Hiljaaegu esines Varro Vooglaid sooviga kehtestada riigikogu külastavatele inimestele dress code. Asjaolu, et just see EKRE fraktsiooni liige riigikogus tuleb lagedale silmapaistvalt rumala ideega, ei peaks kedagi imestama panema. Permanentselt maailma peale solvunud dogmaatiliselt usufanaatikult oleks raske muud oodata. Ehk võiks parlamendil olla tõsisemaid asju arutada kui riietumisstiil? Äkki riietus on osa eneseväljendusevabadusest või mõnel ehk ei olegi paremaid riideid, mida selga panna? Võib-olla võiks riigikogus kui demokraatia sümbolhoones igaüks kanda, mida ise tahab?

Peamiselt väljendub nõude taga Vooglaiu otsatu viha kõige erineva suhtes ja iha kontrolli all, hierarhilise ja fašistliku ühiskonnakorralduse järele, kus kõigil on oma koht ja näib, et ka munder. Kusjuures koha kättenäitajaks ei ole keegi teine peale tema enda – mehe, kes ainsana teab, mis on õige ja vale, mis on moraalselt halb ja mis hea. Tema on see, kes kaebab ebasobivad kohtusse või vähemalt koristab nad avalikkuse (loe: oma) silma alt ära. (Kuni Eesti ei ole tema ihaldatud ortodoksse Tsaari-Venemaa kubermang, peab sellega piirduma, eks siis saaks hakata otsast neid vangi ka panema.)

Mõistagi on Soodomas ja Gomorras keeruline olla ainus moraalijünger, kes näeb üksnes seda, et kõik teised elavad valesti (loe: mitte nii nagu tema ja temasugused). Ainult et ei Soodom ega ka Gomorra asu mujal kui vaid Vooglaiu peas. Eks selline imitatio Christi – katoliku traditsioonis tavaline Kristuse kannatuste imiteerimine – võib vaimseid häireid põhjustada. Näiteks võib tekkida illusioon, et oledki Kristus ise või vähemasti jumala tööriist piibelliku missiooniga. Igatahes manifesteerib pealtnäha väike (ja muidugi ka väiklane) mõte inimese üldisemaid vaateid elule ja ühiskonnale, kus elada on võimalik üksnes nii nagu tema või ei ole üldse võimalik elada. Aga sellest olen ühes varasemas kolumnis juba kirjutanud.*

Tundub, et siin peegeldub ka äsjane riietumispoliitiline kaasus maailmapoliitikas, Vooglaiu rätsepaülikonnaga Ameerika ebajumalate etteheide president Zelenskõile, et too ei austa etiketti, ilmudes kohtumisele USA „tsaariga“ sõjaväelase džempris. Saudi printse, kellega Trump hiljaaegu kohtus, Vance aga „kleitide“ kandmises igatahes ei süüdistanud. Vance’i enda ülikondi õmblevat üks Madeira rätsep; siiski Ohiost, mitte Portugalist. Eksklusiivse käsitöö sõber peab olema ikka paras enesekeskne tõbras, et heita kaitsesõjas presidendile ette solidaarsust oma sõduritega. Samamoodi Eestis: heita ette teismelistele nende riietumisstiili? Muidugi võib spekuleerida, et nood tekitavad Vooglaius ebaterveid fantaasiaid, mis pole loomulikult mitte tema enda, vaid tema iha objektide süü. Ja saabki jälle kellegi solvamise eest kohtusse kaevata.

Vastukaaluks meenuvad lähiajaloost Kreeka vasakpoolse Syriza partei ekspeaminister Aléxis Tsípras ja endine rahandusminister Giánis Varoufákis, kes töölispartei esindajatena keeldusid Euroopa võimukoridorides kandmast lipsu kui kodanluse sümbolit. Tagasi Nõukogude aega – ja meenuvad esmajärjekorras kõikvõimalikud riietumis­intsidendid koolivormi ja kaelarättidega seoses. Tundub, et Vooglaiust oleks saanud suurepärane nõukogude moraalivalvur – nürilt kitsarinnaline, ent selle eest vägagi pühendunud rahva­malevlane, kes käinuks mööda linna, lint käel, ja ajanuks punkareid kiilaks.

Kunagiste riietumispoliitiliste stseenide ja vastupanutaktika loetelu võib pikalt jätkata. Selles kontekstis saab selgeks, et Vooglaiu „korrektse“ riietuse nõudmine ei ole juhuslik välgatus, vaid kroonumentaliteedi süsteemne väljendus. Ei midagi juhuslikku ega ammugi süütut, vaid tüüpilise ultra­konservatiivi argiste perversioonide tavapärane näide. Kui Putini vägistajate armee peaks penetreerima, oleks tema esimene tervitaja. Vooglaid ei kõhkle: ortodoksne, natsionalistlik ja konservatiivne oblastivõim on jumala õnnistav kepike neomarksistlike liberastide laastava mõjuvõimu all hukka läinud eesti rahvale. Ometigi keegi, kes hindab samu „traditsioonilisi pereväärtusi“, mida temagi.

* Anders Härm, Erinevuse talumatu raskus. – Sirp 17. I 2025.