõrandatel paljajalu või sokkides ning istuvad mõtluses sirge seljaga vastu sedasama alust, et maa energia paiskuks inimese energiakeskustesse. Ka kristlased pole unustanud maa tähendust, kuulutades matusetalitusel: „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama!”. Meie eluvaim pürgib küll taevasse, ent surres neelab meid muld, nii nagu ta on enda alla matnud muistseid suurlinnu ja suuri kultuure. Mullast kasvab ka armastus, sest iga taim, uss, rott ja muu olend tuleb just mullast õhu kätte, kus tema isik lahustub, muutub üleüldiseks, misläbi sünnibki kultuur. Aga armastus ei kao kuhugi, madalamal tasemel on ta seotud kasvamise ja sigimisega, mida inimesed nimetavad seksiks. Kui lapsinimene ei õpiks seksima, ei tuleks temast ka armastajat, kibestunud loom vaid. Tänapäeva probleem on ehk selles, et pornograafia vabakslaskmine on selle ühe, küll olulise, ent kõige primitiivsema liiga esile tõstnud. See läheb nagu odav õlu. Ent inimkond on seksi tasapisi arendanud armastuseks, sest iga vars saab kord tühjaks ja üsk kuivaks ning isegi kui seksi on ülikülluses, läheb see igavaks, eriti veel siis, kui eesmärgiks pole lastesaamine, mis on inimlik nõrkus ületamaks surma, aga ka Looduse seadmus.
Ja ühel päeval anti loominimesele Armastus, et ta saaks lõpuks Inimeseks. Ilmaasjata ei öelda, et Jumal on Armastus – nii on see kõigis suurtes usundites. Me ei röhitse enam toidumolli juures, vaid uurime ning avaldame oma peenenenud olemust – hakkame armastama. Alguses vanemaid, õdesid-vendi, siis sõpru, kuni leiame mõnes neis Armastatu, avastame armastatud naise või mehe, saame armsad lapsed, kelle nimel läheme kas või tulle või upume vette. Aga see pole veel kõik, armastus kestab edasi. Piiblis on öeldud, et armastus on tugevam kui surm. Jaa, seda ta on: olen seda ise kogenud. Minust lahkunud armsad inimesed muutuvad aasta-aastalt mulle üha armsamaks. Ma olen unustanud kõiksugu lahkhelid nendega ning mu unenägudesse ilmuvad nad oma paremas kehastuses helgetena, justkui inglid. Aga nad ongi inglid! Vähe sellest, päevaunedes ja lausa ilmsi on nad sageli mu paremad abimehed ja nõuandjad, tihti palju olulisemad kui elavad. Ning üht osa neist ilmutustest pole ma oma elus kohanudki, kuigi olen neist lugenud raamatutest, kogenud maalidel või muusikas! Kohates neid oma siseilmas, tunnen neil hetkil, et elu on igavene – elu lõpeb, keha muutub põrmuks, aga armastus jääb.
Armastus ei lõpe, edasi tuleb Inimese ja Looja armastus, mida esialgu vahendab palve, mantra või mis tahes muu viis, juba abstraktses vormis, mille puhul olme ja konkreetsus kaob, lõpuks kaob ruum ja aegki – jääb ainult Armastus. See on kosmiline armastus, millel ei ole lõppu, ja me ei tea, kus oli ta alguski. See ongi Suur Armastus.
