Eesti filmi on läbi aegade süüdistatud eri asjades, alates lohutust aeglusest ja lõpetades vaatajavaenulikkusega, aga ühes pole ilmselt kunagi kahtlust olnud: meie tegijad on julgenud unistada. Sõltuvalt ajast ja trendidest on need unistused kord suuremad, kord väiksemad: mõni on soovinud murda kodumaalt välja, teine tahtnud näidata, et praktiliselt olematu rahaga on võimalik teha valmis konkurentsivõimeline linateos, kolmas jällegi toonud ootusi trotsides publiku ette midagi sellist, mille võimalikkuses seni kaheldi.

Just sellest viimasest – film, mis veel mõni aeg tagasi poleks saanud sündida – hakkab võrsuma ka Evar Anvelti täispikk debüüt „Midagi tõelist“. Rahvus­vahelises kinopildis ei ole ju selles filmis pealtnäha midagi erakordset: korralikult pakendatud, tugevalt ajakajaline ning professionaalselt teostatud põnevusdraama, mis suudab pinget kruttida, äkilisusega kohati šokeerida ning ääretu tumedusega vaatajas ebamugavust tekitada. Allahindlust ei ole tehtud, või siis vähemalt ei paista see ekraanilt välja. Meel saab lahutatud, aga mitte tühise provokatsiooni pinnalt, vaid ka sisulist sügavust pakkudes. Millal viimati kõik need tingimused mõne kodumaise linaloo puhul täideti? Ei mäletagi.

Üldjuhul defineerime oma filmide õnnestumise mitte ainult vaatajanumbrite, vaid enamgi veel festivaliedu kaudu, „Midagi tõelist“ mõjub aga selle mõtteviisi antiteesina. Anvelti linateost ei peakski üritama tingimata üleilmsele auditooriumile maha ärida, vaid siin on osavalt ära kasutatud kõiki neid vahendeid – võib-olla isegi trikke? –, millega suures filmitööstuses sedalaadi popkorni­trillereid toodetakse, neist on õppust võetud ning need ära taltsutatud, oma pilli järgi tantsima pandud. Ehk siis uhkelt ja eelkõige oma, aga ilma häbitundeta kõneldakse sellises filmikeeles, mida räägitakse ka ookeani taga.

Kümnel teisel juhul võiks seda nimetada arutuks jalgratta leiutamiseks või kadakasaksluseks, aga Evar Anvelti üle seitsme aasta töös olnud linateos ei mõju kui säästuprodukt, vaid väga täpselt välja mõõdetud ja kaalutud žanrifilm, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks ning samal ajal ei alahinnata ka vaatajat. Karakterid on osavalt mudeldatud: sügavaid draamakaari tasakaalustatakse klišeevinjettide ja parajalt doseeritud skemaatilisusega, et iga tegelast saaks hakata liigutama nagu malenuppu suuremas mängus. Arusaamast, et iga element on terviku teenistuses, saab filmi „Midagi tõelist“ üks suuremaid voorusi.

Pilt räägib rohkem kui sõnad

Peent visuaali ja märgikeeletunnetust kinnitab juba filmi esimene veerandtund, kui sõnu ei olegi vaja: ekraanil lahti rulluva maailma ja kesksete tegelaste piirjooned pannakse paika, ilma et keegi neist peaks midagi ütlema. Kärsitum kinokülastaja jõuab ilmselt juba peas sajatada – kas mulle üritatakse siin praegu tummfilmi pähe määrida? –, aga kui endas kannatus üles leida, siis on see pigem kinnitus, et tegijad on oma materjali viimse kui mutrini läbi töötanud ja miinimumini taandanud. Hiljem pakutakse meile ka dialoogi, kuid see on samuti rõhutatult funktsionaalne: sooja auru keegi ajama ei hakka, vaid iga sõna või fraas on selgelt vajalik ja eesmärgi­pärane.

Kogenum põnevikehunt hakkab kiirelt nägema filmi „Midagi tõelist“ taga vana kooli politseifilmidest tuttavat punaste niidikeste mõttekaarti, kus jooksevad risti-rästi kahtlusaluste, sündmuspaikade ja alibite seosed. Kõik liigub ette paika seatud rööbastel, mõnel hetkel ehk liiga läbipaistvalt, aga üldjuhul aitab see filmimootorit püsivalt käimas hoida. Vaataja mässitakse minut minuti järel üha enam sellesse rägastikku ning seda tehakse nii osavalt, et endalegi märkamatult surume korduvalt küüned istmesse, sest ei oska aimata, milline obadus võib meid järgmisel hetkel tabada.

Igal mündil on aga ka teine külg. „Midagi tõelist“ oskab vaataja ümber oma sõrme keerata ja teab, kuidas atmosfäärse valgustuse, suurte plaanide ja ekspressiivse muusikaga meie ootusi juhtida, selles pole kahtlustki. Evar Anvelt on selle kõige juures kui tipp­dirigent, kes aitab ülejäänud meeskonnas pooltoone välja tuua. Küll aga kaotatakse neid mustreid täpselt välja joonistades ära osa iseloomust, mis aitaks muuta „Midagi tõelist“ millekski enamaks kui lihtsalt märkimisväärseks vahepeatuseks Eesti filmi arengurajal – tugevaks tervikuks, mida oleks põhjust meenutada ka kümne aasta pärast.

Osalt on see tänamatu paradoks, mida autoritelt oodata – andke endast maksimum siin ja praegu, aga kirjutage end suurte tähtedega ka ajalukku –, ent audiovisuaalse meelelahutuse karmis konkurentsis tuleb nende kahe äärmuse vahel tahes-tahtmata pidevalt laveerida. Erinevalt viimase kümnendi jooksul riburada publiku ette jõudnud rahvakomöödiatest, mis tulevad ja lähevad, nii et suuremat märki maha ei jää, õnnestub Anveltil siiski tänu oma tugevale ühiskondlikule kompassile ehitada filmile ajas püsivam vundament.

Keeruline on mööda vaadata näiteks manosfääri varjust, mis kumab õrnalt ka selle filmi kohal: naised on mutta surutud, neid allutatakse pidevalt meeste egoistlikele eneseleidmise ja -teostamise läbikukkunud püüdlustele. Või siis kardetavasti praegugi meie kõrval toimivast lastepornotööstusest, mille ust paotatakse filmis vaid õrnalt, aga tekkinud vastikustundest ei saa sellele vaatamata enam pikka aega lahti.

Oskust pinget tekitada tõestas Anvelt juba 2018. aastal valminud lühifilmis „Hea karjane“, kus ta hoidis meid samuti tooli serval, aga pigem vastamata jäänud küsimustega. Vaatajad aimasid mõne hetkega, mis täpselt toimub, kuigi seda kordagi päriselt lahti ei räägitudki. Ka nüüd markeeritakse tegelaste sisemisi dilemmasid väikeste kujunditega: kohati piisab vaid ühest pettunud näo­ilmest, et paarisuhtes olev paks õhk lahti muukida. Lihtsuses peitub võlu ning aeg-ajalt hakkab see filmis hästi tööle – Juss Haasma kehastatud turvameeste ülemat näeme ekraanil vaid hetkeks, aga ta kehtestab end selle lühikese ajaga jõuliselt –, teisalt jäävad paljud kõrvaltegelased üheplaanilisteks, nende roll suures pildis on mõistetav, aga täpsemad tausta­lood muutnuks terviku kahtlemata kirevamaks.

Õnneks saavad aga kolm-neli keskset tegelaskuju selle arvelt veelgi eredamalt särada. Jan Uuspõld teeb arvatavasti oma karjääri tugevaima draamarolli, kehastades elus igas mõttes ummikusse jooksnud pereisa, kes kaevab väljapääsu otsides enda augu veel mitu korda sügavamaks. Oluline on, et ta ei proovi mängida stoilist tõbrast, vaid toob sinna juurde totra ohmu varjundi, mis teeb lõpp­tulemuse tragikoomiliseks. Kristo Viiding on aga suutnud endale ette manada sellise jõmminäo, et sedalaadi kivinäolise kaabakaga mõnel pimedal tänavanurgal küll kohtuda ei tahaks. Eraldi väärib märkimist kunstnikutöö – need Adidase dressid tabasid kümnesse! Ka vaid 17aastane Derek Leheste, kes säras juba „Fränkis“*, näitab, kuivõrd vähe peab näitleja ekraanil tegema, et juba naha vahele pugeda. Hea on üle pika aja suuremas rollis näha ka Jaanika Arumit, kelle nõiduslik pilk lõikab sügavalt ka läbi ekraani.

Muusika räägib rohkem kui pilt

Kui paberil võib tunduda, et maksutagastuse eesmärgil võtete Vilniusesse kolimine võiks tulla kahjuks filmile, mille tegevus toimub Tallinnas, siis lõpptulemus on üllataval kombel vastupidine. Me ei ürita tänu sellele enam iga tänavanurka ära tunda ega peas kaardile asetada, vaid tekib hoopis ootamatu linnaruumiline dünaamika. Mööda on suudetud hiilida arutust nõuka-trööstitusest, mille asemel näeme hoopis palju abstraktsemat argihallust: eriti tugevalt tuleb see välja Uuspõllu kontoris, mille rõvepruun interjöör mõjub lausa lämmatavalt. Tugevaid võttepaiku on veelgi, kas või Viidingu ja Arumi nullindate kitšvilla, kuid vabalt võinuks luua veelgi terviklikuma miraaži Leedus üles võetud vale-Tallinnast – praegu välditi üldisema tänavapildi näitamist, mis aidanuks aga selle maailma veel paremini elama panna.

„Midagi tõelist“ on selgelt erinevate tugevate komponentidega retsept, kuid ajapikku saab selgeks, et neist kõige olulisem on hoopis … muusika. Anvelti enda, Maarja Nuudi ning produtsent Robert Nikolajevi koostöös valminud helitaust on otsekui viimane kiht glasuuri, mis kõik kokku sulatab. Tänapäevane õhuline elektroonika võib mõne maitsele ekraanil toimuvat liialt dikteerida, kuid teisalt hakkab just tänu sellele lõpptulemus särama.

Muusika roll on selgelt kandev: püüdsin korduvalt kujutada ette mõnd stseeni vaid pildi ja dialoogi varal, kuid tervik lagunes selle peale lihtsalt laiali. Kui käputäis trillereid, mis on sel sajandil Eestis toodetud, mõjuvad kodukootuse tõttu – vabandust väljenduse pärast – odavalt, siis Nikolajevi lopsakas ja parimas mõttes pillav looming annab filmile juurde luksusliku tooni. Pilt ilma muusikata ei kanna välja, aga vastupidi küll. Loodan väga, et see heliriba antakse hiljem ka eraldiseisvana välja – ehk oleks just see võti, millega kindlustada, et film jääb inimestele aastateks meelde.

Sellesama muusika tuules saab film viimaseks veerandiks sisse nii suure hoo, et see käib tegijatel ilmselgelt üle jõu: vägisi üritatakse otsad kokku siduda ja alla kahe tunniga finišisse jõuda, ent varem õlitatult käimas hoitud masina­värk hakkab seepeale podisema ja jääb ühel hetkel lihtsalt seisma. Saalis istuja võib muidugi need valged laigud ise endale sobivate vastuste (äkki isegi küsimustega?) täita, kuid filmi eelnevat põhjalikkust arvestades tekitab selline tonaalne erinevus segadust ning murendab selgelt üldmuljet.

Küll aga on „Midagi tõelist“ tugev start Evar Anvelti lavastajakarjäärile ning kinnitus sellele, et Eesti filmis ei pea enam rääkima publiku- ja kunstfilmist tingimata eraldi kategooriates, vaid mida aasta edasi, seda enam sulavad need kokku üheks täisvereliseks tervikuks. Siin surutakse vaatajale kohati peegel valusalt näkku, aga selle tasakaalustamiseks antakse niigi provotseeriva tumeduse kõrvale üks kodumaise filmi võikamaid kaklusstseene. Selline enesekindel põimimine sobib hästi lipukirjaks Eesti filmi veelgi mitmekülgsemale homsele.

* „Fränk“, Tõnis Pill, 2025.