Lavastuse alguses peab pastor Paul (Alo Kõrve) oma kogudusele jutluse, kus teatab, et ei usu enam põrgusse. See avaldus murendab koguduse ühtsust, paneb kõikuma Pauli autoriteedi, tekitab konflikti jäiga ja konservatiivse abipastori Eliasega (Simo Andre Kadastu), vapustab koguduseliiget Jane’i (Ursula Ratasepp), tekitab praktilisi probleeme kogudusevanemale (Allan Noormets) ja ennekõike paneb proovile abikaasa Elizabethi (Külli Teetamm) armastuse.

Mitte armastuse oma mehe vastu, vaid armastusvõime kristlikus mõttes. Ta on ehk ainus tegelane, kelle puhul saab sellest kõnelda. Olgugi ka ise kirikutaustaga, uurib Lucas Hnath eelkõige, kuidas on omavahel seotud keel ja tõde. Näidendi kontekstis väljendub see selles, et teoloogilistel väidetel ja sõnavalikul on reaalsed tagajärjed. Ta on konstrueerinud ühe dramaturgilise mudeli, kus tegelased viiakse üksteisest lahku ning nad hakkavad – igaüks omal kombel – oma üksindust ületama. Usk selle kristlikus tähenduses polegi ilmselt Hnathi põhiteema. Ent ometi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, hakkab Märt Piusi lavastatud kammerlik lugu kõnelema palve ja armastuse puudumisest koguduses. Seda ei väljendata, kuid jäetakse ruumi, et puuduolek saaks endast märku anda.

Tegevus toimub mingis Ameerika evangelikaalses kirikus, kus rõhk on jutlusel, mitte liturgial ega armulaual. Pastor on karismaatiline visionäär, kelle isiklik veendumus on koguduse kontekstis võrreldav ilmutusega, mida ei toeta ega tasakaalusta aga kiriku pärimus. Keskmes on piibel ja iga inimese individuaalne õigus seda tõlgendada, lihtsalt teatud olukorras saab sellest võimu­küsimus.

Eesti laval ei hakkaks selle näidendi keskkond automaatselt kõnelema, sest nn megakirik on siin võrdlemisi võõras, evangelikaalne tõlgendus põrguhirmust ei ole üldkehtiv ning tegelikult on ka kiriku kui institutsiooni võim nõrgem. Seevastu muutuvad siin kõnekaks sellised teemad nagu väikese kogukonna lagunemine, juhi eetiline vastutus ja sügavalt isiklik usk, mida ei saa ratsionaalselt ära seletada. Siin saaks näidend muutuda vähem looks kristlusest ning rohkem looks tõe ja kuuluvuse konfliktist, kuid kuna näidendi teoloogilised eeldused ei ole siin enesestmõistetavad, avab see mu meelest omamoodi paradoksaalsel kombel tõlgendusruumi hoopis teoloogiliselt veel olulisema teemani: milles seisneb üldse usu olemus ning mis on tegelikult hereesia? Tallinna Linnateatri lavastus on jätnud nende tähenduste tekkeks ruumi ja tegelastepoolset distantsi.

Pauli ja Eliase konflikt näitab, et nende dialoogis on kohal küll Jumala nimi, kuid Jumalat ennast ei ole. Nad mõlemad tsiteerivad teksti, apelleerivad autoriteedile, usuvad, et vahendavad Jumala häält, aga kumbki ei küsi, kuidas ta ise Jumala ees seisab ja mida see temas päriselt teeb. Paul ja Elias ei räägi mitte Jumala-kogemusest, vaid ilma alandlikkuseta omaenda arusaamisest Jumalast, teisisõnu iseendast. Probleem ei ole põrgus, vaid selles, et nad ei tea enam, kuidas Jumalat kuulata. Nende konflikt ei kujuta mingit valguse ja pimeduse vastandust, vaid kaht poolikut tõde, mis on teineteisest lahutatud. See, mis on kiriklikult hereetiline, on dramaturgiliselt traagiline.

Selles seisneb ühtaegu nende traagiline suurus ja inimlik väiksus, egoistlik piiratus. Nii Kõrve kui ka Kadastu toovad selle lõhestumise nappide vahenditega esile. Paul on printsipiaalne, kuid ta pole lõpuni enesekindel. Ta on hea kõneleja ja terava mõistusega mõtleja, kuid ta „ilmutus“ teeb talle endalegi natuke hirmu ning seetõttu pehmendab ta oma radikaalseid sõnu huumori ja ambivalentsusega. Kuigi ta teeb haiget kogudusele ja oma abikaasale, ei tahaks ta seda teha. Ta teab, et peab, kuid ei tea lõpuni, mida oma muutunud tõekspidamistega peale hakata.

Nii on tema suurte sõnade kohal alati ka kerge muie, olgu see siis leevendajaks talle endale või kogudusele. Kohati mõjub see isegi mängurlusena, et prooviks õige, mida sõna teeb. Ta ei ole niivõrd karismaatiline kui intellektuaalne. Tal tekivad kahtlused ja ta eeldab, et neid saab kogudusega jagada, ta ei näi olevat iga hinna eest oma võimu kehtestaja, kuigi näidendi tekstist võiks seda eeldada. Ta kahtleb põrgus, kuid on vist õigupoolest jõudnud mingi äratundmise lävele: et äkki ongi kogudus midagi enamat kui piiblitõlgendusklubi, äkki peaks endast suurema mõistmiseks olema rohkem alandlikkust, kuid kust seda võtta? Ja kuna ta seda ei tea, ei taha ta teisi vägisi oma uude usku pöörata. Ta küll tunneb, et ei saa vaikida, kuid jätab justkui kõik võimalused lahti. Ta jääb lihtsalt üksi, sest tema kirikul pole pärimuslikku tugistruktuuri, mis aitaks tal teed leida.

Kui lavastuse evangelikaalsete kristlaste vaidlus käib selle üle, kas põrgu on või ei ole olemas ja kuidas egoistlik mina selles olukorras edasi toimib, siis vaga Siluan ütles: „Hoia oma meel põrgus, aga ära kaota lootust.“ Selles sisaldub nii kannatuste tõsiseltvõtmine, pimeduse aktsepteerimine kui ka lootus Jumala armule. Kui Paul ja Elias ei debateeriks sõnade üle, vaid püüaksid eelöeldut tajuda, siis Paul ehk ei põgeneks põrgu eest nii kiiresti ja Elias ei klammerduks põrgu külge, kuid näidendis kujutatud maailma tragöödia tulenebki sellest, et seda Jumala häält seal ei ole.

Ometi näib Pauli saatvat mingi ebamäärane ja segadust tekitav aimdus. Ta püüab seda koguduse peal proovile panna. See lisab Pauli tegelaskujule traagikat, kuid teeb Eliase – omamoodi õnnetu väikese poisi – veel agressiivsemaks. Pauli sõnad ei põhjusta kohest vakatust, vaid kerivad end lahti erisugustes reaktsioonides, igaüks oma mätta otsast. Sekulaarses mõttes kõnekas galerii, kiriklikus mõttes egode paraad.

Kadastu Elias ei ole enam lihtsalt konservatiiv, kes armastab reegleid, vaid ta on inimene, kes vajab, et maailm oleks seletatav. Tema põhihirm ei ole hereesia, vaid see, et tähendus võib laguneda. Ta kaitseb sõna, kuid teeb seda ilma armu ja kaastundeta. Ta kaitseb kirikut, aga ei näe Jumala näo järgi loodud inimest.

Selline debatt traumeerib lihtsat inimest Jane’i, kes ei vaja niivõrd vastuseid küsimustele kui kindlat ja usaldusväärset karjast. Ta ei vaja põrgut mingis teoloogilises plaanis. Põrgu tähendab talle peamiselt seda, et maailm on õiglane, tema pingutustel on mõte ja valikutel on tagajärjed. Jumala arm peab olema mõõdetav. Ratasepp teeb sellest sügavalt inimliku mure ega naeruväärista seda kuidagi. Vahest valusaimalt toobki tema tegelane esile palve puudumise selles kirikus.

Noormets lisab kogudusevanemale koomilisi värve, kuid samuti mitte karikeerimiseks. Ta esindab institutsioonilist ja pragmaatilist usku, kuid humoorikad žestid ja reaktsioonid näitavad selle kõige taga inimlikkust, kogudusest hoolimist. Ta ei küsi, mis on tõde, vaid mis jääb üldse alles, kui koguduse nimel egoistlikult oma isiklikke tõdesid kuulutatakse. Ta ei muretse õige ja vale õpetuse, vaid võimaliku kaose pärast, kui kogudus lagunema peaks. Tema eetiline dilemma seisneb küsimuses, kas tõde, mida mitte keegi kanda ei jaksa, saab olla tõde koguduse jaoks.

Kõige usklikum tegelane on lavastuses Elizabeth. Kui teised on eemaldunud koos pärimuse ja palvega ka pühakupuudutusest, siis Teetamme Elizabeth on sellele avatud. Aga see ei ole väljapoole pööratud hoiak. Ta ei vaidle doktriinide üle, ei tsiteeri piiblit ega pretendeeri Jumala häälele, kuid just seeläbi ongi ta ainus tegelane, kes ei instrumentaliseeri Jumalat ega kasuta usku võimu ja enese­kehtestamise vahendina. Elizabeth ei tee teoloogiat, ta elab kirikus ja kannab seda endas. Ta ei mõtle, kas Paulil on õigus, vaid seda, kas nad saavad enam koos elada seal, kuhu mees liikunud on. See konflikt pole olmeline ega isegi mitte teoloogiline, vaid ontoloogiline. Selle lõhestumise tõttu tulnud äratundmine teeb ta kurvaks, ta tunneb hirmu, aga ka omamoodi austust või aukartust. Seega jätab lavastuse lõpp ruumi tõlgenduseks: tegelikult on mõlemad abikaasad tajunud, et koguduses kipub Jumal jääma sõnade vahele ja aeg oleks edasi liikuda – ja mitte ilmtingimata eri teid pidi.

Olgu siis dramaturgilise kontseptsioonina või teoloogilises plaanis, kuid lavastus toob esile, et hereesia ei ole mitte lihtsalt valeõpetus, vaid lahusolek, mitte eksiarvamus, vaid katkestatud osadus. Hereetik ei ole see, kes „eksib“, vaid see, kes jääb üksi oma tõe sisse: Paul oma tõlgendusse, Elias oma seadusse, Jane oma traumasse, kogudusevanem oma vastutusse. Elizabeth on küll jäänud üksi oma vaikivasse armastusse, kuid selles on lootust.