Selge ja hoogne lihtsus
Liina: „Kule, aitab, kurat, ma olen nagu bemmi valuvelg varsti, noh!” Liinast veel. Pärast filmi rääkisin juttu ühe stilistiga, kes ütles, et kostüümid polnud laita, kuid pole loogiline, et maalt tulnud tšikk viskab ilma igasuguse probleemita selga läikiva topi ja ei tee teist nägugi. Et oleks tahtnud nagu näha mingit sisemist pinget, ebakõla ja sellega filmi vältel harjumist või siis ikkagi nendest võltssulgedest loobumist. Et kui muudele detailidele on pööratud nii palju tähelepanu, nagu näiteks torudest laud või turvamehe absurdituba, siis oleks võinud need detailid ka mängima panna. Seega oli Liina tegelaskuju edasiandmine pinnapealne ja läbi mõtlemata, rabe.
Ave: „Ma istun suures majas ja proovin uusi riideid selga. Mul on müstiline ja rahulik mees, mitte nagu võlgades munnid, kes ei saa arvetki makstud.” Jah, Ave. Võib öelda, et Ave mängis Liina raudselt üle ja pani ühtlasi pika puuga ära kõikidele teistele osatäitjatele. Tema karakter on lihtne: Ave tahab elada head lihtsat elu, natuke nikku võiks olla ja kui veab, siis natuke armastust. Ta on bravuurikas ja kui põdema hakkab, siis teeb seda samuti talle omaselt ülevoolavalt, viinapudel näpus. Ta on ühepäevaliblikas, väga pikalt ette ei mõtle. Ave on kindlasti selle filmi vaatamisväärsus number üks ja üks neid põhjusi, mille pärast filmi võiks vaatama minna. Marilyn Jurman teeb nauditava rolli: tema Ave on elav, särtsakas, mõjub loomulikuna kogu oma ülevoolavuses. Aitäh selle eest.
Ave: „Elus tuleb kõik alguses üllatusena, aga üle tuleb olla!” Nii kõlab Ave suust kõige diibim lause. Kahjuks on filmis üllatusmomente vähe. Tegevustik küll nagu liiga venivaks ei muutu, rütm on okei, üks väike vahejuhtum järgneb teisele, muusika voolab taustal nagu omaette väike chill-out muinasjutt, markeerides stseene perfektselt just nii nagu vaja, muutumata liiga pealetükkivaks või lausa hoomamatuks. Kaadrid on paika timmitud ja silma ei kraabi, aga kogu aeg on selline tunne, et nagu ikka igav oleks, raisk.
Liina: „Kurat, kogu aeg oli selline tunne, nagu ma oleksin inetu pardipoeg, kellest saab ühel päeval suur inetu part.” No-jah. Liinast ei saa selle filmi vältel mingit kaunist luike, õigupoolest ei toimu tema tegelaskujuga mingeid silmaga märgatavaid muutusi. No narkomaanid seal natuke nagu midagi küpsetavad, aga ega need narkomaanid on ise pigem samasugune butafooria nagu plastmassist luik, mõttetu prügi filmis. Liinast ei saa ka suurt inetut parti. Midagi nagu ei saa. See vist ongi see, mis tekitab tunnet, et igav on? Võib-olla mind ärritabki „Soovide puu“ juures kõige rohkem see, et peategelase rollilahendus on nii lamedalt edasi antud, ilma igasuguse kire või sisemise põlemiseta, tuimalt. Teised seal kõrval võivad võimelda palju tahavad, kui peategelane jääb plassiks, siis ei päästa seda ei Alasti Mees, Tibu ega Vaikne Maniakk. Selveris tootereklaami higistav Tibu, muuseas, oli üks ehedamaid ja värvikamaid kõrvaltegelasi selles filmis. Mitte et tema olemasolu seal kuidagi põhjendatud oleks, vaid seepärast, et Kristjan Sarv mängis asja mõnuga ja ehedalt välja.
Turvamees Aivo: „Eelmine kord ei tulnud kedagi.” Ma ei kujuta ette, mida mõtlesid kunstnikud, kui nad disainisid turvamees Aivo korterit, kus vaene vennike kukub kurblikult laulma Nukitsamehe karaoket. Mina mõtlesin: „Ei voi olla totta!” Turvamehe tuba oli muljetavaldav. Stseen, mis selles ette kanti, oli jällegi kenitlev absurdihuumor, kuid selle stseeni ajal said inimesed saalis vähemasti hea suutäie naerda. Jätame vaese Aivo (Ago Soots) koos oma pandakarude ja kurbade kutsikatega emotsema. Tema roll oli pisikene, aga tubli.
