Elena Fischer, Paradiisiaed. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste, toimetanud Katrin Naber. Kujundanud Jüri Jegorov ja Villu Koskaru. Sarjas „Punane raamat“. Tänapäev, 2025. 302 lk.

Oleme sõpradega viimasel ajal rääkinud romaanižanrist. Polegi kindel, mida see tänapäeval tähendab. Ja kas on üldse kohane romaanist rääkida. On maid ja on kirjandust, kus autori loodud maailmas tegutsevad hästi välja voolitud tegelased, esimeses või kolmandas isikus jutustuses on dialoogi, pinget, pinge lahtumist ja enamasti üpris ootuspärane lõpp. See meenutab hilisantiigist alguse saanud klassikalist romaani (Eustathiose „Hysmine ja Hysminias“, hiljem Cervantese „Don Quijote“, Laurence Sterne’i „Tristram Shandy“ jm). Samal ajal on olemas niisugune nähtus nagu tänapäeva romaan: pihtimuslik, minavormis, psühholoogiline ja kriitiline. Tegelasi on seal vähe ja dialoogi vaid siin-seal, enamik tekstist on kas autori sisekõne või päevikulaadsed ülestähendused loodusest, linnast, inimsuhetest ja elust üldiselt. On rohkem ja vähem sotsiaalkriitilist, kangemat ja leebemat, puhuti ka poliitilist kirjandust.

Ma ei tea (aga aiman), kust see tuleb, et suurtes riikides on klassikaline romaan kui mitte au sees, siis igatahes edetabelites ja pälvib preemiaid. Siinses proosaladvikus figureerivad hetkel pihtimuslikud teosed.¹ Erinev kaht tüüpi lugemiskogemuse puhul näib olevat lugeja kaasa(haara)tus: klassikaline romaan pakub pelgupaika, ja tõesti, lahutab meelt, pihtimuslik teos pakub äratundmishetki. Ja muidugi on võimalikud mõlemad: põnevus ja samastumine (teose tegelaste ja nende läbi autori esitatud küsimustega tõe, ilu, elu, armastuse ja surma kohta). Mulle lugejana meeldib, kui on mõlemat: muidu jääb lugemine kuidagi kitsaks, õhk saab otsa, tähelepanu lahtub.

Mis on Fischeri romaan?

Saksa kirjanik Elena Fischer (ja mitte Helene Fischer, saksa popmussi Taylor Swift – on alles sarnased nimed!) on õppinud Mainzis kirjandus- ja filmiteadust. 2019. ja 2020. aastal osales ta Kurt Drawerti kirjutamiskursustel Darmstadti kirjanduskeskuses ja aasta hiljem jõudis peatükiga sel aastal eesti keeles ilmunud romaanist „Paradiisiaed“ XXIX „Open Mike’i“ finaali, pälvides ühtlasi Mainzi linna noore kirjaniku preemia.

Fischeri debüütromaan on oskuslikult komponeeritud, elav, mõnusa dialoogi, tabavate võrdluste ning lihast ja luust tegelastega. Jutustus algab lõpust ja rullub lahti 14aastase Billie vaatepunktist. Tegu on seikluslooga, kus üürikesele paradiisile (elu emaga) järgneb katastroof (ema surm) ja saatusliku kõrvaltegelase (vanaema) ilmumine, mis põhjustab peategelases segadust, ent loob võimaluse uueks alguseks (isa otsingud). Lõppu ei taha reeta, kuid see on täpselt niisugune, nagu peab. Jutustuse üks niidiots viib teiseni, meenutused ja olevik vahelduvad loomulikult, minajutustaja tegutseb sündmustiku loogikast lähtuvalt (nt asub isa otsima, kui saab teada, et sünnitunnistusel peaks isa nimi kirjas olema).

Mul on väga hea meel, et seekord annab tõlge originaali täpselt edasi (romaanitraditsiooni järgivat teost ongi vahest kergem tõlkida: vormimängud pole nii olulised, rütm peitub sündmustikus, dialoogis, elus endas, ja mitte keeles).² Teose üks keskseid liine on tõe teadasaamine. Järgnevalt paarist lugemisel tekkinud küsimustest.

Alguspunkt

Raamatu peategelased on, nagu mainitud, minajutustaja Billie, tema ema Marika ja Budapesti lähistelt ootamatult külla tulnud vanaema (tema nime lugeja ei saagi teada). Billie ja Marika elavad ühe Lääne-Saksa³ äärelinna paneelmajas, lahjendavad tühjaks saava šampoonipudeli sisu veega, panevad veekeetjasse iga kord ainult nii palju vett, nagu neil tegelikult vaja läheb, teavad, et vereplasmat saab loovutada palju sagedamini kui täisverd – ühesõnaga, elavad tagasihoidlikult.

Seda armastusväärsemalt pühitsevad nad igapäevategemisi, luues hallist reaalsusest kirka, lausa maagilise koha, kus sünnipäevahommik tähendab luba koolipäeval kauem magada, mööblipoes tuleb voodid kogu kehaga mõnusasti läbi proovida ja kus hirmu pole, sest muidu ei saaks inimene õigesti toimida (lk 169). Maagia (finantsilisest kitsikusest tulenev?) tähendab ka seda, et vahepeal tuleb varastada. Kogused pole kriminaalsed, aga meetod jääb meelde. Nii näiteks saab lugeja teada, miks on hõbepaberiga polsterdatud kott kasulik, kuidas kauplusest magamiskott napsata, millal avalikku ujulasse tasuta siseneda ja kas tõesti võib jumal ise sulle sünnipäevahommikul uhke hommikusöögi välja teha.

Laenasin arvustuse pealkirja Billielt, kes armastab lugeda ja kirjutada: kui ühest ära väsib, teeb teist. See olevat nagu kummikarude ja krõpsudega.

Üht- või teistpidi: Billie elu teeb värviliseks Marika. Ja see Marika on üks huvitav tegelane.

Marika

Mõni inimene ei püsi paigal, ei soovi minevikuga silmitsi seista, eelistab edasi minna, jah, põgeneda, aga vähemalt täiel rinnal elada. Võib-olla tähendab see endale valetamist, tütrele muinasjutu puhumist, aga inimene on vaba ja võib, kui tahab, sigareti vaid poolenisti ära tõmmata, et see siis elegantselt kinganinaga vastu asfalti kustutada. Selline on naine, kes armub ka jumalasse endasse, nii et pühapäevasele teenistusele tuleb minna tippkostüümis, punaste huulte ja õhetava näoga („Mul tekkis kohe kahtlus, et ema ei löönud end nii üles jumala pärast“, lk 41). Selline on Billie ema Marika. Mulle meenus päriselust mitu samasugust inimest. Need naised on magnetid, tõmbavad mehi loomuldasa ligi, väsivad neist ruttu, vajavad vaheldust, eelistavad parandamisele põgenemist. Nad on ilusad. Niisuguste Marikate lõpp on valus. Haigustega nad eluajal liiga palju ei tegele, sest see olevat justkui surmale väike sõrm anda. Ebaõiglusele vastavad nad kirgliku pettumisega, ropendavad valjult, kui midagi katki läheb, lahkuvad sõnagi ütlemata. Selline on nende vabadus. Ja samal ajal mängivad taustaks Janis Joplini lauluread: Freedom’s just another word for nothin’ left to lose …⁴

Romaanis tekitab nihestuse ema surm, jutustus kaotab seejärel sädeme. See ei ole autori süü – Marika lihtsalt sädeles. Mida teose lõpu poole, seda rohkem näib see sädelus aga kattena, mis varjab minevikku, muudab kurbuse naljaks, leiab kõigele mängulise seletuse. Billie küsis kord emalt, miks neil pole temast beebipilte. Selle peale sai ta vastuseks: „Hetki ei saa vangi panna, Billie. Pilt on ainult pilt. See ei näita kunagi tegelikkust“ (lk 163). Reaalsuse aktsepteerimine (mis tähendab ka minevikuga rahutegemist) on Marika nõrk koht. Aga just seda Billie pärast ema surma vajab.

Küsitavused

Eelnevalt visandasin teose esimese poole üldmeeleolud. Ema surmale järgneb tõe jälil ette võetud teekond, mida Fischer kirjeldab – ka Marika tegelaskujuta – kaasahaaravalt. On üks saar, tuul ja torm, linnud, inimesed. Miles Davis ja pähklimekiga kartulipuder. Jäägu Billie isaotsing ja lõpplahendus lugemisrõõmuks. Siinkohal paar kriitilist tähelepanekut.

Teose teine pool on väga tihe ja põnev, kuid Billie karakter kaotab seal usutavuses. Kas tõesti saab 14aastane üksi roadtrip’i teha? Ja oma vanaema lausa hingepõhjast vihata? Teiselt poolt: olgu pealegi teoses pisut fantastikat, jutustuse tempot ega elavust see ei kahanda. Saksa peavoolukirjanikud (jah, bestsellerid, aga see pole ju halb?) viljelevad tihti klassikalist romaani ning lugejad kiidavad. Niisuguste teoste maailma kaduda on – ka ebausutavuse piirimail – paeluv, traagika on jutustuses olemas, aga ei lämmata, vormiliselt tekst hingab. Ilmasegadustes võib see lohutust pakkuda. Just seepärast soovitan teost noorematele, nõudlikumal ja intellektuaalset pinget otsival lugejal võib hakata igav. Kas ei näita Billie elu ja lugu, et igapäevamaagia kogemiseks ja hindamiseks on vaja siirust, avatust … äkki naiivsust?

Lugejalt ootab autor sama, muidu pusletükid kokku ei lähe, jutustus tundub „liiga lihtne“. Nii võib liiga magus näida teost läbiv mõte, et Billie on tahtnud lapsest saati kirjanikuks saada (juba lk 30). Kohati on ta ülestähendused nii pateetilised, et usutavus kaob („Olen nagu rändlind, kes on suuna kaotanud“, lk 182). Nuriseda on siiski tobe: tegelane korrigeerib sisekõnes sedastatud suure mõtte juba järgmises lauses. Romaan haarab kaasa ehk teeb seda, mida head raamatud ikka – pakub pelgupaika.

Aga vanaema tegelaskujust oleks soovinud rohkem teada saada küll.

Miks romaan?

Oskuslikult komponeeritud klassikalisi romaane on vaja, ka armsas eesti (ema)-keeles. Saksamaa näitel võib öelda, et kui kultuuri (sh kirjandust) toetada, ja mitte ainult sõna, vaid ka teoga, siis niisugused romaanid ka sünnivad. Autor, ütleme, et Elena Fischer, saab tänu noore kirjaniku toetusele pühenduda romaani kirjutamisele. Ta ei pea seda tegema alles 40aastasena saja muu kohustuse kõrvalt või paanilise lootusega saada oma töö eest mingitki raha. Ehk oleks aeg meitegi maal kirjanduse toetamise üle sügavamalt ja perspektiivikamalt järele mõelda? Ja mitte ainult pidukõnedes, vaid ka tegudes.

Mina ei usu, et romaaniaeg on lõplikult läbi, nii nagu ma ei usu, et maali­kunst on surnud või inimese vajadus püha ja millegi ilusa järele asendunud tehisaru pakutud entusiastlike, ent nii igavate lahendustega. Pigem vastupidi: romaani ja muid süvenemist võimaldavaid aegruume on praegu väga, väga vaja. On vaja autoreid, nagu Kundera, Murdoch ja Rooney. Promet ja Unt ja Ivanov. Smith, Murakami ja Kerouac. Auster, Despentes, Macrae Burnet, Oksanen ja Fischer. Et cetera. On vaja midagi neile, kes ei rahuldu krimkadega ega pelga pikki romaane, kuid järjekordset päevikuvormis minevikutraumat läbi töötada ei suuda ega oska. „Paradiisiaed“ on ses mõttes tõepoolest paradiisiaed.

Elena Fischerit ennast saab lugeja peagi kuulda-näha: laupäeval, 31. mail vestleb Fisher festivalil „HeadRead“ Peeter Kormašoviga. Miks mitte kirjanikult endalt küsida, kuidas ta romaanižanri mõistab ja mida asjade hetkeseisust arvab?