Teadagi kellel – mitte aga vaatajal ja tegijal, kes soovivad saada kogemust. Mulle tundub, et interdistsiplinaarsus ei ole enam teema, kuna on niikuinii juba iseenesestmõistetavus. Vähemalt peaks seda olema. Ja õieti on see etenduskunstides seda suuremal või vähemal määral kogu aeg olnud, kuigi ajalookirjutajad üritavad teist muljet jätta. Ometi olen ise teatritegijana pidevalt maadelnud distsipliinikeskse mõtlemisega. Seda isegi rohkem enda kui teiste puhul. Ja üldse on tihti kuidagi imelik tunne olla mingi ühe ala professionaal. Seda eriti kunsti valdkonnas. On väga hea, et teatri- ja muude lavade kõrval eksisteerivad ka n-ö vabad lavad, kus tellimuseks on tellimuse eitamine. Elav sisu ei salli kaanoneid. Kui kaanon saab võidu, siis võib käivituda inkvisitsioon. Ja see on halb.

Eelmise NU performance’i-festivali põhjal võin öelda, et sain eelkõige inspiratsiooni vaadata sinna, kuhu tavaliselt tundub mõttetu vaadata. Mõnigi ebaolulisus muutus oluliseks ja vastupidi. Sai juurde julgust teha „labasusi”. Sai rõõmu selle üle, et kontseptuaalsus ei välista alati atmosfääri ja lapselikku ehedat emotsiooni. Ja nii mõnigi teadlikult diletantlik sooritus kujunes meisterlikkusest kõnekamaks. See ju vana tõde: lihtsamalt on keerulisem. Kõige enam jäi aga meelde see, kuidas sitast saia ehk reality-mängust reaalsust teha.

Seega inimestele, kellele meeldivad ootamatud mõtted, harjumustele vastuhakkamine ja perverssed kooslused, peaks seda festivali küll soovitama. Seda enam, et paradoksaalsel kombel näeb käesoleval festivalil ka mineviku ja oleviku ristamist.

Kava vt www.saal.ee.