Galakontsert „Aasta interpreet 2024“ 13. II EMTA suures saalis. Triin Ruubel (viiul), Toomas Vavilov (dirigent, klarnet), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammerorkester, Ain Anger (bass) ja Mihkel Poll (klaver).

Veebruarikuu võiks ümber nimetada tunnustuskuuks. Tavapäraselt kiitusega kitsi eestlane jagab siis lahkesti paremale ja vasakule kõikvõimalikke kultuuri­preemiaid. Auhinnasadu on kohati nii tihe, et lugupeetud laureaadid kipuvad vahel lausa üksteise varju jääma. Seda toredam oli näha, et Eesti Interpreetide Liidu galakontserdi „Aasta interpreet 2024“ puhul oli EMTA kuldbeežist sisustusest veel kuldsema akustikaga saal publikut täis. Seda eriti arvestades, et samal õhtul konkureeris kolme särava premeerituga Estonia kontserdisaali kontsert, kus põneva kavaga esinesid sama kaliibri muusikud Kalev Kuljus, Theodor Sink ja Sten Heinoja.

Üsna tihedalt kontserdil käijana arvan, et nii mõnigi pühendunud muusika­professionaal või lihtsalt spirituaalne melomaan peab galakontserti pelgalt hitiparaadiks, aga laiemale publikule näikse see formaat hästi sobivat. Eriilmelised esinejad teritavad tähelepanu ning ka kava kujuneb vaheldusrikkaks, sest iga muusik toob kaasa just oma leivanumbriks kujunenud lood. Ja kui ka mõni kogenum kuulaja võib kulmu kergitada, et kuidas viitsib muusik mängida juba kümme aastat muudkui sama sonaati (kas ta siis muud ei oskagi või?), siis tõeline aficionado näeb selles magusat võimalust jälgida interpretatsiooni küpsemise protsessi. Äratab ju interpreet helilooja kirjutatud noodid ellu oma füüsise kaudu, sealjuures avarduvad tema võimalused teosele sisu luua iga muusikuelu aastaga, sest tehnilise vabaduse saavutamine ongi elukestev protsess. Sageli muutub ka tõlgendus ajas, sest lugu jutustab kunstnik ikka läbi iseenda maailmakogemuse. Üks võimalus interpreeti määratleda on selline, et ta laseb kuulajal oma loos iseennast ära tunda. Kas olete kogenud seda katartilist hetke, kui muusikul õnnestub öelda muusikaga midagi keeles sõnastamatut? Selle hetke otsing paneb nii mõnegi kuulaja nagu Schuberti igavesti õnnetusse määratud romantilise kangelase rahutuna mööda kurja maailma oaase (loe: kontserdisaale) ringi rändama.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeistri ja tundliku kammermuusikuna tuntuks saanud viiuldaja Triin Ruubel ilmus lavale haldjalikuna. Teda oleks ümbritsenud justkui muinasjutuline oreool – ja see ei olnud ainult valgustaja teene. Ruubeli esituses kõlas kaks pala sooloviiulile: kõigepealt legendaarne „Chaconne“ Johann Sebastian Bachi partiitast sooloviiulile ja seejärel Eugène Ysaÿe populaarne sonaat nr 3 „Ballaad“. Huvitav valik, mõtlesin. Üle 20 minuti järjest sooloviiulimuusikat ei ole just igale kuulajale jõukohane. Või siiski?

Bachi partiita, mille on legendaarseks mänginud maailma parimad muusikud, on kindlasti iga viiuldaja unistuste teos, aga samal ajal on see ka võimas proovikivi: esiteks juba selle poolest, et üle kolmesaja aasta tagasi loodud sooloteose ühe osa kohta on see väga pikk, umbes 15 minutit. Teiseks: sooloviiulilugu küll, aga põhimõtteliselt on tegemist briljantse neljahäälse polüfooniaga, mille täiuslik intoneerimine on juba omaette vägitükk. Sellise looga kontserti alustades on elementaarne, et pulss tõuseb ja hingamine kiireneb! Aga Triin Ruubel keskendus kärmelt ja tema stampidest vaba tõlgendus oli tõesti ka sädelev ja julge, isegi kui ma ei julge väita, et tehniliselt täiuslik.

Veelgi enam veenis mind Eugène Ysaÿe sonaadi fantaasiarikkus, mis lasi unustada meetrumi, tempo ja noodid ning ilmuda otsekui Henri Matisse’i maalide moodi nägemustel: kord looklesid helid kui kardin tõmbetuules, värelesid päikesekiirtena kristallvaasil ja heitsid värvilaike iluvõimleja lindina, et lõpuks virtuoosse kooda tulevärgina plahvatada. Just samasuguse värviküllusega õnnistab meid ka Konrad Mägi teos „Merikapsad“. Ysaÿe mõtted sobivad hästi ka kontserdi teemaga: viiuldajast helilooja sõnul peab esineja olema ka mõtleja, poeet, inimene; ta peab tundma lootust, armastust, kirge ja meeleheidet, ta peab olema läbinud emotsioonide spektri, et neid kõiki oma mängus väljendada. Ysaÿe sai XX sajandi hakul oma lummava tooni pärast hüüdnimeks Viiulikuningas. Sada aastat hiljem võttis Triin Ruubel braavohüüded vastu tõelise viiuliprintsessina.

Toomas Vavilov on teadupärast osav nii klarneti kui ka orkestriga, ent hiljuti Ukrainast naasnud muusik käsitseb sama hästi kangi ja tankitõrjekahurit ning on läbinud 11 maratoni. Vavilov on distsiplineeritud ja maksimalistlik muusik, kelle ideaal on selgus. Preemiat vastu võtma tuli ta koos EMTA kammerorkestriga, kus üliõpilaste seas oli märgata ka mõnd hästi tuntud professionaalset orkestranti.

Orkestri kavas oli hästi tuntud Mozarti klarnetikontsert A-duur, mida Vavilov on esitanud juba küllaltki varases nooruses – ja kuulates oli tõesti raske esitaja ja teose vahele piiri tõmmata. Niivõrd orgaaniliselt mängis Vavilov seda klassitsistliku vormipuhtuse etalonina mõjuvat kontserti, vahetades mängleva kergusega dirigendi ja solisti rolli. Samalaadset vuliseva ojakese kergust kannab ka tema mäng, mis on oma peaaegu võimatuna näivate piano’dega nii kirjeldamatult transparentne, et tõstab kuulaja õhku. (Kui aus olla, siis olid kuulajad kerkinud hoopis toolil ettepoole, seljad tikksirged.) Ja need lõputud fraasid! Nobedale „Allegro’le“ vastandus läbitunnetatud „Adagio“, mille sõlmis kokku vilgas sädelev „Rondo“. Just sellise muusika kuulamist tuleks psühhofarmakonide asemel välja kirjutada kõigile ärevuse ja depressiooniga inimestele! Isegi kriitik karjus „braavo“.

Vaheaja järel astus lavale imposantne Lied-duo Ain Anger ja Mihkel Poll, kes veidi vähem kui aasta eest tuli esimest korda lavale romantismiaja muusika kvintessentsiks saanud Schuberti vokaaltsükliga „Talvine teekond“. Selle Wilhelm Mülleri sõnadele loodud tsükli 24 laulu kirjeldavad wertherliku noore mehe igatsust, kurbust, lootusetust ja meeleheidet, mille tulemusena noormees võõrandub inimestest ja otsustab elust lahkuda. Ain Anger kuulub praegu maailma parimate Wagneri-basside hulka. Ta on esimese eestlasena pälvinud Austria Kammersänger’i tiitli ning ainukese eestlasena laulnud maailma parima ooperimaja, New Yorgi Metropolitani laval ja ooperimaailma prestiižseimal sündmusel, Milano La Scala hooaja avaõhtul. Ometi ei ole võimas ooperihääl iseenesest kammermuusika tõlgendamiseks alati parim instrument. Näiteks üks XX sajandi kuulsamaid „Talvise teekonna“ esitajaid, tsükli seitse korda salvestanud bariton Dietrich Fis­cher-Dieskau tegi küll ka ooperirolle, aga tema ülemine register jäi teatrilava jaoks mõnikord ahtakeseks.

Ain Angerist 15 aastat noorem pianist Mihkel Poll ei ole veel lauljatega kuigi ulatuslikult töötanud, aga tema tõsine olemus näib romantilise kunstniku kuvandiga haakuvat. Kui mõnigi kord on pianisti lauljate kavas nimetatud vaid saatjaks, siis Lied-muusikas on klaveripartneri tähtsust võimatu alahinnata – tervikliku tõlgenduseni saab jõuda vaid ühiselt.

Duo oli kavva valinud kümme tsükli osa – kuulajasõbralik otsus, olgugi et laule järjest esitades on selle monodraama arengut muusikas parem jälgida. Tsükli sisule annab võtme juba esimese laulu pealkiri „Gute Nacht“ ehk „Head ööd“, mis kubiseb romantilise luule sümbolitest nagu „võõras“, „tühjus“, „pimedus“ ja „öö“. Juba esimestest nootidest oli selge, et süvitsi kuulates ei ole esiplaanil kaunis muusika, vaid eeskätt noorelt surnud helilooja kirjeldamatu kurbus ja valu. Nostalgiline „Der Lindenbaum“ ehk „Pärnapuu“ kõlas Angeri esituses resigneerunud aeglusega, millele vastandus rahutu, isegi neurootiline klaveripartii. „Frühlings­traum“ ehk „Kevadunelm“ on teose üks keerukamaid osi, kuna siin peavad muusikud hetkega ümber lülituma vastandlikesse meeleoludesse: kirgas unenägu kaunist kevadest, külm ärkamine pimedasse reaalsusse ja igatsus täitumatu järele. Eriti võimsalt õnnestusid kaks viimast ning üldse näis, et rõõmu ja helgust oli duol keerukam usutavalt esile manada kui ahastust ja valu. Klaveripartiisse on kirjutatud ka rohkesti efekte, nagu hääled peategelase ümber: olgu siis õnnetust toov vareste kraaksumine, postisarve lõikav hüüd, tuule ulgumine, roostes tuulelipu kriiksumine või leierkasti tüütult korduv meloodia.

Eriti ägeda hoo sai Poll sisse loos „Der stürmische Morgen“ ehk „Tormine hommik“ ja ka Angeri võimas instrument oli siin sõiduvees. Südantlõhestav oli põhjatu ahastus, mida väljendab „Die Nebensonnen“ ehk „Kolm päikest“. Kordumatu pärl on tsükli viimane laul „Der Leiermann“ ehk „Leierkastimees“, mis oma muusikalisest lihtsusest hoolimata täidab kuulaja õudusega, sest vikatimehe lähedalolu pole kusagil välja öeldud, aga see on liigagi aimatav. Samalaadne tunne tekib mahajäetud tsirkusetelgi, katkise karusselli ja üksildase klouni nägemisel – filmikunstis väga edukalt kasutatav võte. Tsükli viimane, mitteametlik osa on kurdistav vaikus. Ja siis ei tahtnudki enam midagi öelda.

Aga ikkagi, kui laureaatidele kontserdil preemiaid antakse, siis võiks selle julgemalt välja mängida – mõni kuulaja ei märganudki auhindu imetleda. Ja kontserdi alguses on tõesti igav kuulata muusikute elulugusid stiilis „esineb regulaarselt maailma parimatel lavadel“. Tsitaatide ettelugemise asemel võiks ju muusik ka ise sõna võtta. Aga see kõik on tegelikult kõrvaline. Kaugeltki iga kord ei saa kontserdisaalist lahkuda niivõrd ülendatud meeleolus, kõrvus lõputud braavohüüded. Aitäh, interpreedid-laureaadid!