On loomulik ja mõistetav, et valimisi korraldavad neutraalsed ametnikud ja ka valimistel kandideerijad kutsuvad valimisõiguslikke inimesi üles valimistel tingimata osalema, oma häält andma, võimalust ja õigust ära kasutama, mitte jääma ükskõikseks. Suur hääletajate arv ja osakaal näitab Eestit küpse kodanikuühiskonna ja demokraatiat väärtustava riigina nii iseendale kui muule maailmale. Innustamist on kahtlemata vaja, sest eriti just omavalitsuse volikogude valimisel ei ole valimisaktiivsus kunagi olnud liiga suur, jäädes kõige kehvemal korral aastal 2005 kõigest 47% juurde. Nelja aasta eest kasutas valimisõigust ligi 55%, kuid seegi pole kuigi hiilgav saavutus. Isegi kui hääletamine oleks kohustuslik, ei jõuaks valimisaktiivsus iial 100% lähedale, nagu kinnitab Belgia ajalugu.

Seaduse mõttes on kõik elanikud kuskil kohalikud, üksikute eranditega on ju igaühel rahvastikuregistrisse kantud alaline elukoht omavalitsusüksuse territooriumil. Registriandmed ja sisetunne ei pruugi siiski igaühel sugugi kokku langeda. Mida peaksid tegema inimesed, kes küll omavalitsuse kassasse kenasti makse maksavad, kuid end alalises elukohas eri põhjustel sugugi kohalikuna ei tunne? Veel või üldse. Need, kel ei ole ühest vastust laulusalmi küsimusele „mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?“.

Teisisõnu: millest algab kohalikkus ja kas selle saaks ka kuidagi seadusesse kirja panna? Ega ei saa. Munitsipaal­poliitikud ise jõudsid mitu aastat väldanud absurdse vaidlusega nn poliitturismi ehk vallavoliniku tegeliku elukoha küsimuses riigikohtussegi. Mõte täpselt kokku lugeda, mitu ööd keegi millises eluruumis ja millise omavalitsuse territooriumil ööbib või kus einestab, on muidugi jabur, aga ka kandideerimis­õiguse täielik vabastamine elukohanõudest ei ole mingi lahendus muudele kui parteituristidele. Siiski, tühja neist käputäiest rändkandidaatidest, nende edukust saab igaüks oma hääletusotsusega pärssida ja valitava asi on tõendada, et ta tõepoolest end kohalikuna tunneb ja kohalikke teemasid valdab.

Valija aga ei pea kellelegi midagi tõestama ning talle ei ole ilus avalikult survet avaldada ega panna teda end justkui süüdlasena tundma, kui ta ise end veel piisavalt kohalikuks ei pea. Nagu Eesti asustuskolonistide ja vabaduse aja immigrantide näitel hästi teada, võib kodunemine uues asukohariigis ja kitsamalt linnas-vallas võtta aastakümneid ja seda mitte ainult keele- ja kultuuribarjääri tõttu. Kohalikuks saamine võtab aega ka siseränduritel, sest uues elukohas peab kogu ümbruse, iga nurgataguse läbi nuuskima, kohaliku elu omal nahal läbi elama, enne kui saab endale öelda, et olen kohalik. Peab suutma lähimast bussipeatusest kinnisilmi koduukseni jõuda ja orienteeruda ainult ümbruses kostvate helide ja levivate lõhnade järgi. Hollywoodi filmides ei jõua pered veel uues kodus asjugi lahti pakkida, kui juba on kogu tänava naabrid kookidega ukse taga ning asuvad sõprust sobitama ja kodutunnet tekitama. Eestis asjad nii ei käi.

Statistikaameti andmetel on vahetanud viimastel aastatel registrijärgset elukohta aastas keskmiselt 35 000 – 40 000 inimest. See näitaja hõlmab ainult siserännet üle maakonna piiri. Lisades need, kes vahetavad koduvalda või -linna ühe maakonna piires, ja need, kes ametlikus elukohas küll ei ela, kuid kel ei ole viitsimist registritoimingut teha, või need, kes andmetega petavad mingi kohaliku hüve, näiteks lasteaia- või koolikoha paremaks saamiseks, võib liialduseta öelda, et ühe nelja-aastase valimistsükli vältel osaleb siserändes kuni 20% elanikest ja kolmveerand neist on ka valimisõiguslikud. Kui kohalikuna nad end tunnevad ja kui kursis on uue, tegeliku asukoha kohalike murede-rõõmudega, et teha arukaid valimisotsuseid?

Minu sisetunde järgi on kohalikkus enamjaolt sünnijärgne tunnus. Kohalik oled seal, kus oled sündinud, veetnud lapsepõlve ja suureks kasvanud. Ja nii eluks ajaks. See ei tähenda paiksust üle elukaare, mis ei olegi moodsa ühiskonna tunnusjoon. Elada ja rännata võib igal pool, kuid nagu teada vaimselt väsima hakanud eakate puhul, kipuvad jalad lõpuks ikka sünni- ja lapsepõlvemaale tagasi sammuma, kui seda elukestvat iha kontrolli all ja tagasi hoidnud info­kihid on ajust maha kulunud.

Kohalikkus võib olla ka õpitav ja omandatav, kuid see võtab aastakümneid ja tuleb sama raskelt kätte nagu sünnijärgse kodakondsuse vahetamine uue asukohariigi oma vastu. Kaua see aega nõuab, kas kümme või pigem kolmkümmend aastat? Miks arvata, et näiteks põlistallinlased teevad vahet Võrumaalt pealinna kolinud tööotsijal ja pikast välismaisest sundpagulusest naasnud New Yorgis kasvanud eestlasel? Kuidas ka ei pingutaks, põlised võtavad omaks pigem su lapsed, mitte sind ennast.

Omavalitsusorganites nähakse asja teisiti. Minugi registrivalla kodulehel on peamenüüs lahke üleskutse „Tule meie valda elama!“. Lisaks mitmesuguste hüvede pakkumisele tuuakse põhjenduseks, et „valla kõige olulisem tuluallikas on üksikisiku tulumaks ja selle laekumine sõltub registreeritud elanike arvust. Seega saab omavalitsus vajalikus mahus teenuseid osutada siis, kui on tagatud maksude laekumine elanikelt ning on päriselt teada, kui palju inimesi omavalitsusüksuses elab.“

Igati ratsionaalne: omavalitsused võistlevad hingede pärast, sest iga hinge küljes on raha. Samalt pinnalt on võrsunud juba aastaid väldanud, kuid seadustatud lahenduseni mitte jõudnud arutelu selle üle, kas inimesed, kes ei ole tegelikus elus ühe-, vaid kahe- või enama­paiksed, peaksid saama õiguse omavalitsuste peamise tuluallika, füüsilise isiku tulumaksu suunamiseks näiteks kahele omavalitsusele, kus nad tegelikult võrdse aja elavad ja kus ka avalikke teenuseid kasutavad.

Maksutehniliselt lihtne, aga otsust ei paista, kuna ümberkorraldusest mõni võidab, mõni kaotab ning igal juhul kasvab määramatus ehk omavalitsuse võime oma tegevust täpselt eelarvestada. Inimesed võivad teha tujuotsuseid ja kellegi, näiteks mõne opositsioonilise rühma pahatahtlikkusest ajendatud, kuid õnnestunud ja massihüsteeria põhjustanud kampaania tõttu kohalikku võimu rahaliselt suures ulatuses „karistada“. Selleks praegu võimalus puudub.

Eeldusel, et see oht suudetakse reegleid kehtestades arvesse võtta ja maandada, kerkib veel üks kaalukas küsimus. Registreeritud elukoht, maksud omavalitsusele ja hääleõigus on omavahel lahutamatult seotud. Kui anda võimalus maksuraha oma tahtmist mööda oma­valitsuste vahel jaotada, oleks loogiline, et samal moel saaks toimida ka igaühe hääleõigusega. Lausa peaks, sest miks keegi poole raha eest terve hääle peaks saama või vastupidi, maksma küll, aga hääle- ja otsustusõiguseta olema?

Olles ise mitmepaikne, meeldiks mulle väga, kui saaksin hääletada kahes või pigem isegi kolmes omavalitsuses. Mõistagi ei nõua ma endale kaaskodanikest rohkem hääli. Pole kuigi keeruline luua süsteemi, mis võimaldaks mul kulutada kolmandik häält igas kolmest omavalitsusest, kus end enam-vähem kodus ja kohalikuna tunnen ning kus mingil määral, kuigi praeguses elujärgus ülivähe avalikke teenuseid tarbin.

Ma ei tea, kas maailmas kuskilt sellise valimiskorra kehtestamiseks oleks eeskuju võtta, kuid miks ei võiks Eesti selles üleilmselt originaalne olla? Loomulikult käiks see ainult aktiivse, mitte passiivse valimisõiguse kohta, mis sest, et juba niigi kahel toolil tegutsevatele poliitikutele meeldiks vägagi mõte, et lisaks tööle riigikogus saaks ühes volikogus töö imiteerimise asemel seda teha kas või kümnes.