„Lavastuses esineb vägivaldseid stseene, samuti helisid, mis meenutavad sõjategevust.“ Selline hoiatus on kirjas Riia Vene teatri Tšehhovi „Kirsiaia“ uuslavastuse kodulehel. Samas leiduvas pikemas tutvustustekstis seisab lause „Kunst ei sünni väljaspool poliitikat“. Muidugi oleks olnud ausam selgelt välja öelda, et läti tuntud teatri- ja filmilavastaja Viesturs Kairišsi lavastus mitte ei meenuta Venemaa sõda Ukraina vastu, vaid just nimelt sellest täiesti lahtiste kaartidega räägibki. Aga ärgem unustagem, et siin on tegu reklaamtekstiga, mis mõeldud inimesi teatrisse meelitama, mitte sealt eemale peletama. Kuuldavasti üritavadki mõned Läti pealinna venekeelsed (klassika)teatrisõbrad, kes „heauskselt“ on muretsenud „Kirsiaia“ piletid lootusega näha järjekordset mineviku poole õhkavat poeetilist Tšehhovi-tõlgendust, oma pääsmeid teatri kassasse tagasi müüa, sest nendeni jõudnud info põhjal pakutakse kuulsa kooliklassika asemel hoopis „midagi muud“.

Läti meedias on lavastusele kleepunud külge juba skandaalsuse pitser ja somes käib tuline keskustelu lavastaja võimaliku venevaenulikkuse üle. Kõige rohkem on õli tulle valanud üks lõik Kairišsiga tehtud intervjuus: „Me mõistame, et me elame maailmas, kus vene keel assotsieerub Vene okupantidega ja nende julmustega Ukrainas. Seda ei saa eitada, see on reaalsus – vene keelt identifitseerime selle kohutava, metsiku režiimiga. On selge, et see keel oma olemuselt ei ole kuri. Kurjuse saadikud on need, kes seda kasutavad.“

Pole kahtlust, et kõnealune lavastus on poliitiline akt, avalik rünnak agressorriigi tegevuse pihta. Kogukonna pihta, kes julgeb end nimetada intelligentsiks ja käib regulaarselt teatris, kuid kasutab päevast päeva agressori keelt ja eelistab vaikida. Publiku vaatepunktist on see rünnak ootamatu, lajatab otse lagipähe. Kui on ette teada, et tegu on järjekordse dokumentaalmaterjaliga Ukraina sõja teemadel, oskad targu eemale hoida. Tulid pahaaimamatult klassiku igavikulisi mõtteid kuulama ja korraga …

Lavastuse kavalehejutus kirjutab Kairišs, et Tšehhov ei muretse oma 1903. aastal kirjutatud „Kirsiaias“ mitte ainult au, väärikuse ja humaansuse kadumise pärast, vaid ka ironiseerib selgelt passiivse ja abitu minevikku klammerdumise üle. Muidugi, iroonia ja kibe naer pole olnud võõras ka Eesti Tšehhovi traditsioonis, kus siiski alati on figureerinud ka mõistev empaatia, varjamatu kaasatundmine kirvehoopide all langevate kirsiaedade asukatele. Täispoliitiline Tšehhov on meil siiski üpris tundmatu nähtus. Tõsi, Ugala üsna hiljutisest „Kirsiaiast“ (2022, lav Andres Noormets) on selgelt meeles Oleg Titovi brutaalne, vene keeles laamendav Teekäija, kes kohutas korralikult nii Ranevskaja kaaskonda kui ka saalis istuvat vaatajat.

Kairišsi lavastuse Teekäija on lahendatud ühe jala ja verise näoga, laigulist sõjaväevormi kandva inimvarena, kes mingil viisil on pääsenud Ranevskaja häärberisse ja kes ühel hetkel topitakse jalust ära „saja-aastasesse“ kappi. Teine oluline kontseptuaalne komponent selles lavastuses on helikujundus: Tšehhovil vaid korra eemalt kostev kauge heli, „katkeva pillikeele hääl“, on nüüd teisenenud peaaegu pidevaks sõjamürinaks, plahvatusteks ja õhurünnakuteks, mida laval lakkamatult sekeldav, vaidlev, targutav, unistav seltskond üldjuhul ignoreerib, äärmisel juhul kohati mõtetesse tardudes. Lavastaja loodud kujutluspilt reaalsusest lootusetult irdunud, lähenevat katastroofi eiravast seltskonnast on üheselt loetav – läbinisti lohutu, kuid oma värvikusega kaasahaarav. Üks arvustaja on oma vastukaja pealkirjastanud sõnamänguliselt, žongleerides venekeelsete sõnadega сад (vn ’aed’) ja ад (vn ’põrgu’), nii et tema arvustuse pealkiri on „Kirsiaiast on saanud kirsipõrgu“.

Tšehhovi tekst sealjuures tundub olevat peaaegu täielikult sama, küll on mõnd väljendit veidi tänapäevale lähemale toodud. Näiteks räägib Lopahhin projektist kirsiaed kruntideks müüa. Ent mõnedki lavastaja leitud metafoorid ja lahendused on küllaltki pöörased, teenides valdavalt üht eesmärki: Tšehhovi kangelasi igakülgselt labastada ja madaldada.

Selle pöördlavale ehitatud impo­santses, kahekorruselises häärberis vegeteeriva, saunatava ja karaoketava seltskonna põhitegevus on määratletav kui jauramine: sihitu, mitte kusagile viiv targutamine ja pisinääklustesse takerdumine. Mitmete tegelaste sagedane poole jutu pealt pikali viskumine ja pea praeahju toppimine vihjavad selgelt ka mingile tugevamale vaimsele häirele.

Viimasega liitub ka varjamatu seksuaalne täitmatus. Maksahaagina publikule algabki lavastus „härraseid“ oodanud Dunjaša ja Lopahhini seksi­stseeniga. Ka Lopahhini kirsiaiavaenule antakse füsioloogiline põhjendus: tugev allergia kirsiõite suhtes. Glamuurne, kuid läbinisti aneemiline ja eluväsinud Ranevskaja kannab endaga kaasas oma surnud poja Griša kuldset urni nagu eluaegne märter. Omaette atraktsioon on erakordselt võimukas Šarlotta, kelles tundub aimuvat kunagist naispolitrukki või komsomolitöötajat.

Eriti lennukaks muutuvad lavastaja leiud viimases vaatuses, kui ollakse jõudnud kirsiaia maharaiumiseni. Varem võltsmusklites ja stringides ringi koperdanud Firss lamab nüüd klaaskirstus kirsimahla lahuses. Kirsse lastakse läbi hakklihamasina, neist imbuv mahl tilgub säravvalgele laudlinale, millel leiab aset niisama säravvalges kostüümis Ranevskaja seksistseen … oli see nüüd Petja Trofimovi või hoopis kellegi teisega, aga see pole ka oluline. (Selle stseeni järel tõusevad minu ees istunud kolm pidulikus kleidis daami ja lahkuvad.)

„Lihtrahva“ esindajana ilmub välja Tšehhovil vaid korra mainitud toapoiss Jaša ema, üleni musta mähkunud vaikiv figuur kui musta südametunnistuse kehastus. Kõik, kes peavad maha müüdud mõisast lahkuma, saavad Lopahhinilt suveniiriks neljaliitrise purgitäie punast kirsimahla. Kirsimahla, mis on muutunud vereks. Vereks, mis voolab süütult valgele pinnale teatud inimkoosluse vampiirliku vaikimise, tuima tegevusetuse, huvipuuduse, erakordse rumaluse tunnismärgina, mille tulemusena hukkuvad inimesed ja langevad majad, sillad, lennukid.

Võiks küsida, kas ei mängi lavastaja sel viisil liialt ühte väravasse, muutes kogu tegelaskonna lihtsalt eemaletõukavaks massiks, nii et see hakkab pikapeale meenutama pigem arvutimängu või multifilmide kangelasi. Kas see kõik on ühe läbinisti pehkinud impeeriumi karikatuur? Kus on poeetiline kommentaar, üldistus, ajastu kokkuvõte, naer läbi pisarate, ilma milleta ei suuda Tšehhovit kuidagi ette kujutada? Jaa, see kõik on selles lavastuses tegelikult olemas. Lihtsalt see Tšehhovi lavaline lugemine on kurjem, kui harjutud, kurja ajastu „Kirsiaed“.