Teadus on inimese jaoks muutunud üpris ebaloomulikuks tegevuseks. Vähemalt loodusteadused. Pelga uudishimuga enam kaugele ei purjeta. Tuleb läbida kõiksuguseid eriskummalisi kadalippe, millest paljude puhul on väga keeruline õigustust leida. Siiski, mõni teadus paistab teistega võrreldes pisut loomulikum. Vahest on see seotud teadusharu arengutasemega. Et mida primitiivsem, vähearenenum üks teadusharu on, seda lihtsam on selles dimensioonis uudishimu teaduslikult rakendada. Teaduse ontogeneetiline ja fülogeneetiline arengujärk on ka justkui teineteisest lahus. Liblikate püüdmine ja kogumine on heas mõttes lapselikult kaasahaarav protsess, kuid putukate taksonoomia ja süstemaatika on vastuvõetav tegevus vaid neile kõige kangematele, ülimat rutiini taluvatele lootusetutele kuivikutele.¹

Teadusfilosoof Rein Vihalemma (1938–2015) f-mõõdupuu järgi saab teadusharusid paigutada hierarhilisse süsteemi selle järgi, kuivõrd täielikult on nende abil võimalik formaalselt maailma kirjeldada.² Selle mõõdupuu kohaselt kvalifitseerub „kõige effimaks“ teaduseks ja seega ka teaduse arengupüramiidi tipuks füüsika. Sealt ka see f. Kõik teised teadused jäävad füüsikaga võrreldes kusagile allapoole. Keemia ja bioloogia on „pool-effid“ ehk poolpehmed kõvateadused ja humanitaaria ning sotsiaalia need, mille puhul meemisalm ütleb, et no f’s were given. Muuseas, sedasama arusaama hoidis kõrgel ka Ernest Rutherford (1871–1937), kellelt pärineb hüüdlause „Kogu teadus on kas füüsika või margikogumine“. Saatus karistas teda Nobeli auhinnaga hoopis keemias, mis tema enese meelest teaduseks ei kvalifitseerunudki. Ootan juba kannatamatult, millal mõni Aaviksoo või Ustav saab auhinna humanitaarias. Saaks nalja.

Ise ma sattusin ökoloogia (see on see, millega ma peaasjalikult tegelen, kui administratiivsete võitluste pidamisest ja nendest tingitud haavade lakkumisest aega üle jääb³) peale täiesti juhuslikult. Ei olnud mul varajasest pambupõlvest suurt kogumiskirge ei putukate ega taimede vastu. Ega olnud mul ka kindlat looduskaitselist veendumust. Need on kaks peamist allhoovust või peavoolu, mis eestlasi eluteadustesse tooma kipub. Ollakse kas emb või kumb, või mõlemat. Siiski päris lootusetu ma ka ei olnud. Mulle meeldis toona ja meeldib praegugi näiteks fossiile korjata, üleüldse „kõiksugu kiva“ ning looduse hoidmine ja kaitsmine on praeguseks juba iga kodaniku üks põhikohustusi riigi ees(t). Oleksin vabalt võinud hakata ka kellekski teiseks. Näiteks viimasel ajal näib mulle, et minust on saanud hobiökokriitik. See tuleb jube loomulikult, ja loomulikult lõpeb see kõik jubedalt (aga see lõpp saabub vahest alles ulmeteemalises järjeloos). Õigupoolest püüdsingi pärast keskkooli lõppu Tartu ülikooli inglise keelt ja kirjandust õppima minna, kuid jätsin sisseastumiskatse pooleli, kuna mind pelutasid need tumekotjad moodustised kaasastujate silma all, mis vaevu kätte haaratud sõnaraamatute hunnikute tagant välja paistsid – tundsin, et ma ei jääks selles intensiivsuses ellu. Seda naiivsust küll!

Ökokriitika on värske teadus, vaid pool tosinat aastat vanem kui ma ise, vähemalt kui teadusharu nime saamise daatumist lähtuda. See „kriitika“ seal nimes on sees küll mõneti teistel põhjustel kui need, mida mina silmas pean, kui selle sildi all allpool ilukirjanduslike tekstide üle arutlema hakkan. Kuna olen pelgalt hobiökokriitik, siis ega ma teagi – vahest käib mu vaatenurk hoopis mõne teise distsipliini alla. Küllap osa häda tuleneb ka sellest, et olen minetanud igasuguse arusaamise selle kohta, mis üleüldse kriitika on. Olen arvanud üht ja võib-olla ka teist, kuid viimasel ajal on ilmnenud, et minu arusaamad olevat ülemäära kitsad ja üldse vananenud. Eks see on torge, mida iga vananev inimene vajab, et paremini elu sadulas edasi püsida.

Arutlen allpool mõne raamatu üle, kust olen leidnud huvitavaid seoseid nomenklatuuriga. Ma ei pea silmas mitte pruunide pintsakute kõlinal presiidiumis istuvaid gerontjõude, vaid kõiksuguste loodusteaduslike jaotuste, nagu näiteks taksonoomia ja süstemaatika, geokronoloogilised, biogeograafilised, ökosüsteemsed jaotused jm rakendamisega seotud asjaolusid. Nomenklatuurid ju needki.

Ent mida ma täpselt silmas pean, seda on hea näitlikustada ühe tsitaadiga Jaan Kaplinskilt: „Siit-säält, vahel lausa asfaldipragudest ilmuvad välja meie tuttavad punased moonid. Meile põhjamaalastele tuletavad tsistused meelde kibuvitsu, kuigi pole neile kuigi lähedalt sugulased. Eesti keeli on neid nimetatud kiviroosikuteks, mis nimi mulle sugugi vastuvõetav ei ole. Tuletab kangesti meelde sõna „rootsik“. Terminoloogias olgu, aga siin ju parem kasutada ladina sõna, maakeeli võiks rahuga olla kiviroos. Nagu on tokkroos, põdrasammal, mannakaktus, okasõun, kress, kastan või valge akaatsia. Terminoloogiliselt valed, aga elavas keeles normaalsed. Ma olen rahvakeele, elava keele poolt. Elav keel ja kirjanduskeel ei saa käia terminoloogia nõudmiste järgi.“⁴

Just paar kuud enne selle Kaplinski loo avaldamist panin ma ühismeedias sae käima, et mõned võõrpuunimed ikkagi eesti keelest välja rookida. Seejuures ka mainitud akaatsia, mida peaaegu keegi kunagi valgeks akaatsiaks ei nimeta, vaid üksnes akaatsiaks. Ja just see aspekt mind Kaplinski esitatud loendist akaatsiat välja viskama panebki. Seal on korraga kaks nomenklatuurset jama ja see keerab kirjanduskeelsel kasutusel vindi üle. Muidu olen ma tema mõttekäiguga igati nõus ja leian ka, et rahva- ja omakeelsed nimed on paremad, kui need ladinakeelsete nimetuste kohmakad mugandused, nagu aloisiad, kordiad, akoniidid jt. Kuigi omajagu neist nimedest on ajapikku rahvakeeles omaseks saanud, nii et keelel täiesti loomulikuna tunduvad – pigem on suupärasem begoonia (Begonia) kui viltulehik, kuigi need on sünonüümsed ja viimane on puhtemakeelne; daalia (Dahlia) on veel jorjeniga võrdses kasutuses, kuid viimase kasutus on küllap esimese poole kaldumas; anemoonide (Anemona) asemel on juba pea kõikjal ülased; sama lugu krookustega (Crocus). Kuremõõgaga on aga lausa nii, et rahvakeelne nimi käib pärismaiste liikide kohta, mugandus gladiool (Gladiolus) aga võõrliikide kohta. Kust need piirid omakeelse ja rahvakeelse, rahvakeelse ja nomenklatuurse, nomenklatuurse ja suupärase vahel täpselt lähevad – see on küll kahtlemata maitseküsimus, ent nende maitsete all võivad olla ka peidus toredad mustrid, mis neid piire mõnikord selgelt määratlevad. Siinkirjutajale need mustrid väga meeldivad ja just nende üle mõtisklemise puhul see hobiökokriitiku tung tas avaldubki.

Käisin minagi kord akaatsiateel, kuigi kasvasin sükomooride vahel

Aga alustaksin algusest. Akaatsiast. Kus kõikjal neid puid ei leidu! Kogu Kesk-Euroopa kirjandus on akaatsiaid täis, aga neid leidub kodumaiste autorite arvates ka Tallinnas,⁵ ja Võrumaa metsade vahel vohavad akaatsiad lausa puhmastena.⁶ Kusjuures üllataval kombel on Eesti taimeatlases akaatsia registreeritud vaid üheksas ruudus⁷ (kokku, nagu ometigi kõigile teada, koosneb Eesti veidi enam kui 400 ruudust, igaüks ligikaudu saja ruutkilomeetri suurune). Kusjuures Võrumaalt pole teada ühtegi leiukohta. See on kindlasti üks tublisti alakaardistatud puu.

Akaatsia (Acacia sp.) on puittaimede perekond, küll rohkem kui tuhande liigiga, ent kõik need levivad looduslikult vaid Austraalias ja Okeaanias. Tõsi, osa liike saab hakkama vahemerelises kliimas, kuid siinses boreaalia servas mitte mingi nipiga. Nii ei ole Eesti taimeatlases tegelikult kirjas ühtegi akaatsiat. Kusjuures, kunagi ühe võõrliikide alase europrojekti raames läbi viidud katses külvati (vaevalt et katse väljamõtlejad Martin Körberi sõnaloomega kursis olid) ka Eesti metsadesse seedreid ja palme. Vastu poeetilisi ootusi läksid need meie laantes väga kenasti kasvama. Aga nii nagu võttis talvekülm ära palmid, nii läheks meie laantes ka akaatsiatega. Kõnealune taim neis tekstides ei ole sugugi akaatsia, vaid hoopis robiinia. Segaduse allikale suunab oma kena rasvase sõrme taime ladinakeelne liiginimetis, s.t ikka nimetus: Robinia pseudoacacia. Robiinia pole oma epiteedi poolest niisiis miskit muud kui ebaakaatsia ehk pelgalt akaatsiaga sarnanev puu. Nii nagu meil ei kasva „pärisjasmiin“ (perekond Jasminum), vaid hoopis ebajasmiin (Philadelphus coronarius), pole meil ka „päriskastanit“ (perekond Castanea), aga hobukastan (Aesculus hippocastanum) siiski on. Liigiepiteedid ongi sageli sarnasuse põhjal pandud. Näiteks hariliku vahtra ladinakeelne liiginimetus on Acer platanoides ehk otse tõlgituna plaatanlik vaher. Sest hariliku vahtra lehed on plaatanilehtede moodi (perekond Platanus), kuid plaatanid ise on tibake liiga külmakartlikud, et need Eestis kasvaksid.

Robiiniaga on juhtunud lihtsalt see, et levitamise käigus on see saanud endale hüüdnimeks akaatsia. Täpsemalt, valge akaatsia. Mis on omakorda õige kena transformatsioon, sest oma põliskodus Põhja-Ameerika kaguosas tuntakse seda puud nimetuse all black locust (’must rohutirts’). Selle nime andsid puule Ameerikasse jõudnud briti uusasunikud, kellele meenutas puu miskipärast piibli kaheksandat nuhtlust. Puu on tõepoolest üleni sünkjashallikat karva ja imetajatele mürgised on nii selle koor, lehed kui tumepruunid seemned. Aga kuna tal on kenad, hästilõhnavad valged liblikõied, millest saavad mesilased ohtralt mett ja mis on enam-vähem ainus mittemürgine osa sellest taimest, siis …

Miks mulle siis ikkagi akaatsia vastuvõetav ei ole? Sest ühest küljest on see nimetus nomenklatuurselt täiesti vale ja pealegi eksitab ka biogeograafiliselt. Kui ma loen mõnest ilukirjandustekstist, et kusagil parasvöötmes kasvab akaatsia, siis torkab kohe pähe üks dialoog kahe, näiteks Mustamäel elava, tüübi vahel. „No kuidas läheb?“ – „Üldiselt ei saa kurta, aga krt, sigadel on katk. Ma pidin viisteist tükki eile maha lööma.“ – „Mis jama sa ajad, sa oled ju IT-mees. Oled vahepeal ametit vahetanud ja sigu kasvatama hakanud? Kus su kasvandus on?“ – „Ma kodus pean neid, ikka põhiameti kõrvalt. Nii hobi korras. Nad on armsad…“ „Keda sa mees tillitad?! Sul on kahetoaline Mustaka korter! Viisteist siga! Kamoon!“ „Ei, mitte päris sead, merisead ikka …“⁸ Millegipärast ma ei usu, et selline dialoog näiteks Vikerkaares avaldamisele võetaks, isegi kui selle kunstiline tase otsuseprotsessist maha arvataks. Sest eksitav on nii taksonoomiline kuuluvus kui ka elupaiga võimalikkus, mis pöörab reaalsuse, sh kirjandusliku, pea peale.

Natuke sükomoorist ka, mille hiljuti ühest väga toreda raamatu tõlkest⁹ üles noppisin. Raamatu tegevus toimus peamiselt Prahas ja seal see sükomooripuu kasvaski. Selle nime puhul võib nii teaduskeele kui etümoloogia kohe maha kanda, sest ainus sükomoori nime kandev puu eesti taimenimede loendis on Ficus sycomorus ehk sükomoor-viigipuu, mille kasutusest välja läinud sünonüümne nimetus ongi sükomooripuu. Sarnaselt akaatsiatega on ka viigipuud üdini troopilised taimed ja kui need ehk Vahemere maade kliimas saavadki hakkama, siis Prahas kindlasti mitte. Ka etümoloogia toetab seda, sest vana­kreeka σῡκόμορος (sykómoros) ei tähendagi midagi muud kui viigipuu (sykon) ja mooruspuu (moron) ristandit.

Kusjuures sükomooripuud on paaril korral mainitud ka piiblis, ent eestikeelses piibliversioonis on need mainimised teisenenud teisteks puudeks, sealjuures mõlemal puhul nii, et pool etümoloogiat on tagant ära kukkunud. Luuka evangeeliumis (19:4) on see muutunud mooruspuuks: „Siis ta [Sakkeus] jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.“¹⁰ Samal ajal kui Aamose raamatus (7:14) on sellest saanud metsviigipuu: „Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja.““¹¹ Metsviigipuuks on sükomoor saanud ka Esimeses Kuningate raamatus (10:27) ja Teises Ajaraamatus (1:15 ja 9:27). Metsviigipuu on üks neist liikidest, mida on mainitud vaid piiblis – looduse poolt loodud elajate hulgas ei ole teda üles tähendatud.

Sykómoros on jõudnud nii inglise kui ka eesti keelde kahes vormis, lisaks sükomoorile on kasutusel ka sükamoor. Selle koha peal nomenklatuuripirrud „kahel otsal lausa lähvad lõkendama“. Naljakal kombel on ühest tühisest transkribeerimisest tingitud vokaalierinevusest välja kujunenud suured taksonoomilised ja ka biogeograafilised veelahkmed. Sükamoor on hoopis teine puu, täpsemalt, hoopis teised puud. Sõltub nii sellest, kes selle sõna ütleb, kui ka sellest, kus seda sõna öeldakse – ja tähendused on sootuks teised.

Kui mõni eurooplane näitab oma koduaias, näiteks Prahas, sükamooripuud, siis pole see ülimalt suure tõenäosusega mitte midagi muud kui mägivaher (Acer pseudoplatanus). Ladinakeelset liiginime vaadates ilmneb, et tegemist oleks justkui hariliku, plaatanilehise vahtra pseudoplaatanilehise versiooniga. Tõenäoliselt on siinkohal tegemist mõlemale vahtraliigile senini kehtiva ladinakeelse nime andnud Carl Linné teatava nõrkushetkega. Ta oli sel päeval, kui ta seebipuulistega tegeles – see on sugukond, kuhu vahtrad kuuluvad ühes hobukastani ja näiteks rahvale veel mitte suupäraseks saanud litšipuuga (Litchi) – võib-olla kehvasti maganud, hammas valutas, kes teab, ja nii ta ei suutnud kuidagi kahele tavalisele ja sarnasele vahtraliigile panna selgelt eristuvaid nomenklatuurseid nimesid. Või kes teab, ehk ajas ta meelega nende liikide puhul asja metatasandile. Kui veidi lõuna poole liikuda, siis Kreekas ja Väike-Aasias on sükamooripuuks hoopis idaplaatan (Platanus orientalis) ja sealt siis omakorda veel lõuna poole edasi, näiteks Küprosel, jõuabki kätte sükomoor-viigipuu looduslik leviala. Seal muutub sükamooripuu sükomooripuuks.

Võrreldes eurooplastega räägitakse sükamooripuudest ikkagi palju enam Põhja-Ameerikas. Sellel kontinendil sõltub siiski omajagu sellest, kus parajasti viibitakse, et mis see sükamoor täpselt on. Kui on olemas idaplaatan, siis on olemas ka lääneplaatan (Platanus occidentalis) ja see on vahest USA idaosas kõige tavalisem sükamooripuu, mis tänu oma võimsale kasvule ja pikaealisusele sageli kultuurireferentsides. USA lääneosas lääneplaatan aga ei kasva ning California osariigis kannab sükamooripuu nime hoopis sealsetes rannikumägedes kasvav kalifornia plaatan (Platanus racemosa), rahvakeeli kalifornia sükamooripuu. USA teine üsnagi kohapaikne sükamooripuu on peamiselt Arizona osariigis endeemsena kasvav Wrighti plaatan (Platanus wrightii), rahvakeeli Arizona sükamooripuu. See liik ulatub ka veidi üle Ühendriikide lõunapiiri Mehhikosse, kus on omakorda mehhiko plaatani (Platanus mexicana) ehk Mehhiko sükamooripuu leviala.

Aga see pole veel kõik! Austraalias on veel kaheksa puuliiki, mida nimetatakse sükamooripuudeks. Ja neist ükski pole plaatan! Hõbesükamooriks nimetatakse võrklitseat (Litsea reticulata), valgeks sükamooriks elegantset tarasarikat (Polyscias elegans) ja ka äraspidimunajat peitpähklipuud (Cryptocarya obovata); sama perekonna teist liiki (Cryptocarya hypospodia) aga sohisükamooriks, satiinsükamooriks punakoorelist tähtpuud (Ceratopetalum succirubrum), roosaks sükamooriks eelmise perekonnakaaslast, saksa-poola patoloogi, arstiteaduste paavsti Rudlof Virchowi järgi nime saanud Virchowi tähtpuud (Ceratopetalum virchowii); samast perekonnast on veel kolmaski liik – mägisükamooriks kutsutud kobarõieline tähtpuu (Ceratopetalum corymbosum).¹² Jääb veel viimane – Austraalia sükamoor. Seda nime kannab siidipuu (Cardwellia sublimis), mis on ainus liik oma perekonnas ja mistõttu eesti keeles on selle liigi liiginimetus ja perekonnanimetus identsed. Nii palju siis Austraalia sükamooripuudest. Nii et kui tõlkida mõnd Austraaliast kirjeldavat teksti eesti keelde, siis tuleb ikka õige tublisti tuhlata ja nuuskida, enne kui saab kindel olla, mis puud sükamoori all silmas oli peetud. Pealegi on Austraalia selline paik, kus kasvavad väga edukalt ka pea kõikjalt mujalt maailmast pärit taimed, kui ehk polaaralade liigid välja arvata, ja olen õige kindel, et ka kõik eelmainitud Aafrika, Euroopa ja Põhja-Ameerika sükamoori- ja sükomooripuud on seal võõrliikidena olemas.

Lõpuks veel üks väike jõnks, et need nimesõlmed kenasti kokku tõmmata. Taksonoomia ei piirdu üksnes liikide ja liigiüleste üksuste nomenklatuuriga, vaid ulatub ka liikide sisse. Hübriidid, alamliigid, sordid, vormid – kõigil neil on omad nomenklatuurid. Näiteks hübriidide puhul väljendatakse liikidevahelisi väljakujunenud ristumisi peaaegu et matemaatiliste valemitena. Eelmainitud lääne- ja idaplaatani omavaheline ristumine näeb näiteks välja nii: Platanus occidentalis × Platanus orientalis. Ja selle ristumise tagajärjel tekib hübriid, mis kannab nime Platanus × hispanica, mis omakorda kannab eestikeelset nime vahtralehine plaatan! Kes iganes selle nime sellele hübriidile andis – suurepärane äraspidimetamõtlemine!

Uudishimulikud pujuvanakesed

Nüüd aga on paras aeg metsast välja lagedale tulla ja rääkida pujudest. Hoolimata sellest, et üks mu läbi aegade lemmikkirjanikke, George Orwell, on tituleerinud Mark Twaini argpüksiks, kes ei kirjutanud neid raamatuid, mida ta pidanuks kirjutama,¹³ siis Twaini raamatud mulle ikkagi väga meeldivad. Eriti tema (pool)dokumentaalsed Ameerika elu ja olu kirjeldused, millest eesti keeles on ilmunud Tom Sawyeri ja Huck Finni seikluste aluseks olnud „Elu Mississippil“¹⁴ ja nüüd hiljuti ka „Elu metsikus läänes“.¹⁵ Need on paljuski noore Twaini enda mälestused ja muljed, ja kuuldud jutud, kuhu jutuvestmise huvides on tublisti värvi lisatud. „Elu metsikus läänes“ algab sellega, kuidas Twaini vend Orion saab 1861. aastal töökoha Nevada territooriumil (millest alles mõni aasta hiljem sai osariik) ja Mark otsustab temaga sinna kaasa minna. See tähendas mitmenädalast postitõllaga reisimist läbi Suure nõo kõrbe, mis on põhimõtteliselt siiski hiigelsuur kuiv stepitasandik, keskeltläbi rohkem kui 1300 m üle merepinna. Kirjeldades sõitu läbi Suure nõo kõrbe peatub Twain muu hulgas sellel, kuidas sellistel rännakute ellu jääda. Otse loomulikult on ellujäämise aluseks taimed. Nagu ikka. Antud juhul lausa üks kindel liik. Mis tekstis kannab üksnes perekonnanime ja pealegi veel tuttavat – puju (ingliskeelses originaalis sagebrush). Twain kirjutab temast nii: „Ma ei mäleta, kus me pujusid esimest korda märkasime, aga kui ma selle taime juba jutuks võtsin, tasub seda ka kirjeldada.

Seda pole raske teha, sest kui lugeja võtab endale ette kujutada väikeseks, umbes poole meetri kõrguseks põõsaks kahanenud väändunud auväärset kareda koorega männipuud, selle lehestikku ja kõverdunud oksi, on ta silme ette mananud pildi pujust. Olen mägedes veedetud raugetel pärastlõunatel sageli maapinnale pikali heitnud, näo pujuvõsasse surunud ja lõbustanud end mõttega sellest, et lehtede vahel sebivad putukad on liliputtidest linnud ning tüve ümber askeldavad sipelgad tibatilluke kari ning mida ise mõni volask hiiglaste maalt Brobdingnagist, kes ootab parajat hetke mõni liliputi kinninabimiseks ja nahkapanekuks.

Puju on miniatuursete metsade võimas valitseja. Selle lehestik on hallikasroheline ja sulab ühte kõrbe ja mägede tooniga. Lõhn meenutab koirohu oma ja sellest valmistatud tee maitse sarnanebki kõigile poistele tuttava koirohutee omaga. Puju on iseäranis vintske taim ning kasvab liivapinnases ja lagedate kaljude vahel, kus mitte ükski teine taimemaailma esindaja, kui mõned kõrrelised välja arvata, isegi ei ürita kasvama hakata. [Nimetatud kõrrelised kasvavad Nevada ja sellega piirnevate maa-alade kõledatel mäekülgedel ja on sageli isegi südatalvel, kui tugeb tuul kuiva lume minema kannab ja rohi lagedale tuleb, suurepäraseks loomasöödaks; oma kõledast kasvukohast hoolimata on kõrrelised karjaajajate sõnul veiste ja hobuste jaoks teistest taimedest oluliselt parem ja toitvam sööt.] Pujupõõsaste vahemaa on reeglina meeter-paar, neid leidub kõigis Metsiku Lääne mägedes ja kõrbetes kuni California piirideni välja. Kõrbes ei kasva sadade miilide kaupa ainsatki puud – tavalises kõrbes puudub igasugune taimestik, välja arvatud puju ja selle nõbu Forsellesia, mis on pujuga sedavõrd sarnane, et neil on raske vahet teha. Ilma sõbraliku pujuta oleks kõrbes lõkke tegemine ja sooja toidu valmistamine ilmvõimatu. Selle tüve võib jämeduselt kõrvutada poisikese käerandmega (vahel venitab ka täismehe käevarreni välja) ning kõverad oksad on poole peenemad – kõik puha tugev, kvaliteetne ja hea tammepuitu meenutav materjal.

Reisiseltskonna laagrisse jäämisel tuleb esmase asjana asuda pujusid lõikuma ja üsna pea on kasutamiseks valmis külluslik kuhi. Seejärel kaevatakse umbes ühe jala laiune, kahe jala sügavune ja kahe jala pikkune auk ning selles põletatakse peeneks raiutud puju, kuni auk on servani hõõguvaid süsi täis. Siis on aeg toitu valmistada ja kuna suitsu pole, toimub see vandesõnu lendu laskmata. Selline lõke püsib elus terve öö ja vajab vaid vähest kütte lisamist; see on suurepärane laagrilõke, mille ümber juttu vesta ja mille soojuses isegi kõige võimatumad heietused kõlavad igati usutavalt, õpetlikult ja otsata meelelahutuslikult“ (lk 22-23).

Selles pujupassuses on omajagu huvitavaid asjaolusid. Rääkimata sellest, kuivõrd üleüldiselt suurepärane on see, et Twain nii põhjalikult ja mõnusalt kõike pujuga seotut kirjeldab. Alustame liigist. Tegemist on tõepoolest pujuga, nii et nomenklatuuri seisukohast on kõik korrektne. Eesti keeles on selle taime ametlik ja täielik liiginimetus kolmehambaline puju (Artemisia tridentata). Taime ingliskeelne tavanimi on Great Basin sagebrush, ehk Suure nõo puju, ja just selles suures stepis ta levibki, ei kusagil mujal. Leviku järgi ma selle liigi üldse tuvastasingi, sest ega Twain tema kohta rohkemat ütle kui lihtsalt puju (sagebrush) ja kõik. Pujud aga on mitmekesine taimeperekond – sellesse kuulub rohkem kui 500 liiki ja USAs leidub neist looduslikult rohkem kui veerandsada, millele lisanduvad veel võõrpujud, mis aja jooksul on sinna levinud.

Twain mainib, et selle puju tõmmis on kahtlaselt koirohutee mekiga. Mis viitab sellele, et Twaini teadmised taimesüstemaatikast olid, noh, ütleme tavalised. Oma aja kohta. Sest koirohi on ise ka puju. Mõlemad kuuluvad samasse perekonda – Artemisia. Asi on aga selles, et 1860. aastatel, kui Twain sealkandis rändas ja elas, ei kuulunud need liigid veel üldsegi samasse perekonda. Inglane Thomas Nuttall, kes kolmehambalist puju 1841. aastal esimest korda teaduse jaoks kirjeldas, pani sellele alguses nimeks Seriphidium tridentatum. Artemisia oli perekonnana küll kirjeldatud juba Linné enda poolt 1753, kuid suuremahulised ümbermängimised pujude süstemaatikas toimuvad seniajani ja võib öelda, et tänu uuematele ja täpsematele määramismeetoditele aina ägenevas palangus. Kolmehambalise puju üle käib tänini vaidlus, kas see üldse on üks liik või on tema kuus alamliiki ikkagi eraldiseisvad liigid. Igatahes, hoolimata sellest, et ma pole pujude süstemaatikas üldse mingi asjatundja, teadsin ometi niigi palju, et koirohi (Artemisia absinthium) kuulub ka pujude hulka. Nii et kui ma seda kohta Twaini raamatus lugesin, siis lugemishoog hetkeks takerdus. Mu esimene mõte oli see, et küllap oli koirohi ise vanasti näiteks eraldi perekonnas, mitte kolmehambaline puju, kuna koirohust tehti absinti ja seetõttu peeti seda küllap väga eriliseks liigiks.

Kuigi Linné pani koirohu pärast esmakirjeldamist otsemaid pujude sekka, avastasin, et hiljem on seda tõepoolest püütud korduvalt Absinthiumi perekonna nime kandvana eraldi taimeperekonnaks munsterdada. Just nimelt selle taime erilisusele viidates. Aga see pole läbi läinud. Sest reeglid on süstemaatikas ja taksonoomias väga karmid.

Veel on nomenklatuurile väga iseloomulik see, kuidas Twain kirjeldab puju teiste üldtuntumate liikide abil. Mainides näiteks, et see puju on nagu kokku kuivanud mänd. Oleks ta olnud naturalist ja sattunud sinna Suure nõo kõrbesse vaid paarkümmend aastat varem, oleks asi võinud vabalt lõppeda sellega, et ta oleks ise olnud selle liigi esmakirjeldaja (Nuttall kirjeldas selle puju aastal 1841, Twaini reisimälestused on aastatest 1861–1862). Kui tal siis oleks see männi analoog peas olnud – kes teab, võib-olla oleks see liik saanud nimeks näiteks Micropinus parvus (’väike kuivanud mänd’). Nii on see looduse kirjeldamine käinud, ikka analoogiate ja sarnasuse alusel – looduseuurija mõistus uitab kogu aeg tuttava ja võõra vahepeal. Suure taksonoomilise tundmatuse veerel, teadmata sageli, kas leitu on midagi uut või mitte. Vajadus maailma kontrolli all hoida sunnib seda ikka ja jälle lahtritesse paigutama ja siis tuleb teha kaalukaid otsuseid. Kas miski mahub mõnesse olemasolevasse rühma või jääb neist väljapoole. Need otsused osutuvad sageli valeks ja pärast on ilgelt palju jändamist, et kõik õigeks parandada. Midagi Orwelli tõeministeeriumi sarnast, ainult et vanu ajalehti ei põletata mitte ära, vaid hoitakse hoolikalt alles. Erakordselt hea ja põhjalik raamat nende protsesside keerukusest ja ajamahukusest on Stephen Jay Gouldi „Imeline elu“, mis hiljaaegu ka eesti keelde jõudis.¹⁶

Twain nimetab puju nõbuks Forsellesia’t. Tänapäeval kannab see taimeperekond nime Glossopetalon ehk läikkroonleht, kui see nimi otse eesti keelde panna – ametlikult tal eesti nime veel ei ole. Need taimed kuuluvad hoopis pisikesse rüüpõõsaliste sugukonda (Crossosomataceae), mitte hiiglaslikku korvõieliste sugukonda, kuhu kuuluvad pujud. Samuti on need sugukonnad fülogeneetiliselt üksteisest ikka õige kaugel, kuid nad moodustavad sarnasevõitu kuiva ilmega ebakorrapäraseid kõrbepõõsaid nagu kolmehambulised pujudki.

Twaini pujukirjeldus meenutab mulle üht kuulsat kodumaist ekspeditsiooni, mida juhtis kas Viktor Masing või Erast Parmasto. Või olid suisa mõlemad kaasatud? Ei mäleta enam täpselt, sest seda räägiti ühes loengus veidi enam kui veerand sajandit tagasi. Ekspeditsioon leidis aset palju aastaid enne minu ilmaletulekut. Igatahes oli tarvis täiendada Tartu ülikooli taimeuurimise õppematerjale. Selle materjali hulgas puudus mõne kõrbes kasvava puittaime puidu näidis. Toonase kodumaa avarused olid lõputud ja nii organiseeritigi ekspeditsioon ühte -stanidest, et haarata sealt kaasa jupp musta saksauuli (Haloxylon ammodendron). Mis on juhtumisi veel üks kuivanud ilmega ebakorrapäraseid põõsaid moodustav kõrbetaim. Ekspeditsiooni liikmed leidsid ühe korraliku käsivarrejämeduse isendi ja hakkasid aga saagima. Oli siis asi selles, et ilm palav, või oli saag nüri või sai kellelgi lähimas auulis just suurem laar midagi joodavat valmis – keegi ei tea. Eks saksauuli puit on ka õite tihe ja vajub näiteks vette pannes põhja. Igatahes kestis see saagimine kaks nädalat, enne kui paras tüvejupp saksauuli põõsast suudeti eraldada. Õppisin minagi mingis aines seda juppi käes hoides kõrbetaimi tundma. Muide, miks oli tarvis just saksauulist näidis saada – sest sellele taimele pani siiani kehtiva ladinakeelse liiginimetuse meie oma Bunge Sass! Ehk Aleksander Georg von Bunge (1803–1890), kes ajavahemikul 1836–1867 oli Tartu ülikooli botaanikaprofessor.

Mida siis lõpetuseks öelda? Kaplinski ütles, et ta on rahvakeele, elava keele poolt. Ja et elav keel ja kirjanduskeel ei saa käia terminoloogia nõudmiste järgi. Olles esimesega igati päri, ei taha ma sugugi seda teist rangelt välistada. Kirjanduskeel ei pea ilmtingimata käima terminoloogia nõudmiste järgi, kuid kui ta tahab, siis miks mitte. Terminoloogia ega nomenklatuur ju ei vastandu ei elusale ega kirjanduslikule keelele, need jaotused pole surnud ja kirjandusetud. Vähemalt mitte alati. Selle kinnituseks üks igati korrektne nomenklatuur, seda nii keele elususe kui ka kirjanduslikkuse seisukohast – algelementide deminutiivne jaotus, mis omal ajal jäi siinsetel boreaalsetel hõimudel publitseerimata, sest kogu teadusraha oli toona veel Antiik-Kreekas. Niisiis, maailma loovad algelemendid on: maake, taevake (sageli ka heldeke), õhuke ja Merike.