Alasti julgus
“Ma ei lahmi kunagi niisama,” on režissöör Liina Paakspuu öelnud ühes intervjuus Eesti Ekspressile. Kahjuks sellest filmist see päris lõpuni välja ei paista. Sellegipoolest peab talendikale debütandile au andma: film moodustab oma killustatuses omamoodi terviku, kuigi lugu on igav, trafaretne muinasjutt, mis ei paku sisuliselt erilisi üllatusmomente. Paakspuu on kinolinale toonud julgeid alastistseene ning pannud peategelased filmis läbivalt poolpaljalt ringi lippama, seejuures nii, et see ei mõju kistuna ning tüdrukute paar mängib need stseenid väga loomulikult välja. Samas armastab Paakspuu mõnikord asju lihtsalt efekti pärast, kuid publikule ei pruugi sellised inside-joke’id mõjuda sugugi sama naljakalt. Okei, stripibaari omanik valmistab oma kontoris kuldse hakklihamasinaga hakkliha, kuid miks kuradi pärast peab Ave (Marilyn Jurman) sealsamas kontoris hakklihamasina kõrval lugema Horisonti? See oleks ehk põhjendatud, kui Avel esineks filmi vältel kordki mõni maailmavaluline probleem, mis pole seotud söömise, nussimise või hilpudega. Ave on lihtne tüdruk, palju-palju lihtsam kui lihtsa maatüdrukuna serveeritud maatüdruk Liina. Või mis kuradi pärast on meditsiiniõel silm sinine? Ma ei hakka siin küsimuse alla seadma seda, miks teda sinna lagunevasse vaestehaiglasse üldse on vaja, aga ma pakuksin, et sinise silmaga meditsiiniõde läheb sinna niisama lahmimise aeda. Asi, mis on nii lihtsalt efekti pärast. Nagu ka plastmassluige küpsetamine või kollastes kostüümides siniste valgusmõõkadega starwarlased ööklubi ees suvehommikul.
Liina: „Mul on nüüd täitsa pekkis, jah?” Kuigi film pretendeerib sellele, et seda iseloomustataks sõnaga groteskne, pretendeerib see samas ka sellele, et seda võetaks siiski realistliku filmina. Kahjuks on üks suur möödapanek siinkohal Liina tegelaskuju. Vaikne tüdruk tuleb maalt linna ja hops-hops visatakse talle suhu selline tekst, mida ka tagasihoidlikuma natuuriga linnatüdruk ei pruugi. See tekst, mis bravuurika Ave suust kõlab loomulikuna, ei ole seda Liina esituses sugugi mitte. Ka pole märgata, et selline ebakõla oleks taotluslik, et Liinal oleks kõhklusi oma sõnade valikus. Vulgaarsed väljendid tuleksid justkui iseenesest, kuid need ei haaku Liina tegelaskujuga, mõjuvad võltsilt ja seda mitte heas mõttes, sest see efekt pole sihilik ja läbimõeldud.
Peeglimees: „Vaikust! Kas saab ükskord vaikust!” Mainisin juba kasutuid ja põhjendamatuid kõrvaltegelasi. Peeglimees on üks neist. Teda presenteeritakse ekraanil pikalt-laialt, ta käib kuutõbisena ringi ja vaatab maailma peeglist, tema ainus nõudmine on, et saaks viimaks ometi vaikust, sellega asi piirdubki. Noh, piilub, ja mis siis? Nõuab vaikust ka siis, kui keegi ei karju. Ja mis siis? Ei lähe appi, kui naabertoas veristatakse ja vägistatakse. Ja mis siis? See on täiesti mõttetu staatiline tegelane, ilma kelleta oleks võinud vabalt hakkama saada, sest tema olemasolu ei lisa filmile sügavust, tema tegelaskuju ei arene mingis suunas, ei paku üllatusi ega ole sisu seisukohast kuidagi oluline. Ja milleks on vaja suudlevat kaltsakate paari filmi alguses? Kas see sümboliseerib seda, et armastus idaneb kõikjal, nii kloaagis kui kaunishingedes? Mnjaa, küsimused-küsimused! Hea panna semiootikatudengid neid sümboleid lahkama. Paraku pole mõtet filmile tagantjärele külge pookida mingit sügavamat psühholoogilist tagapõhja või varjatud pingeid. Kui neid pingeid kinolinal vaadates näha ega tunda pole, siis mõtle tagantjärele palju tahad, kõik hilisemad külgepookimised on lihtsalt vabandus, et noh, polnudki ju nii halb, ma ei raisanud neid pooltteist tundi oma elust mõttetuse peale.
