Kui kuus aastat tagasi ilmutasid võimuesindajad Euroopa rohelepet tutvustades ootusärevust ja silmasära, siis nüüdseks on see sära tuhmunud leppe ümber käiva poliitilise lõhenemise ning tugevate vastuhäälte tõttu, mis muu hulgas naeruvääristavad nii kliimakriisi kui ka kokkuleppeid selle leevendamiseks. Otsustajate kõnepruuki on eriti silmatorkava karuputkena sugenenud „konkurentsivõime tugevdamine“, mis on vajutanud tugeva pitseri ka roheleppe käsitlusse.

ELi uue rahastusperioodi põletavate teemade ampluaa on ahhetama panevalt lai: peame kärpima Putini-suguste diktaatorite võimuhoobasid, maandama ökoloogilise kriisi laastavaid tagajärgi, eesmärkideks on võetud veel kohalike tarneahelate ja toimetuleku elavdamine, haridussüsteemi turgutus, digipööre, avatud valitsemiskultuuri arendamine. Teemade paljusus mõjutab muu hulgas ka Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku koostamist. Seda võib mõista järgmiselt: avalikust rahakotist ei jagu kõigile soovijatele, mistõttu lähevad kopsakamad tengelpungad nendele, kes on viimastel aastatel teinud kõvemat häält. Võib aimata, et niisugust häält ei tee metsad, märgalad ega lendoravad.

Juulis avaldatakse aluspõhimõtted 2028. aastal algavaks enam kui triljoni euro suuruseks ELi eelarve kujundamiseks. Võib eeldada, et konkurentsi­võime tugevdamine saab olema ELi eelarve ettepanekut kokku kirjutav nähtamatu käsi. Säärase rõhuasetuse piirid on selged: klassikalise arusaama kohaselt tähendab konkurentsivõime turgutamine aina suurenevat majanduse kasvusurvet ja suuremate ettevõtete soosimist, mitte majanduslike lõhede silumist ja ökosüsteemide hävimise peatamist.

Euroopa Komisjoni presidendi tellitud raport „The future of European competitiveness“, mille on koostanud endine Itaalia peaminister Mario Draghi, kujunes ELi ametnike hulgas üheks läinud aasta mõjukaimaks kirjatükiks. Alustuseks tees, et Euroopa Liidu aeglustunud kasv tuleb kiiremas korras ümber pöörata. Liidu arengupotentsiaalile on Draghi arvates pinnuks silmas keskkonnaalased nõuded ja regulatsioonid. Keskkonnahoid ja õiglane üleminek jäävad Draghi käsitluses napiks.

Draghi raportile on järgnenud hulk Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamisele orienteeritud algatusi, sealhulgas konkurentsivõime kompass, puhta tööstusleppe ettepanek, aga ka rida eelnõusid, mille eesmärk on kärpida halduskoormust, lihtsustada arendamisprotsesse ja vähendada roheleppega kaasnevaid „kasvu tõkkeid“. Mitmete keskkonnaühenduste ja ekspertide meelest ehk liigagi tormakalt. Säärased pöörded tekitavad muret just seetõttu, et need ohustavad aastaid kestnud läbirääkimisi looduskeskkonna parandamiseks ja taastamiseks ning juba saavutatud kokkulepete lammutamine toimub kiirkorras.

Siin peitub suure lihtsustamise ja konkurentsivõime hoogustamise laine varjukülg: konkurentsivõime nimel tehtud otsused seavad ohtu senistel demokraatlikel alustel kokku lepitud eesmärgid ja ähvardavad nõrgestada liikmesriikide pikaajalist säilenõtkust. Viimase saavutamiseks vajame justnimelt sekkumisi, mis aitaksid meil vastupidiselt kiiremale kasvule püsida planeedi taluvuspiirides ning seega suurendada kodanike turvalisust ja kestlikku arengut.

Kõige eelneva taustal toimub järkjärguline keskkonnaühenduste tasalülitamine kogu Euroopas: meedia­väljaanded on muutunud keskkonnaorganisatsioonide suhtes tajutavalt vaenulikumaks, Kesk- ja Ida-Euroopas aheneb diskussioonide avalik ruum ja debativõimalus, toetusprogrammi LIFE kui keskkonnarahastuse lipulaeva jätkumine ja sellega kaasnev keskkonna­ühenduste tegevuse järjepidev toetamine on suure küsimärgi all. Mida keerulisemaks muutuvad kodanikuühiskonna võimalused keskkonda puudutavate otsuste järelevalveks ja seireks, seda vähem jõuavad keskkonnamured avalikkuse tähelepanu alla. Ja seda lahjemaks jääb keskkonnaalaste sõnumite kontsentratsioon ühises inforuumis – niiviisi saab konkurentsivõime egiidi all teha pöördumatut kahju Euroopa ökosüsteemidele ja liikidele.

Konkurentsivõime edendamise tuules kipub ununema selle kohalikke võimalusi loov potentsiaal. Regionaalse ebavõrdsuse vähendamine ja kohaliku toimetuleku turgutamine on konkurentsivõime suurendamine selle kõige praktilisemas tähenduses. Niisiis peitub kasvule suunatud, ekspluateeriva ja elupaiku laastava konkurentsivõime kõrval teinegi, kohaliku heaolu suurendamisele orienteeritud konkurentsivõime.

Näiteks tooks endisesse kaevanduspiirkonda lootust taastuvenergia kohapealne tootmine, mis pakuks elanikele ka mitmekesisemaid ettevõtlusvõimalusi. Sellega kaasneb poliitiline pühendumus, et fossiilmonopolide haaret vähendada ja luua kohalikele atraktiivsemaid väljavaateid kui ebakindel töökoht hääbuvas fossiiltööstuses. Mida rohkem pika vaatega kestlikke otsuseid, seda suurem on kohalik vastupanu­võime tulevastele kriisidele. Sellistel meetmetel nagu ühistranspordivõrgu tugevdamine, jalgrattateede ehitamine, nõudepõhise transpordisüsteemi loomine, hoonete energiatõhustamine või kogukonnaenergeetika projektide toetamine on suur varuvõimalus ebavõrdsust leevendada.

Niisiis võib konkurentsivõimet mõtestada kohaliku tasandi heaolu suurendamisena: just nõnda saaksid väheneva elanikkonnaga piirkonnad ahvatleda oma noort, töövõimelist elanikkonda pealinnadesse migreerumise asemel. Talentide väljavoolu ei peata üksnes uue töökoha tekitamine või lihtne palga tõstmine, küll aga teeb seda pika perspektiiviga, terviklikult läbi mõeldud kohaliku elu arendamine. Noorel inimesel peavad silme ees olema ka tulevikuperspektiivid ning parem elukeskkond: kultuuriüritused renoveeritud raamatukogus, perearsti tegutsemine kodukohas, rattatee korrastatud supelranda. Mida suurem rõhk on keskkonnahoiul, seda rohkem jääb noortele paiku, kuhu jäädakse ja kuhu tagasi pöördutakse. Kodanikul jääb uuelt rahastusperioodilt üle vaid loota, et konkurentsivõime edendamise õhina kõrval säilib kindel pühendumus täita kodanikele lubatud keskkonna­alaseid ja sotsiaalseid eesmärke. Vajame pikaajalist vaadet säilenõtkusele, mis kindlustaks toimetuleku ja julgeoleku ka tulevikus.