Olla hoitud on ehk üks suuremaid vedamisi, mis võib inimesele elus osaks saada. Hoitust nähakse sageli iseenesestmõistetavana, selle puudumine teeb aga sarnaseks veepuudusse närtsinud lõikelillega. Elu ilma hoituseta sunnib varem või hiljem seda lünka millegi muuga täitma. Ometi ei saa hoidmist kelleltki nõuda. Hoituseks ei ole tingimata vaja teist inimest, sest hoidmise kohustus võiks lasuda eelkõige iseenda ees. Eriti veab aga inimesel siis, kui üksteist hakatakse hoidma vastastikku. Rūta Ronja Pakalne on lavastusega „The Space Between Us Is Not Empty (Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab)“ suutnud inimtunnete tihnikut täpselt tabada, näidates muu hulgas, miks kokkutulemise vaev end igal juhul ära tasub.

Olgugi et lavastuse ruumikujundus meenutab esimese hooga valges kuubis üles seatud kontseptuaalset kunstinäitust, on saal publiku suhtes külalislahke. Kolme seina ääres põrandast välja kasvavad kaldteed pakuvad ehk paralleeli Robert Morrise 1960. aastate sarnaste teostega ja avardavad ruumi. Kaldteede vahele jäävad publiku istumisalad soodustavad õdusat õhustikku veelgi, kuivõrd vaatajad ja tantsijad saavad üle ruumi pilke vahetada. Keskkond hakkab lavastuse kasuks küllalt kiiresti toimima ning mõte näitusesaalist ununeb.

Ruumis valitseb esimesest hetkest peale kontsentreeritud ja katkematu kohalolu – juba seinte ääres varitsevate tantsijate tõttu. Pakalne ei sunni kedagi ruumis toimuvaga suhestuma, ent ei jäta publikule ka päris välisvaatleja rolli, sest lavastus haarab vaataja kaasa kuidagi orgaaniliselt. Tantsijad häälestavad end silmkontakti kaudu, mille teravnedes astutakse pisut kassilike maneeridega ettevaatlikult esimesed sammud. Lahti rulluvad üksteise impulssidel põhinevad kehalised dialoogid, kuhu jagub piisavalt juhuslikkust, et tervik ei näiks liiga rangelt planeeritud – sinna mahub ka nauditavat provokatsiooni. Emotsioonid tuuakse vaatajale päris lähedale.

Kehakeelega peavad sammu nii heli- kui ka valguslahendus. Osa valgusest laskub ühel hetkel madalamale ning see asjaolu muudab vaatepildi isegi filmilikuks – nagu vaataks mõnda köitvat peostseeni. Etenduse arenedes minnakse järk-järgult julgemaks, dialoogid laienevad vastastikuseks tajumiseks, kandev roll on ühishäälestatusel, mis kuhugi ei kao. Ühes rütmis võnkumisest võrsub tantsijate isikupärane stiil ning lähenemine üldinimlikele tundmustele.

Vähehaaval kistakse pinevusega laetud ruumis välja tükikesi iseendast: näidatakse, kuidas käib tähelepanu võitmine ja sellest hetkega ilmajäämine. Näiteks olukorras, kui armastus võtab kolmnurga kuju, on pisutki õigustatud ennasthävitavad mõtted. Tantsijad kujutavad inimest pettumuse hetkel tõeliselt hapra ja hädisena. Ebaõigluse foonil ilmutab end siiski ka hoolimine ja hoidmine. Rõõm koosolemisest mõjub lavastuses vähemalt sama intensiivselt kui kannatus – võib-olla ei kaalu negatiivne ikkagi head üles, vaid on justkui üle kuristiku kulgev rippsild?

Suures osas lavastusest pühendutakse helgusele ja põhjatule tänutundele, mis kaasneb koosviibimise ja üksteise hoidmisega. Kasutamata ei jäeta ka võimalust astuda dialoogi ruumiga: nelja seina steriilsusest hoolimata otsivad ja leiavad tantsijad viise, kuidas nendega kontakt luua. Kogu kehaga vastu seina tormamine võib ehmatada, ent oma sisemaailma vabalt väljendades ei peagi „ilusaks“ jääma – tundmine ise ongi ilus. Ühtlasi jääb mulje, justkui üritataks seinast läbi tungida, kompida võimatuse võimalikkust.

Inimesega käib kaasas tung kellegagi kokku kuuluda ning selleks tuleb aeg-ajalt oma kestast välja tulla, ehkki see nõuab julgust ja eneseületamist. Pakalne lavastus osutab, kus peitub inimese kõige suurema hirmu seeme. Kes siis ikkagi on inimese suurim vaenlane? Vastust ei tasu otsida tipptunni ummikutest või ülesköetud naabri­naisest – kuigi ka need võivad proovikiviks osutuda. Tarvitseb vaid viivuks üle veepeegli ääre piiluda, et temaga kohtuda. Sel tuttaval pilgul tuleb õppida leppima ning olemasolevast rõõmu tundma, nii endast kui ka teistest. Et see on vahel liiga keeruline, saab alternatiivina püüelda ebamäärase parema poole. Katkestuse märgina näiv sein ei tähista siinkohal mitte lõppu, vaid tirib inimese tagasi reaalsusse, kus kõik on juba käeulatuses.