Maarin Mürk: Kelle lahendatav see on?

K. P.: Lahendus tuleb ühiselt leida, ainuüksi kulka lahendada see kindlasti ei ole. Kulka ei saa olla sotsiaalgarantii kunstnikele.

Raul Altmäe: Kulka ei saagi igale eelarve osale raha tagada, see on reeglite järgi.

K. P.: Ka mina olen selle poolt, et anda aastaseid või isegi kaheaastaseid stipendiume ning  sugugi mitte ainult väikesi stipendiume. Praegu on vaid „Ela ja sära”, neid peaks rohkem olema, et kunstnik saaks põhitööna tegeleda kunstiga. Aga kui me praegu saame aru, et elamisraha on näituseprojekti sisse kirjutatud, siis toetame ikkagi neid eelarve ridu, mis tunduvad antud projekti teostamiseks hädavajalikud. 

A. T.: Mis see lahendus siis ikkagi oleks ja kellel lasub vastutus? Näitusi finantseeritakse kulka kaudu. Kuna rahastuse suurenemist valdkonnas lähiajal ette näha ei ole, siis suunatakse kõik ootused ikkagi kulkale. Praegune olukord on, et kunstnik on põhimõtteliselt ainuke tegelane kunstiväljal, kelle töö on tasustamata, samal ajal kui  kogu ülejäänud süsteemi rahastatakse …

H. S.: Kuraatorid, kujundajad – kõik saavad! Kristjan Jagomägi: Disainerina näen neid asju ehk pisut teistmoodi. Igal asjal on oma hind ja kunstnik taotleb oma töö teostamise kulude katteks kulkalt raha. Näitust ei tee ta sellepärast, et galeristile raha maksta ja et radiaatorites soe vesi oleks, vaid sellepärast, et saavutada oma tõenäolise ostjaga kontakti ja paremal juhul mõni oma töö maha müüa. Kuna ta on  siit taotlenud palju raha, siis on tal paremad võimalused see töö maha müüa.       

M. M. ja A. T.: Aga me ei tegutse ainult tootedisaini valdkonnas ja kunstiturg on Eestis suhteliselt olematu! Ka neilt aladelt, mille turupotentsiaal on madal, ei tohiks eluõigust ära võtta! 

K. J.: Ostmine ei pruugi ainult rahaline olla, osta võib ka kuulsust!

H. S.: Tippusid ostab kunstimuuseum. Ma toetan mõtet, et põhimõtteliselt peaks kogu kunsti saama müüa, ka kohaspetsiifilisi installatsioone ja performance’i-kunsti, tuleb jõuda sinnamaani, et neid ostetakse!

K. J.: Kallid kunstiinimesed peaksid aru saama, miks nad seda kõike üldse teevad. Kui nad on kunstnikutee ette võtnud, siis on nad otsustanud,  et nende kutsumus, nende amet, nende töö sõltub sellest. Meil on kapitalistlik ühiskond.

Lylian Meister: Meil on selles küsimuses ka erinevad seisukohad. Autorihonoraride üle oleme kulkas vaielnud, mina olen alati olnud autorihonoraride poolt, aga on juhtunud väga lihtsad ja pragmaatilised asjad. Tihti on autorihonorare küsinud ka EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) või mingi muu MTÜ, siis sel juhul me ei suuda rahastada tervet näitust, mille jaoks  honorare küsitakse. Oleme olnud sunnitud andma näiteks poole vähem ja ei ole autorihonorare maha tõmmanud, aga tihti jääb see taotleja valida: kas ta korraldab selle näituse või ta maksab honorare. Teine asi, kui autor ise küsib loomingulise stipendiumina: neid oleme maksnud rohkesti. Tihti aga jäetakse autorihonorar sealt ise välja. Meilt küsitakse palju sihtstipendiume ja kui on näha, et asi ei ole nii tohutult sihtotstarbeline, et selle stipendiumiga tehakse  ainult loomingut, siis selle jaoks on loomingulised stipendiumid. Kulka ei maksa töötasu.

R. A.: Kunstnikule palgamaksmine ei ole meie teema.

K. J.: Kulka toetus on tunnustus!

R. A.: Kuid selle üle tuleb mõelda, kas kunstnikel on stipendiume piisavalt ja kas need peaksid suuremad olema?

Piret Lindpere: Mitte, et selle töö tegemiseks läks mul nii palju raha, vaid sellest palun 10  protsenti endale!

R. A.: See on siis töötasu, mille maksmine ei kuulu kulka põhimõtete alla. Kulka puhul saame üksikisikule rääkida ainult loominguliseks tegevuseks antavast stipendiumist, mis ei nõua tegijalt ehk kunstnikult otsest vastusooritust. Kui keegi tellib kunstnikult töö, siis on see töötasu, aga kui keegi (kunstnik ise) taotleb oma tegevuseks stipendiumi ja kirjutab, et tahab tegeleda loominguga, see tähendab, et  puudub konkreetne vastusooritus, siis saame rääkida stipendiumist, mis ei ole riigi poolt täiendavalt maksustatav.       

A. T.: Aga teie käest taotlevad raha ka institutsioonid, kes on kunstniku tööandjad. Näituste tegijad laiutavad käsi, et meie käed on seotud, raha honorarideks ei ole, kui kulka annab, siis saab.

Eeva Käsper: Millise näituse puhul kunstnikule makstakse? 

R. A.: Kunstnik ei ole ju ühegi institutsiooni töötaja!     

M. M.: Kui institutsioonid küsivad raha kirjutaja-, lektori-, kuraatoritöötasudeks, siis te ju muutute ka tööandjaks?

K. J.: Mitte mingil juhul ei muutu me tööandjaks! Me räägime näituse infrastruktuurist – selleks, et näitus üldse toimida saaks, et kunstnik saaks oma tööd välja panna, on vaja väga palju inimesi, sest kunstnik enamjaolt ei tea, mida tal on vaja. Institutsioon korraldab näituse ja  kunstnikul võimaldatakse seal oma tööd välja panna, muuseum pakub talle ju omamoodi teenust.

L. M.: Aga institutsioonid ei ole meile kunstnike töötasusid ka esitanud, välja arvatud mõned, kelle puhul me pole seda ka keelanud, aga me pole suutnud neid täiel määral rahastada. Seetõttu on ka need, kes on küsinud, sellest tihtipeale loobunud.

E. K.: Meil on siin väike segadus: kas me räägime stipendiumidest või töötasudest? 

K. J.: Töötasudest me ei räägi! 

A. T.: Räägime ikka!

E. K.: Kõigile osalistele on parem, kui kunstnik saab stipendiumi. 

M. M.: Küsimus, kes peaks tegelema kunstnike töötasudega, on pigem küsimus, kuidas määratlete teie ennast kunstipoliitikas. Te olete üks rakuke, mis teeb teatavaid  otsuseid, millel on teatavad tagajärjed. Kas tunnete ennast mõjugrupina, kellel võiks kunstnike töötasude küsimuses olla selge seisukoht?

P. L.: Kunstnike töötasude või sotsiaalsete garantiide osas?       

A. T.: Need käivad ikka koos.

H. S.: Kuna meil on jagada muljetavaldav ports raha, siis muidugi on sellel mingi mõju.

K. P.: Pigem mõjutame sisuliselt: mida tehakse,  millised projektid sünnivad. Kulka toetab projektipõhiselt, mitte ei tegele sellega, et mõtestab, kes kunstnikkond üldse on ja kuidas ta saaks endale sotsiaalsed grantiid. Kulkal on küll teatud sotsiaalsed meetmed, näiteks elutöötoetus.

P. L.: Matusetoetus.

K. P.: Isegi see mainstream-grupp, kes siit raha saab, ka nemad ei saa igakuist elatistoetust. See on laiem küsimus, kulka funktsioon on siin teine.         

M. M.: Kes peaks kunstitöötajate töötasu küsimusega tegelema?

P. L.: Loomeliidud tegelevad. 

K. J.: Mina olen olnud tööandjaks nii endale kui teistele. Sotsiaalsete garantiidega Eestis tegelebki tööandja, nii et kui kunstnikud on ise endale tööandjad, siis maksku aga sotsiaalmaksu, „kogugu sukasäärde”. Kulka aitab kaasa eesmärkide täitumisele. Selles mõttes tajume seda abifunktsiooni küll.       

A. T.: Maksude maksmine põhineb eeldusel, et on sissetulek.

K. J.: Osa makse tuleb maksta isegi siis, kui sissetulekut  ei ole. Nii et kui tahate maksundusest ja töötasudest rääkida, siis …     

A. T.: Me tahame sissetulekutest rääkida.  Reaalsus on see, et kuraatorid tellivad kunstnikelt tööd, see on töösuhe ja kuskil on kunstniku tööandja, aga kes see siis on? Me ei taha väita, et kunstniku tööandja on kulka, aga ta ju rahastab kunstnike tööandjaid. Kellel on see vastutus?

E. K.: Ma arvan, et see on väga suur ja lai teema ning see algab sellest, milline on kunsti eelarve kultuuriministeeriumis. Kunsti mainest laiemalt ka. 

L. M.: Tegelikult ka Eesti maksupoliitikast.

E. K.: Toon sellise näite: kui on need luulelugemised telekas, siis näitleja, kes seda luuletust loeb, saab kindlasti tasustatud (sest need tariifid on kindlad), aga see kunstnik, kelle töö saate lõpus näha on, ei saa selle eest, et ta oma töö sinna kohale veab, sellega seal toimetab ja pärast ise ära viib, mitte midagi!

K. J.: Aga reklaami eest tuleb maksta mujal maailmas! 

E. K.: See on üleüldine mentaliteedi küsimus. Kunstnikele töötasude küsimine ei ole meil veel traditsiooniks kujunenud, aga see võiks olla norm. Ma ise olen ka kunstnik ja kui mina ise seda ei muuda, ise oma tööd ei väärtusta, siis ei väärtusta seda keegi teine ka!

H. S.: Minu loomingut näidati seal saates ka, EKL i kaudu tuli see kutse. Minu esimene küsimus oli samuti, kas selle eest saab autorihonorari. Öeldi, et eraldi honorari ei ole, aga kui  oled autorikaitse ühingu liige, siis tuleb selle kaudu väike tasu valiku näitamise eest.         

M. M.: Näitlejale on see samuti reklaam, mille eest ta saab veel ka tasustatud.

K. J.: See on pisut teine asi. Me kõik tuleme süsteemist, kus riik maksis väga palju raha kunstnikele (tasustamise süsteem oli keeruline ja nomenklatuurne). Aga ühel päeval sai see otsa ja pidi hakkama enda eest ise hoolt kandma. Aga kunstnikukutse oli väga prestiižseks saanud ja kunstnikke on üle toodetud. Inimesi, kes maksu riigikassase maksaksid, on aga  vähe. Muuseumi piletid võiksid ehk olla kallimad, paraku inimesed ei saa endale lubada suuremat väljaminekut. Praegu on lihtsalt selline aeg, kus kunstnikel tuleb oma elukutset hakata teistmoodi defineerima.       

M. M.: Ettevõtjana, FIEna?

K. J.: Jah, miks mitte ka tööle minna.       

M. M.: Kuhu minna kunstnikuna tööle?

K. J.: Iseendale võib ka tööd anda. Selle otsuse peab inimene tegema juba keskkoolis.

L. M.: Esimene asi on, seda ütles ka Marko Mäetamm vabade kunstide sisseastumisaktusel:  palun, kui teil on vähegi võimalik siia mitte tulla, siis ärge tulge. Inimesi, kes EKA vabad kunstid lõpetavad, ei ole valesti informeeritud, nad teavad, mis neid ees ootab. Aga veel stipendiumidest: meil on 11 aasta läbi makstavat stipendiumi ning „Ela ja sära”. Me tegelikult kuulutasime välja ka poole suuremad stipendiumid, aga neid ei taotletud, seetõttu tegime väiksemaid juurde. Ka viimasest jaotusest tegime juurde stipendiume, mis on  suuremad, pooleaastased ja projektipõhised. On näiteks ka kunstikuraatori stipendium. Oma suvisel strateegianõupidamisel jõudsime selleni, et stipendiumide arvu tuleb suurendada.   

A. T.: Soomes on stipendiumid maksustatud, sellega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Kuidas on meil: kui kunstnik saab kaheaastase stipendiumi, kust tema tervisekindlustus tuleb? 

K. P.: See oleks Eesti riigile lausa rõõm, kui saaks lõpuks maksustada kulka stipendiumid! Praegu häirib teatud instantse väga, et kellelegi tuleb puhas raha ja Eesti riik ei saa sellest sentigi. Viimase aja suur muutus ongi, et kõik käib läbi institutsiooni. Kohe, kui tundub, et on olnud tellimus, teeb loojaga lepingu juba institutsioon ja maksud tulevad peale.

P. L.: Rahandusministeeriumist tuli enne valimisi väga huvitav info: otsustati uurida, kui  palju on kunstnikke, kelle pealt riik maksaks ära sotsiaalmaksud. Kas keegi oskab öelda, palju vabakutselisi kunstnikke on? Ja kui palju neid veel siis tekib, kui selgub, et riik võtaks selle kohustuse enda kanda? Praegu peab ennast vormistama FIE na, et saaks vabakutselise toetust. 

A. T.: Kas te näete sellises olukorras mingit võimalust reageerida? Kuhu see probleem lahendamiseks suunata? Kõige põletavam on ilmselt tervisekindlustus, mis moodustab sotsiaalmaksudest ainult 13 protsenti.

H. S.: Põhimõtteliselt võib tervisekindlustuse  teha kindlustusfirmas.

K. P.: Kui küsimus on selles, kas kulka toetuste raha saaks suurendada, siis tähendab see suuremat viinajoomist ja hasartmängude mängimist. Sihtkapitali nõukogul oma hoob kaasarääkimiseks puudub.

P. L.: Ükskõik kui suured need stipendiumid ka pole, ikka leitakse, et maksud peaksid pealekauba olema!

E. K.: Tohutu samm oleks juba siis, kui vabaneksime  tegevustoetuste kohustusest ja kui kunstnik vabaneks sellest, et peab maksma galeriiüüri. Kui riik oleks selle peale mõelnud ja suurendaks seda olematut protsenti kultuuriministeeriumi eelarves, siis jõuaksime tegelikult selleni, et kulka toetab projekte, mitte institutsioone.

K. P.: Samas, nii kui riik võtaks need suured hiiud meie kaelast ära, siis tekiksid uued – EKKM, projektiruumid jne. Need institutsioonid  algul ongi projektipõhised, aga kasvavad tegevustoetuse vääriliseks. Täitsa uutele algatustele üritab kulka tegevustoetust esialgu mitte anda, et las natuke arenevad, siis on selge, kas hakata jälle üleval pidama või mitte.

P. L.: Kindlasti oleks kultuuripoliitiliselt väga vale ja ohtlik (aeg-ajalt riigieelarve struktuuri korrastamispüüete käigus esitatud plaan) suunata kogu kolmas sektor kulka kanda ja jätta riigieelarvesse vaid riiklike asutuste toetused.  See tähendaks, et riik loobuks institutsioonide ja talle oluliste sündmuste toetamisest.   

Üles kirjutanud Maarin Mürk