Otsus valida suvelavastuseks „Richard III“ tekitas esimese hooga nii põnevust kui ka kahtlusi. Miks peaks keegi keset eestimaist suve tahtma kaasa elada sellisele mõnevõrra raskesti seeditavale ampsule nagu Shakespeare’i ajaloo­tragöödia? Siiski, tegemist pole hariliku suvelavastusega, kus publik peab ilma trotsima ja verejanuliste satikatega võitlema. Raadi lennuangaar on omaette suletud, militaarse raamistusega mängu­paik, kus etendusel pigem ununeb, et tegemist pole aasta ringi kasutusel mängupaigaga, vaid vaadatakse suvelavastust. Oma seni lühikese lavaeluga (vaid vähesed mängukorrad juunis ja juulis) on antud ka vihje, et tegemist on apetiitsetest detailidest koosneva looga teatrigurmaanidele.

Eristuja Richard. Arvan, et lavastaja Tanel Jonasele pole „Richard III“ rahu andnud sellest ajast, kui Barrie Rutter 2009. aastal Vanemuises sama näidendi lavale tõi. Mingid aspektid jäid tol korral avamata, mingid sügavused järele katsumata ja lõpuks oli ka üldine kontekst teine. Võib kõlada mõnevõrra meelevaldselt, aga toonane oli välismaalt tulnud lavastaja suuresti kaasa toodud valmis kontseptsiooniga lavastus, praegune on aga meie aastatepikkuse ärevusfooni taustal, rahututest aegadest ja ebaratsionaalselt käituvate võimukandjate lugudest võrsunud lavateos.

Richard (Ken Rüütel), hilisem Richard III, on algusest peale kuvatud kui teine, eristuja. Seda toetab nii enne etenduse algust ekraanidel jooksev tegelaste tutvustus, kus uhkelt poseeritud perepildil kügeleb Richard – naiseta, lasteta – kuskil särava keskme äärealal. Marginaalne mees, keda on tolereeritud olukordades nagu hiljutine sõda, kus valikuid väga polnud, kuid kes manööverdatakse tagasi äärealale (või kes sinna ise demonstratiivselt kolib) niipea, kui koidavad paremad ajad.

Richardi füüsilised eripärad on selles lavastuses pigem tema enda kontrollitud ja tahtejõule allutatud poos, mida ta valikuliselt kas näitab – näiteks õukonnale, et rõhutada oma põlatu ja valesti mõistetu staatust – või siis pole neist enam jälgegi. Parema käe keskmise sõrme metallklambrist saab omamoodi kokku­võtlik meeldetuletus, mida Richardi füüsise kohta kuuleme. Richardi pöetud pea ja puhtaks aetud lõug eristuvad selgelt ülejäänud seltskonnast, nii jääb ka piisavalt ruumi pikale teadlikult eksponeeritud armile näos.

Ta on tahtlikult ja teadlikult eristuja. Vastukaaluks sellele, mida tekst kirjeldab Richardi füüsiliste puudustena, harmoonia ja sümmeetria puudumisena, paljastab ta rinnal uhke, suure ja sümmeetrilise tätoveeringu, metskuldi, kolmas silm laubal. Richardi hästi kontrollile ja tahtejõule alistatud füüsis petab teda päriselt vaid korra, stseenis emaga, kui too talle oma viimased sõnad sõjateele kaasa annab: siis tõuseb konksuks kõverdunud vigane käsi omatahtsi Richardile kurgu alla.

Tätoveeringutel ja keha märgistamisel on lavastuses oluline roll, mis loob paralleele mis tahes kriminaalse subkultuuriga. Oma truudusevandena Richardile paljastab Buckingham (Margus Jaanovits) käsivarre, millel tätoveering. Tätoveeringuid võib vilksamisi näha ka Clarence’i (Reimo Sagor) kehal, kus need annavad tunnistust kunagisest klanni kuulumisest. Truudusvandena Richardile põletab Buckingham märgi ka Catesby (Ragnar Uustal) rinnale: teda ei märgistata nagu klanni kuulujat, vaid nagu omanik märgistab oma lojuseid. Ja lõpuks: troonile saanud Richmond (Reimo Sagor), kuulutanud päikeselise Tudorite valitsusaja algust, nööbib särgi rinnaesise lahti ja laseb sinna tätoveerida uue klanni tunnusmärgid. Midagi ei ole muutunud, võim on jätkuvalt võim ja mustrid hakkavad korduma.

Siga kui hingeloom. Richardi metskuldi temaatika läbiva lõimena kulgeb lavastuses sea teema. Lavastus ise algab ekraanidele justkui eetrihäirena must-valgelt kuvatud seamaskis näoga. Richardi alter ego, hingeloom. Hiljem, kui Richard ja Buckingham teinetest leidnuna (nagu tekst ütleb, „mu teine mina“) tantsu keerutavad, väänleb ja vonkleb see hingeloom omasoodu ekraanil. Siiski, lavastuses kasutatavad seamaskid pole tavalised, vaid need on mustast nahast ja neetidega. Neis maskides, mida kannavad edaspidi ka Richardi järgijad, on samaaegselt midagi veidralt masohhistlikku, enese allutamist kellegi teise tahtele, näotuks muutumist ja anonüümsust.

Sellise maski andmine ja vastuvõtmine on sümboolse tähendusega: sellise maski seob Richard Anne’ile (Liisa Pulk) kaela tema alistumise märgiks, sellise saadab Richard Elizabethiga (Maria Annus) tolle tütrele. Mask saadetakse meelsuse proovilepanekuks Hastingsile (Kaarel Pogga), kes seda ette proovib, kuid siis tagasi annab – see fraktsioon ei ole talle. Ettevaatlikult, kuid siiski võtab maski vastu piiskop (Jüri Lumiste). Kes maski vastu ei võta või selle maha viskab, näitab oma allumatust; visuaalselt väga hästi jälgitav ja selgelt loetav sõnum. Maskide kasutus annab võimaluse lavastuse lõpuosas näidata laval korraga nii Richardi kui ka Richmondi vägesid: kuklale kinnitatud maskidega „näotud“ sõdurid on Richardi väed, ümberpööratud ja näoga inimesed aga Richmondi omad.

Ka Richardi unenägu teda kimbutavate vaimudega, mida me näeme must-valgena ekraanilt kui Richardi tuttavlikku näotut järgijate summa, mis üha läheneb ja läheneb, paljastab oma tegeliku olemuse maskide eemaldamisega: teiste hulgas on ka Richardi ohvrid. Ja taas kõnekas kontrast: erinevalt Clarence’i mõrvaritest, kellele Richard annab lubatähena maski, ei anna ta sellist printse mõrvama saadetud Tyrellile (Kaarel Pogga), vaid pistab talle nagu piimapõrsale hambu õuna. Selle tõttu, mis ta korda peab saatma, ei vääri ta maski isegi Richardi silmis.

Siseheitlused ekraanil. Eraldi teema selles lavastuses on ekraanid, mida eespool juba põgusalt olen maininud ning mis kuvavad suurde plaani hetked, kui tegelane kõneleb teistele kuulmatult n-ö kõrvale või peab sisemonoloogi. Sellistel hetkedel võtab kaamera reaalajas lähiplaane. Nii saab üsna palju kõnekat ekraaniaega kaamerasilmaga mõnusasti flirtiv Richard.

Ekraanide taha peidetud kaamera näitab ülalt Richardi unenäojärgseid siseheitlusi, kui ta maas vääneldes sarnaneb oma hingeloomaga ja on kui mudas püherdav siga.

Ülalt näeb ka haigevoodis lamava kuningas Edward IV hingeheitlusi. Kaamerasilm püüab ja kuvab ekraanile Clarence’i tapmise ning Riversi (Pirte Laura Lember) ja Grey (Theodor Tabor) nende surmastseenis. Viimase ekraani­hetke saavad oma viimasteks sõnadeks surmaminejad nagu Hastings ja Bucking­ham. Kaamera näitab meile pidulikult saabuvat Richmondi, heledas ülikonnas ja Clarence’i poeg käekõrval. Ekraanid võimendavad ka naiste sajatusi ning Margareti (Liina Tennosaar) needmist. Võiks öelda, et ekraanid on paljuski nagu hüüumärk, läbi kaamerasilma voola­vatest hetkedest kujuneb lavastuse kvintessents. Reaalajas tähelepanu jagamine lava ja ekraani vahel paneb vaataja mõnusalt proovile.

Esialgu tundus liiga kontrastne, et lavastuses on Clarence’i poja ja tütre rollis noored (Kristofer Mikkel ja Miabel Liinar), seejuures kui printse, noort Edwardit (Veiko Porkanen) ja Yorki (Markus Truup), mängivad habetunud täiskasvanud mehed. Edward oma tumepunases sametülikonnas ja roosa särgiga mõjub eksinult, abitult ja kohtlaselt. Millises turvamullis ja tegelikkuse eest varjul teda on hoitud, võib ainult ette kujutada. Õhku joonistub suur küsimärk, kas sellist valitsejat me tahtsimegi … Noor York seevastu on hoopis peenemast puust noormees. Nii tema olek, hoiak kui ka noobel rõivastus toob mõttesse Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli parimad kolledžid, kus seda sorti peened härrasmehed oma haridusliku lihvi said.

Hoopis uut laadi ähvardav noot sigineb aga Yorki ja Richardi vahelisse suhtesse, kus York ei ole lihtsalt terava keelega noor ninatark, vaid mees, kes annab vennapoja turvatud positsiooni kasutades mõista, et Richardil ei tasuks end liiga kindlalt tunda. Tulevane kuningas ja tema vennapoeg ei ole lihtsalt nimekaimud, aimamisi on selge, et ka noorema Richardi olemuses on see miski, mida vanem Richard väga hästi teab ja mille ära tunneb. Selle muidu väga graafilise lahendusega ei sobinud päriselt enam kokku Tyrelli raport printside mõrva kohta Toweris, sest neid kahte habetunud meest vaadates tundub koomiline kujutada neid koos magamas, peakesed ühel padjal ja alabasterkäekesed üksteise ümber põimitud.

Margareti kohalolu on lavastuses suurendatud ja võimendatud: ta viibib tumma tunnistajana laval ka seal, kus ta näidendis lavale ei tule. Teistest lavastuse naistegelastest pikem ja kogukam, satub ta oma sajatusi lausudes otsekui transsi, midagi šamanistliku rituaali taolist on selles, kuidas ta igale oma sajatusele järele sülitab. Transile viitab seegi, et Richard katkestab tema sajatuse, lausudes ta nime, äratades ta justkui unetaolisest olekust. Hiljem, kui tema sajatus kellegi kohta õukondlastest täide läheb, kuuleb seda teksti uuesti poolsosinal. Kõnekas on hetk lõpulahingu eel, kui Margareti Richardit puudutav sajatus, mille too katkestas Margareti nime lausudes, lõpeb nüüd Richardi enda nimega: magav Richard kukub troonilt maha.

Detailirohke lavastus. On üsnagi ootuspärane, et Richard meelitatakse krooni vastu võtma publikut kaasates. Selles stseenis on vahest ka kõige äratuntavamad ja selgemad seosed meile tuttavate poliitautokraatide ja valimiskampaaniatega. Auditooriumi hulka on hajutatud näitlejad, kes teevadki täpselt seda, mida tekst kirjeldab. Kui linlased, s.t publik, vaikivad ja on kui tummad kivikujud, siis nemad hõikavad siit ja sealt, just täpselt nagu Buckinghamil vaja (teisel vaatamiskorral liitus plaksutamise ja skandeerimisega „Richard-Richard“ ka osa publikust). Buckingham jagab ka musti Richardi kampaania nokkmütse (ilmselge seos Trumpi kampaaniaga) ning musti lipukesi. Keskerakonna omaaegse kampaania vaimus antakse kellelegi publikust kott kartuleid ja kellelegi võrkkott halgudega. Isegi Richard ise ei pea paljuks korraks rahva sekka astuda. Kampaania lõpeb aga nagu teadupärast ikka: võidukate muusika­helide saatel näeb laval ja ekraanil rahulolevat Richardit omade keskel.

Sellest, kui vähe vahet on valitsejatel, ükskõik millise sõnumiga nad tulevad, annab aimu lõpulahingu eel peetav kõne, kus Richmond ja Richard osaliselt kordavad koos sama tekstilõiku, kuid ülejäänud osas on nende mõlema lahingu­eelsed kõned lõigatud tükkideks ja vahelduvad. See aitab imeliselt pinget ja tempot kerida. Pole oluline, kes kelle vastu sõdib, sõnum on ikka üks: „kaasmaalased, me aeg on napp“, vaenlane on vaenlane ja tema vastu tuleb astuda „Jumala ja õige asja nimel“. Ekraanid sekundeerivad sellisele manipulatsioonile vastavalt.

Lahingut ennast on kujutatud stiliseeritult punaste lippudega, mida keerutatakse ja mille vartega toksitakse põrandale rütmi. Piisab Richmondi rituaalsest odaviipest läbi õhu, et Richard trooni käsipuude taevasest kõrgusest surnult maa peale veereks (samamoodi trooni käetugedel seisis Richard printside surmauudist vastu võttes: ta enam ei istunud troonil, ta oli sellest kõrgemal; mõlemal korral tekib illusioon, et ta hõljub trooni kohal, ta on kõrgem kui võim ise – mees, kes nägi unes taevalikku võimu). Lõpuks loobitakse lipud-odad läbisegi lavapõrandale ning oma rollist loobuvad sõdurid võtavad mantlid seljast ja kuhjavad need lavalt lahkudes surnud Richardi peale. Talle justkui tagastatakse see maailm, mille ta lõi ja mis varises koost koos tema enda hukuga.

Vanemuise detailiderohke, emotsioone ja mõtteainet pakkuv lavastus vääriks veelgi pikemat ja üksikasjalikumat käsitlust. Kõik tahud ja nüansid paraku ühte arvustusse ei mahu. Kui lavastus paari lausega kokku võtta, siis on see lugu mehest, kes otsustab mitte tunnistada reegleid. Aga kui üht ettevõtmist, vastu kõiki loogikareegleid, saadab edu, siis tekib soov piire veelgi nihutada. Lõpuks hakkabki ta uskuma, et on kõikvõimas, seisab igasugusest võimust kõrgemal, ning seab ümberkaudsed valiku ette: kes ei ole minu poolt, on minu vastu. Kes tahab ellu jääda, peab kaasa määgima … vabandust, röhkima.