¹

Mu tädi ütles, et kui mehed kogunesid ja neil viina kõrval igav hakkas, helistati litsid kohale. Tüdrukuid tuli nii umbes 4-5, kõik võõrad näod. Eestlased. Eks kuskilt Võrust või Tartust nad Põlvasse kohale sõidutati. Korterites iseseisvalt tegutsevate naiste või meeste kohta ema ega tädi midagi ei teadnud, kuid ma arvan, et oleles ka neid. Neid kutsuti ka kohalikku hotelli ja ööklubisse. Seksi­õpetus oli minu kodus ja põhikoolis põhjalik. Pea- ja ülikoolilinna sõpradega võrreldes võrratult põhjalik: teadmised suguhaigustest, naise ja mehe kehast, lähi­suhtevägivallast ja selle vormidest ning turvalisest seksist sain mina kätte inimeseõpetuse tunnist. Algklasside kehkas istutas klassijuhataja meid kooli kõrvale jalgpallistaadioni kunstmurule ja rääkis, mida tähendavad „päevad“ ning mida selle puhul teha. Ühis­gümnaasiumis olid mureks kappide vahel seksivad noored. Mäletan, et sellele pandi koolis keeld peale. Seks ja inimese keha polnud Põlvas tabu.

Kui Tartusse kolisin, vaatasime sõbra sünnipäeval kanal üheteistkümnelt saadet „Night chat“, silmaringi avardas ka veebileht Mahajataha. „Night chat’is“ otsis üks mees tüdrukut, keda tasu eest külla kutsuda. Kuna raha oli vaja, läksid temaga kohtuma mu kaks sõpra, kellest üks viimasel hetkel alt hüppas. Julgem sõitis bussiga äärelinna eramutaguse puukuuritaolise hoone mano. Teenijanna rõivastuses mees oli katnud laua ja sõber, kartes maad võtnud vaikuses vägivalda, ütles meelituse mehe sukkade kohta. Härra sünnitas uuest vaikusest isegi päringu, küsides, kas golden shower on teenus, mida paluda. Eitava vastuse peale leiti üksmeel, et mees taob sõbra silme all pihku. Kogu retk võttis vähem kui pool tundi ja alaealine sõber sai taskusse sada eurot: mehel polnud rohkem anda.

„Ta ütles, et talle ei meeldi, kui kliendid räägivad, kui raske neil talle maksta on. Ta ei taha seda kuulda, see paneb teda end halvasti tundma. Ta ütles, et temaga kohtumine on luksus ja ma nõustusin. Me naljatlesime, et heas restoranis ei sobi ettekandjale öelda, et sa pead ülejäänud nädala näljas olema. Ma ei öelnud talle, et olin oma viimase raha tema peale kulutanud.“

Lugesin seda tekstikatket Pire Sova ja Perdita S-i seksitöö näitusel, mis toimus Planet Amori erootikapoes ja mille tekstide eest vastutas Aet Kuusik². Käesolev pärineb Perdita S-i teosest „Lioness“, kus seksitöötaja luges teise seksitöötaja teksti, mis rääkis kolmanda seksitöötaja teenuse ostmisest. Mulle meeldis näituse teemapüstitus, mis keskendus peamiselt seksitööd jaatavale kogemusele. Sellele, et seda tahetakse, otsitakse, soovitakse. See oli see, mis ma sealt kaasa sain. Et ma pääsesin ligi tundele, mitte ei vahtinud tõtt õpetliku stendiga. Sageli ma ei mõista, miks piirdub jutt sageli heietusega, kas seda on vaja või mitte, kas see on õige või vale. Pire Sova teost „Maarjamaa hoora 1. klassi teenetemärk“ ehib merevaik, maailma üks vanemaid ehteaineid: olemas ju kõnekäänd, et seksi­töö on me ilma iidseim amet. Tunnen inimesi, kellele see töö meeldib. Kehva käitumist peavad taluma eestkätt naised.

Muutlik moraal

Antiikaja Euroopas ei nähtud seksuaalsust ja sealhulgas seksitööd niivõrd ebamoraalse ja pahelisena kui hilisemas kristliku Euroopa kultuuris. Alles keskaja Euroopas hakati kõike säärast läbi moralistliku ja õpetliku vaatenurga kujutama. Levisid patu ja vooruse teemalised piiblistseenid, läbi mille jagati toonasele valdavalt kirjaoskamatule rahvale seksuaalmoraaliteemalisi õpetusi ja hoiatati nn hooramise kui hukatusse viiva patu eest. Jällegi, kristlikku hirmu seksi ees ja põlgust kõige kehalise vastu väljendati niivõrd kujukal moel, et see tõi kardetava ja jälestatava juures hoopis välja selle atraktiivsuse.³ Kui võtta indu sellest kristlikust moraalist, siis on ju keelatud vili see, mis on kõige magusam.

Rebeka Põldsam kirjutas millalgi Sirbis, et põhjalikust intervjuust sotsiaalministeeriumi eksperdiga selgus, et Eestis ei saa rääkida Euroopa mõistes vabanenud seksitöötajatest, sest meie seksitöö on valdavalt inimkaubanduse tagajärg.⁴ Sama loll oleks väita, et Eestis ei saa rääkida Euroopa mõistes vabadest ehitustöölistest, sest nende töö on valdavalt inimkaubanduse ja musta töö tagajärg. Vaba ja mittevaba vastandus pole kuigi edasiviiv, eriti meie rahakeskses ühiskonnas: noor inimene võib EKA või EMTA lõpetamise järgselt vaba olla, kuid vabadust Eestis enda eluaset omada tal ju pole.

Levinud on ka ajalootundmatu hoiak, et seksi müük on vägistamine. Iris Pettai söandab Sirbis kirjutada, küll 2006. aastal, et Eesti võiks ees­kujuks võtta Rootsi mudeli. Ta kirjutab: „rootslased on suutnud üles kasvatada uue põlvkonna, kes ei usu müütidesse prostitutsiooni kasulikkusest ja tervendavast mõjust ja peab kogu nähtust naiste­vastaseks vägivallaks“.⁵ Segaseks küll jääb, kust pärinevad müüdid seksitöö kasulikkusest ja tervendavast mõjust. Aga seksi müüvad mehed, kas nemad on ka enda vastu vägivaldsed? Ei tea. Meie varasemad seadused ja piirangud puudutasid üksnes naissoost seksi­töötajaid, seega politsei- ja kohtuandmetes puudub jälg minevate meesseksitöötajate hingekäigust. Lisaks, tulenevalt nende kõrgemast ühiskondlikust asendist ja vabamast ligipääsust avalikule ruumile, olid seksi ostjad suure tõenäosusega peaaegu alati mehed. Sedasi võime meessoost seksitöötajatest rääkida valdavalt pedenduse kontekstis.⁶

Kas seksitööd saab vaadata kui inimvastast vägivalda olukorras, kus see ei kahjusta kehaliselt ega vaimselt täis­kasvanud töötajat ega tema klienti? Vägivaldne on nn Rootsi mudel, sest otsuseid võtavad jõuga vastu inimesed, kes pole seksitöötajad või kellel pole selle tööga kogemust. Need otsused kahjustavad seksitöötajaid, mitte kliente, kes on seksitöö murekohtade tegelik põhjus. Kuid ka neid, kelle vaesus ja olud ei anna neile võimalust valida. Kahjuks on seesugune otsustamine meie väidetavalt demokraatlikus ühiskonnas üsna levinud trend.

„see seksitöö nimetamine vägivallaks, mina näiteks tunnen, et seksitöö on just see koht, kus ma olen alati saanud enda eest otsustada, millistel tingimustel ma mida pakun ja mida ei paku. ja millise hinna eest. samas isiklikes suhtes tegin noorena palju asju mida ma ei tahtnud teha, sest mul oli tunne, et ma pean, sest nii on normaalne v6i lihtsalt läheduse saamiseks. kui ma vaatan seksitööd siis 99% kogemustest mis mul on olnud on olnud positiivsed, vähemasti sel määral, et ma olen saanud otsustada oma keha üle, samas (kui jätta välja viimased u 4-5 aastat kui ma olen olnud teadlikum) 100% mu seksuaalsetest kogemustest eraelus olid negatiivsed v6i heal juhul neutraalsed, aga kunagi mitte soovitud v6i meeldivad. nooremana tegin kindlasti ka seksitöös asju, mida ma tahaks et ma poleks selliste hindade eest teinud nagu siis küsisin, kuid ma ei kahetse midagi. samas kahetsen k6iki erasuhteid mis mul on olnud meestega. raha muudab nii palju… ja minu jaoks on see oluline, et mina otsustan, mis hinnaga ma mida pakun. ühes6naga huvitav, et seksi­töö puhul räägitakse nii palju vägivallast, kui minu kogemus on et iga viimne kui üks isiklik suhe mis mul on olnud mehega on olnud otseselt v6i kaudselt vägivald v6i vägistamine“⁷

On ju nii, et kui täisealised osapooled lepivad vabatahtlikult kokku tingimused, seavad piirid, millest saavad ühtlasi keelduda ja pääsevad vajadusel ka abile ligi, siis kirjeldab säherdune olukord eestkätt ju töösuhet, mitte vägivalda. Seksitöö nimetamine vägivallaks teeb nii kolm kahju korraga. Esiteks tühistab see töötaja enesemääramise ja sunnib vaikima need, kes tahavad rääkida enda valikutest ja nõuda paremaid töötingimusi. Teiseks varjutab see selle töö, suurendades nii ka sellega seotud ohte: kardetakse pöörduda arsti, juristi või politsei poole, mis kolmandaks udustab piiri, mille taha jäävad päris kuriteod, mida kardetakse – inimkaubandus, vägistamine ja kupeldamine, mis on need teod, mida tuleks uurida ja karistada, mitte seksitöö. Samuti on ringelnud vaade, et just seksitöötaja on see, kes haigusi levitab.

Meeste käekäigu huvides nõuti ka meie hilisajaloos nais-seksitöötajatel end iganädalaselt testida, mil klientidele selliseid kohustusi ei kehtestatud, kuigi olid ju nemad need, kes suguhaiguseid levitasid ja neid meeleldi ei ravinud. Nõnda moonutab seksitöö vägivaldsus üldistus ka soolisust: seksitööd teevad peale paiksooliste ja transnaiste ju ka paik- ja transsoolised mehed ja mitte­kohastuva sooga inimesed, samuti oleleb naiskliente. Kui nimetame kogu valdkonna naistevastaseks vägivallaks, kustutame selle mitmekesisuse ja eirame neid, kes vajavad kaitset soolise või muu haavatavuse tõttu. Mis ühiskondlikult ehk kõige hullem, varjutab see ju ka kuritegevust ja rõhub taas töötavaid naisi, kes tahavad üksnes inimlikes tingimustes raha teenida, mitte neid, kes tegelikuks tüliõunaks on.

Vaesus ahendab valikuruumi

Tõsi see, et seksitöö toimib sageli ebaõiglases raamistikus. Vaesus, võlaraskus, elamisloa hirm ja diskrimineerimine võivad ahendada seksitöötaja valikuruumi sedavõrd kitsaks, et „vabatahtlikkus“ meenutab sundi. See ühiskondlik mure nõuab toetavat sotsiaal­poliitikat ehk turvalist eluaset, tervishoidu ja usaldusväärset õiguslikku kaitset. Struktuurse ebaõigluse olemasolu ei tee iga kokkuleppelist seksi­tööd olemuslikult vägivaldseks. Sama loogikat rakendame me ju mujalgi. Me ei nimeta igat hooldekodu vahetust ega ööklubi baarileti taga seismist naiste­vastaseks vägivallaks, kuigi teame, et neiski valdkondades esineb korrarikkumisi ja võimu kuritarvitamist. Me eristame rusikajõudu tööst, seame reeglid, kuulame ja kaitseme töötajaid ning keskendume kuritööle, mitte sellele, et naistöötaja peaks oma töötamise lõpetama või seda tuleks piirata.

Seega, me ei peaks küsima mitte seda, kas seksitöö on „loomuldasa“ naistevastane vägivald, vaid millised tingimused teeks seksitöö vähem vägivaldsemaks ja millised muudavad selle ohtlikuks. Küsimus, mis tõstab esile nii valiku kui ohu, võiks kõlada nii: milliste selgelt sõnastatud eelduste olemasolul võib täiskasvanute üksmeelel toimuv tasuline lähedus olla töö, mis ei kahjusta osapooli, ning millal viitavad nõusoleku puudumine, selle eiramine, võimu kuritarvitamine või vaesussund vägivallale, ärakasutamisele, ning lõpuks, kuidas peaks õiguskaitse, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne kaitsma seatud piire nii, et abi oleks kiiresti kättesaadav ja valikuvabadus päriselt olemas. Lähtume samast reeglipärast ju näiteks õpetajate näol, miks mitte lähtuda samast ka seksi­töötajate puhul. Miks me seda ei tee, tõukub sageli inimeste isiklikest arvamustest, mis sünnivad meie ühiskonna kristlikust õpetusest, sealhulgas meeste­kesksusest ja teadmiste puudumisest.

„See on illusioon, võimatu armastus. See on kurb. Ja ilus. Mulle meeldib tunda nii ja ma arvan, et klientidele ka. Võib-olla ei saanud ma varem sellest aru. Inimesed ei tule mu juurde otsima lõbu, nad tulevad, sest naudivad kannatust.“

Ma ei tea, kas see on kannatuse nautimine. Pigem nauding, mis on tähtajaline ja piiratud. Et klient peab austama töötaja seatud piire, vastasel juhul ta ei saa seda, mida tahab. Ja see on seksikas. See keelatud vili.

Ma rääkisin hiljuti Elina Masinguga, kunstnikunimega Valge Tüdruk, kelle hiljutise hiphopifestivali esinemise alguses karjusid poisid talle „käi nahhui“ ja noored poisid vilistasid ta peale. Ta oli festivali ainus naiskunstnik. Rõve. Arutlesime seejärel, kuidas laulda sellest, et naine tahab munni imeda, vältimaks seda, et mehed saaks olla „noh, tule ime mu munni siis“. Et imev naine on kuidagi alam. Kväärkogukonnas ei nähta bottom’it või teda, kelle sisse tungitakse nõrgema või alamana. Osati isegi vastu­pidi: et keegi saaks nussida, on ju vaja kedagi, keda nussida. Küsimus on ka see, kas oma naudingut teadvustatakse. Bottoming on mõnus. Muidugi, kväär­inimesed on sageli piisake avatumad kui mittekväärid. Nigeeria orgiat kujutava pedepornovideo pealkiri oli ümbersõnastatult „Üks kuninganna ja tema seitse orja“. Teisesooiharapornos ma ei mäleta, et oleks säärast võimujaotust kohanud. Sama on suhuvõtmisega. Imejal on ju võim. Iga hetk võib teha amps, ja polegi enam seda, mida imeda.

Aga sellest oli huvitav mõelda, sest minu meelest on võrdsus või jagatud võim see, kui inimene saab teha seda, mida ta tahab. Sageli tunneb aga naine või naiselik keha, et ta ei saa, sest ta on see nn nõrgem sugupool. See on nii jäme üldistus: mille poolest nõrgem sugupool? Aga kuna me elame meestekeskses maailmas, siis mittemeest vaadatakse sageli n-ö hinnatava tootena. Ja kuidas saaks mittemees mehega võrdne või temast tugevam olla? Sedasi töötab ka meie riik ja seksitöö on selle heaks näiteks.

Euroopa ajaloo vältel on naise ihu olnud korraga iha kui ka korra küsimus. Meestekeskne kord on kehtestanud normi, et väärika naise seksuaalsus kuulub perekonna ja abielu raamidesse, ülejäänu on patt või müük. Seepärast ei sobi ka see, et naisel oleks raha: muidu on ta iseseisev. Põnev mõelda, kuidas näeb välja väärikas mees. Ülikond? Siin kehtib ka see kuulus kahepidine mõõdu­puu, kus naise soov tähistatakse häbi­märgiga, mehe oma medaliga: naise rikast seksielu nähakse kui rikkumist, mehe puhul kui vissi au. Kui tasuline lähedus asetub säärasesse pikkade varjudega tuppa, nähakse seksitööd mitte niivõrd tööna, vaid märgina, et mehe raha ostab naise keha, millest siis järeldatakse, et tegemist on naistevastase vägivallaga. Mis siis, et seda tööd teevad ka mehed, räägib avalikkus ainult naistest, sest … neid tuleb kaitsta? Sest nad pole iseseisvad? Taas tahavad enamjaolt härrad kellegi eest otsustada, selmet sekstöötajaid kuulata. See pole üldse demokraatlik.

Kas kristlik õpetus on demokraatlik?

Kas kristlik õpetus on demokraatlik? Mõnes mõttes kindlasti, kuid seksitöö või naiste, naiselike inimeste, kväär­inimeste, tegelikult isegi loomade või üldiselt elusolendite taustal mitte. Paavst ei ole ju ikka veel Gazasse läinud ega meie ilma väljasuretamist takistada püüdnud. Naljakas, kui sellele niimoodi mõelda. Sellele lisas meie ühiskonnas sekka nõukogude ideoloogia, mis liitis sallimatusega viha, ja täna annavad hagu juurde someplatvormide omanikud, võimendades parem­äärmuslikku misogüünset sisu, sest see kogub klikke, paisutades nii nende kukrut. Sealt ka need poisid, kes kontserdil Elina peale vilistasid. Festivali kohustus olnuks sekkuda ja väljendada, et solvamine ja sõimamine ei kuulu EHHFi kommete sekka ning kui seda ei järgita, tuleb korrarikkujad pärast viisakat hoiatust festivalialalt eemaldada. Sellistel tegudel peavad olema tagajärjed, et meie ühiskonnas oleks kõigil turvaline. Genka kunstiliselt juhitud EHHF festivalil turva­tunnet ei tagatud. Noorele jääb sedasi mulje, et säärane naisi alandav käitumine on lubatud.

Oleme rõvedas kohas ja vaja on selgeid otsuseid, et inimõiguseid ja demokraatiat kaitsta: muidu oleme me õige pea paigas, kus loetakse meie mõtteid viisil, kuidas neid pole kunagi varem suudetud lugeda. Mõeldes näiteks vestluste kontrollimise eelnõule Euroopa Parlamendis, mida Taani eesistumisel soovitakse vastu võtta. See tähendaks, et riik võib lugeda meie privaatseid vestlusi ja vaadata meie pilte. Seda kõike eeldusel, et kaitsta lapsi, mis on muutunud põhjuseks, millega õigustada mida iganes: tegelikke lapsi ja nende laste tulevikku võetakse ju vähe arvesse. Ma ei usu, et varatäiskasvanu tahab riigile oma privaatsuse annetada. Nii me kaotaks oma põhiõiguse eraelu puutumatusele, ilma et keegi sellest aru või teada saaks. Võtke ühendust meie EP esindajatega, et nad selle vastu hääletaks.

Naine võib tahta munni imeda, seksi­tööd teha ja see on täiesti normaalne. Minu tädi ja ema jaoks on. Kas sina suudad seda austada?