Žürii eelistas seekord ilmselt verisulis lauljaid – kõigi kolme võitja sünniaasta on 1989. Nii publiku kui ka žürii I preemia sai Jomantė Šležaitė (Leedu), II preemia Anna Denissova (Peterburi), III preemia Leo Radosavljevic (USA). Julgen avaldada oma mõtte: 24aastasel lauljal on kõik alles ees ja muusikuna ootab neid pikk arengutee.
Juba III voorust jäi välja näiteks imelise aldihäälega Irma Pavāre Lätist (Anita Garanča, kes ka oma tütre Elīna õpetaja olnud, õpilane ja Läti RO solist). Finaali ei pääsenud erakordselt hea tehnilise pagasiga huvitav muusik Olesja Gordejeva – Peterburi Kammerooperi solist, kes on võitnud 2011. a rahvusvahelise konkursi Bellini auhinnale („Bellini Award”) ja mullu Maria Bieşu nimelise konkursi. Sellist fileerimise ja häälevärvimise oskust, nagu temalt kuulda saime, ei kohta tihti. Kuuldavasti oli ka žürii esimehe favoriit finaaliski esinenud Olga N. Heikkilä. Olen Massenet’ „Manoni” kuulnud- näinud vist viimaste aegade parimates esitustes (Te Kanava, Fleming, Dessey) ja nüüd lummas mind Heikkilä Manoni Gavotte’i interpretatsioon: siin oli kõik, mida see ülinõudlik roll eeldab – see oli särav, elegantne, sensuaalne. Ja tema „Ave Maria” oli tõesti palve, mitte vokaliseerimine antud teemale. Selle esituse eest sai ta ka ära märgitud.
Kustumatu mulje jättis veel Uurali konservatooriumi üliõpilane, bariton Dmitri Starodubov, kelle sünniaasta on 1990. See talent kuulub suure looduse väljavalitute hulka! Musikaalsus, temperament, süvenemisoskus ja muidugi erakordse omapäraga hääl, kus lummav sära just kõrgregistris (usun, et temast võib kujuneda tenor à la Domingo). Kui saatus teda soosib, siis kuuleb maailm temast vähemalt viie aasta pärast!
Paraku jäävad konkurssidel maksma matemaatiliselt kokkulöödud punktid, aga küll elu teeb oma korrektiivid.
Lõpuks üks tõrvatilk meepotti. Kõigil eelmistel konkurssidel märgiti ära ka pianistide tööd. On ju äärmiselt kaelamurdev ülesanne olla läbi kahe vooru partneriks tundmatuile lauljaile ning omandada ülilühikese ajaga hulgaliselt uut muusikat. Seekord jäi see tähelepanuta. Kurb! Olen alati imestanud, kuidas lauljad suudavad end realiseerida, kui pianist hädavaevu valdab uut noodimaterjali, ja samal ajal imetlenud neid pianiste, kes on võimelised karisid ületama, et olla täielikult laulja teenistuses. Hea ansambel ja muusikaline kvaliteet sündis neil, kel oli õnnestunud konkursile tulla oma pianistiga – nii olid seda näiteks tandem Ksenia Kutšukova – Helin Kapten (Eesti) ja Jomantė Šležaitė – Evelina Pilipavečiūtė (Leedu). Meie pianistidest suutis seekord kõige sagedamini üllatada Jaanika Rand-Sirp, eriti köitis tema interpretatsioon Schuberti „Ave Mariast”.
Ja veel üks okas. Meie lauljatest on saanud I preemia Kristina Vähi (1996 a ei olnud see veel rahvusvaheline), kolmandat kohta on jaganud Merle Silmato (teisel konkursil) ja teist Tatjana Romanova (kolmandal konkursil) ning Roland Liiv saanud prof Kremlingi eripreemia saksa keele häälduse eest (IV konkurss). Kristina Vähi on nüüdseks välja arvatud RO Estonia solistide nimistust. Põhjust ei oska ära arvata, sest meeles on ainult head rollitäitmised ja tema lauljatee on alles poole peal! Teised kolm laulavad kõik Soome RO kooris, esinedes nii siin kui seal aeg-ajalt solistina. Kommentaarid on vist liigsed.
