Lauri Laanisto – ootamas aega, mil hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad 

Binaarne temporaalsus

David Vseviovi raamatus „Onu Moritza sõnaraamat“ (Varrak 2021) figureerib mitu loodusteadlast. On seal nii lihhenoloog, kes arvab ekslikult, et metsa alla pikali visanud noormees otsib seal nagu ta isegi samblikke, kuigi tegelikult viskleb noormees hoopis nõnda rängas armuvalus, et ei püsi enam püsti. Mõni ime, et lihhenoloog sel moel käituvat inimest oma taksonivennaks peab. On malakoloog, kes pargipingil istudes möödaliikuvaid tigusid vaatleb ja nende tegemisi analüüsib. Muide, loodusteadlased istuvadki selles raamatus sageli pargipingil või uitavad puude vahel, veetes nii justkui sihitult logeledes oma päevi. (Tõsi, sedasama teevad selles raamatus ka paljude teiste ametite ja rollide esindajad.) Neist õhkub mingit pöörast rahu ja sõltumatust. Ajatust ja kohatust. Argipäeva rahmeldamine on kõige viimane asi, millest nad hoolivad. Neil pole vaja kusagil sebida, neid ei morjenda mingid ideoloogilised piirangud, töö- ja armuelulised raskused, sest nad on eranditult heatahtlikult leppinud selle maailmaga, kus nad elavad. Sellisena, nagu see maailm on.

Selline võikski ju loodusteadlaste elu olla. Sest maailma ja selle toimimise süsteemne mõistmine peaks ju andma vaimsed hoovad sellega leppimiseks, ja ka sellest hoolimiseks. Aga kas see ikka on nii? Kas leiame pargipinkidelt professoreid, kes peavad seda maailma ja olemist piisavaks ega nõua enamat? Tänapäeva teadlase elu sarnaneb ehk hoopis rohkem professor Koti tegemistega, kes Andrus Kivirähu kirjutatud metareisikirjas avab maaelu koletut poolt (mis on õieti ka selle elu ainus pool, vähemalt nende tekstide järgi), mille tekkimine ja toimimine pakilist uurimist tarvitseb? Mäletate ju küll professor Kotti, kel oli igale nähtusele kohe mitu omavahel kärsitult konkureerivat hüpoteesi varnast võtta (lehm on svamm, rukkipõld on miiniväli jne). Nendega pidevalt žongleerides liikus ta pidurdamatult maaelu ohtude ja võimaluste vahel, vaid vahel reaalsusele alla vandudes ja maainimestega jooma kukkudes.

Nii tuuritades jõuab professor Kott alailma kusagile välja, ent täpselt kuhu – seda ei mõista ta enamasti isegi. Ta ei mõista, sest mõistmiseni jõudmiseks pole mahti. Küsimusi tekib aina juurde, kuid nagu sherlockholmesilikest arusaamadest lähtuvas ajus lükivad uued hüpoteesid vanad pidevalt kõrvale (seetõttu ju näiteks Holmes ilukirjandust ei lugenud, peljates, et neist raamatutest saadav informatsioon lükkab ta peast keemiateadmised välja), ja sealt edasigi, otse peast välja. Pidev ekspeditsioonidel viibimine viisid ta (Koti, mitte siis Holmesi) alkoholismi ja narkomaania rüppe (Holmes oli ju teatavasti seal kohe algusest saati – nii võib juhtuda, kui ilukirjandust piisavalt ei loe …), mis tõi kaasa korratud eluviisid ja juhuslikud seksuaalkontaktid. Läbipõlengutest rääkimata. Kõige selle tagajärjel hakkas professor Kott kandideerima riigikokku ja küllap panigi see tema paaniliselt kihutuslikule elule lõpliku põõna. Ta hukkus enneaegselt omaenese vannis.

Nende kahe kuvandi vahel valides pole teadusilma seestpoolt vaadates erilist kahtlust, et praegusaegsed loodusteadlased (ja küllap ka enamik teiste valdkondade teadlasi) kalduvad rängalt sinna teise kategooriasse – oleme täiega kotistunud. Tuli on pidevalt takus, hüpoteese tuleb pilduda vasakule ja paremale, jõudmata neist korralikult läbi närida. Aina enam tuleb läheneda huvigruppidele ja sidusrühmadele, ja kaugel sellest siis poliitikasse minek enam ongi. Kujutlus idüllilisest rahust on ammu jäänud rahutuse rataste alla. Rahu ei osatagi enam saada, kuigi sõnades ja sõnavõttudes pea kõik seda ihaldavad. Aga kas ka südames? – ma pole sugugi kõigi puhul kindel. Pigem ikka rohkem siisikesi¹ ja grandiraha, sest see on see rutiin ja ratas, kus on harjutud olema, ja sellest välja astumine tekitab hirmutava tühja ja kasutu tunde. Näiteks Eesti teaduse 2016. aasta kokkuvõttekogumikus² on Jüri Alliku artikli „Teaduspublikatsioonid: Eesti tõus maailma tippu“ avalauseks: „Mõned teaduskauged inimesed arvavad, et publitseerimine ja seejärel viidete kogumine pole teaduses kõige olulisem.“ Saati siis veel tsunfti sees nii ketserlikke mõtteid mõelda …

Vahefinišielustiil

Selle vabatahtlikult ära antud rahusoovi tagant tõukavaks jõuks pole muud kui aeg, selle vääramatu kulg ja puudus. Aeg suunab seda, kuidas me teadust teeme, võib-olla rohkemgi, kui me arvame, ja kindlasti suunab see palju enam teaduse sisulist poolt, kui me endale teadvustame. Siinkohal mitte silmas pidades kõiksuguseid ajaliselt määratud argitoimetusi nagu koosolekud, loengud, tähtajad,³ vaid neid protsesse, kuidas me üldse uute teadmisteni jõuame. Ja nende eesmärkide paika seadmist. Ilmselgelt, ja seda täiesti tajutavalt, suunab see vahefinišielustiil teadlasi aina rohkem aega jupitama. Nii nagu see ilmneb ka eeltoodud Jüri Alliku tsitaadist. Aina rohkem peab olema formaalselt registreeritud vahefinišeid (publikatsioone, projekte, grante), sest nii on võimalik kehtestada märksa dünaamilisem ja seetõttu ka pädevam teaduse liidrisärgisüsteem (artiklid, viited ja kõiksugused nendel põhinevad indeksid ja muud mõõdikud). Vaid nii saab mõõta, kes teaduses võidab.

Teadlaste keskmine teadustekstide kirjutamise võime pole vähemalt viimase saja aasta jooksul suurenenud, vaid püsib samal tasemel.⁴ Kuid siisikesi on vaja aina rohkem. Igatahes – ei saa enam nii, et tuleb näiteks mees metsast ja lihtsalt ütleb midagi põhjapanevat metsa kohta! Nii nagu Kanada metsaökoloog Suzanne Simard, kes tuli lagedale (sad pun intended!) teooriaga sellest, kuidas puud omavahel juurte kaudu ja seente abil suhtlevad. Tema ongi see Patricia Westerford, keda teadusringkondade tähtsad ninad kohe üldse tõsiselt ei võta Richard Powersi raamatus „Ilmapuu“ (Varrak, 2021). Sest selliseid asju tohib öelda vaid see, kes on ratta peal. See, kes on selle ütlemise õiguse aja piisavalt tõhusa jupitamisega välja teeninud. Eks suur tükk ajab suu lahti, kui ollakse harjunud imeõhukeste salaamiviiludega …

Kalendriaastas saja tuhande teadusartikli avaldamise piir maailmas kõikide teadusvaldkondade peale kokku ületati juba 1960. aastatel. Miljoni piir 1980. alguses. Praegu avaldatakse aastas ligikaudu 8 miljonit teadusartiklit ja see arv kasvab ajateljel eksponentsiaalselt. Nende autoriteks on muidugi ka arvukam teadlaste hulk – hinnanguliselt on maailmas praegu elavate kirjas rohkem teadlasi, kui neid terve ajaloo jooksul on üldse elanud. Hinnanguliselt on elu ja tervise juures praegu vähemalt 90% kogu maailma ajaloos eksisteerinud teadlastest.⁵ Teaduse tulemuseks peetakse aina enam objekte ehk DOI-numbriga varustatud artikleid, samal ajal kui teadus ise, vähemalt loodusteadus, uurib juba rohkem kui pool sajandit aina enam ikka protsesse (mille sekka kuulub ju ka näiteks mõtlemine ja arutlus) ja mitte enam objekte.

Kuid ega ka rakendusteadlased istu oma vaimuseisunditega käed rüpes. Möödunud aasta suve lõpul oli Tartus rahvusvaheline ökoloogilise taastamise konverents „SERE2024“,⁶ mis tõi kokku ligi 700 (rohkem Eesti Rahva Muuseumisse osalisi lihtsalt ei mahtunud) taastamisteadlast ja -eksperti kõikjalt maailmast. Kuulasin ja vaatasin seal minagi, tundes seejuures aina teravamat ebakõla konverentsi ja sellest väljapoole jääva maailma vahel. Enamik ettekandeid, olid need siis kopaga väikeste kohalike tiigikeste taastamisest või Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni tasandil läbiviidavatest taastamisprogrammidest, jõudsid järeldustele, et nende tegevus on olnud edukas. Enamasti väga edukas. Planeeritu sai tehtud, ülesanded ja eesmärgid täidetud. Kuidas nii saab olla, kui samal ajal läheb kõik ju järjest kiiremini persse? Loodus hävib aina kiiremini, kaovad elupaigad ja neid asustavad liigid; olemasolevad populatsioonid on kahanenud pea olematuks; planetaarsete ressursside ületarbimise päev on juba märtsi keskel, ja pea kõik vastavad indikaatorid on üha enam punases. Ometigi liigub kõik aina suurema edu suunas …

Kahtlemata on üks põhjus see, et kui kõik poleks nii untsus, siis poleks ka tarvis nii palju taastada. Need on viimased meeleheitlikud pingutused – seda nii looduse kui inimese enese jaoks, sest ega looduse hoidmine teenib ju peaasjalikult ikka inimese enese ja tema hakkamasaamise huve. Ent olen veendunud, et peamine põhjus on ikkagi sellessamas vahefinišielustiilis ja edukusemaanias. Isegi maailmalõppu uurides tuleb olla teistest produktiivsem. Kuid negatiivsete tulemustega kaugele ei purjeta, ei teaduses ega ühiskonnas, ja eks see tekitab kibestumust ka iseeneses. Mistõttu ongi – või vähemalt paistis see nii minusugusele teoreetikust kõrvaltvaatajale –, rahvapsühholoogiline meeleseisund liikunud taastamisega seotud teadlaste ja ekspertide seas igakülgse alalhoiu stabiliseerimiseks positivismi. Inimene tegi looduse suhtes vigu, aga nüüd ta on end käsile võtnud ja heastab need kunagised eksisammud aina suuremate h-indeksite abil.

Rattaspüsimisest on saanud võistlus, mida keegi ei saagi võita, sest konkurents ületab ellujäämise mõistlikkuse piiri. Parim tehnika selle võistluse kõige edukamaks kaotamiseks ongi aja jupitamine. Sest jupitatud teaduses baseerub edukus katkestuste seedimisvõimes. Võidab kõige kiirem hakkija. Silmapilgust peaks piisama, et ilmuks hüpotees, ja teisest, et aru saada, kas sellele leidub kinnitus või mitte. Korraks lehmale pilku heites ja märgates, et temast nõrgub välja poes müüdavat piima võib ju tõesti viia mõttele, et lehm on svamm, milles maainimesed piima hoiavad. Kott tuleb pähe tõmmata ja Punase Kuninganna soovituste kohaselt nii kiiresti kui võimalik edasi tormata. Vaid siis on võimalik paigale püsima jääda.

Nii saab meie silme all põhjuslikkusest pelk korrelatsioon. Vahefinišite võitjate kogutud punktid, on need siis teoreetilised või rakenduslikud, realiseeruvad küll teaduslikus edukuses, ja mida aeg edasi, seda rohkem, sest üha suuremaks paisuvatest süsteemidest arusaamiseks on tõhusam rakendada keerukamaid kvantitatiivseid mudeleid. Perekonna peale pole raamatupidajat vaja, kuid firma peale juba küll. Kuid teaduslik edukus pole enam üheselt seotud teadusliku väärtusega – sellega, kui uudne, nutikas ja edasiviiv on see teadus. Kuni siiani on need asjad üldjuhul kokku langenud. Enam aga mitte. Seda näitavad ka analüüsid, näiteks teadusartiklite hulk ja nende tsiteeritavus ei lähe enam kokku teadlase reputatsiooniga.⁷ Kuid just reputatsioon on see, mis jääb pikaks ajaks püsima. Nii paistavadki need hulgipublitseerivad ja aina rohkemaarvulisi projekte täitvad teadlased justkui jänesed maailmarekordikatselises pikamaajooksus kusagil Zürichi Kuldliiga etapil.⁸ Nad saavad esimeste ringide käigus oma vahefinišid kätte, maailmarekorditempos ja puha, kuid lõpp-protokolli läheb neil kirja „katkestamine“.

Munemise mitteornitoloogiliste väljundite kaotsiminek

Mida vähem aega ühe protsessi uurimiseks pühendatakse, seda vähem sellest aru saadakse. Sellest lõivsuhtest ei hiili mingi nipiga mööda, sest iga protsess liigub piki ajatelge. Veendumaks selles, et lamarkistlik evolutsiooniteooria omandatud tunnuste pärilikkusest ei kehti, lõikas saksa bioloog August Weismann sadadel hiirtel saba maha, lasi neil kõigil paljuneda ja lõikas ka järgmisel põlvkonnal kõigil sabad ära, ja nii vähemalt viis sugupõlve jutti. Hiired ei hakanud sündima ilma sabata, ja ka sabad ei lühenenud. Teisalt – loodust uurides on reduktsionism paratamatu. Majaesisel muruplatsil taimeliike üle lugedes võivad saadud arvu taga olla väga erinevad põhjused alates sellest, et muruplats oli veel hiljaaegu liigirikka rohumaa osa, millele rajati uusarendus, kuni selleni, et naaberparaadnas elab seemnetest vaimustunud naaber. Ja ega ammuvate ja tammuvate svammide mõjugi saa täielikult välistada. Kes neid vulgaarkamuflaažiga sarviktanke ja nende rolli maaelu ümberkujundamises ikka teab … Kõike seda ju uurida ei jõua, nii et tuleb teha hoolikalt läbikaalutud valik, mis on antud olukorras kõige asjakohasem ja saada minimaalse sisendi põhjal maksimaalne väljund. Weismann ei hakanud sabu maha lõikama kaelkirjakutel, kuigi just nende kaela pikkuskasv oli Lamarcki teooria kõige tuntum näide. Antud juhul piisas ka laborihiirtest, et sama asja välistamise teel tõestada.

Optimaalsus ongi ju seatud eesmärkide saavutamisel oluline. Selleks et maastikul orienteeruda, ei ole mõtet joonistada kaarti, kus on iga põõsas ja mullahunnik peal, sest see muudaks selle kaardi kiiresti vananevaks, ülemäära suureks ja selle kasutamise seetõttu võimatult kohmakaks. Kuigi, tõsi – tänapäeva tehnilised arendused teevad sellise asja võimalikuks ja nii kujunevadki välja kõiksugused anonüümsed logistikud, kes pakuvad lahendust lahendamist mittevajavale. Aga see selleks. Ameerika filosoof Daniel Dennett jagab raamatus „Darwini ohtlik idee“ (loodus)teadusliku reduktsionismi kaheks – mõistlikuks ja ahneks. Ahneks läheb tema meelest reduktsionism siis, kui selle abil püütakse jõuda dogmaatikani. Heaks näiteks on siin DNA, mille abil on püütud ära seletada kõike elusorganismidesse puututvat. Kui inimgenoomi projekti käigus hakati sajandivahetuse paiku jõudma inimese täieliku genoomi kirjeldamiseni (ehk siis kõikide geenide kõikide nukleotiidide järjestuste loendini), kubisesid ajalehed lugudest selle kohta, kuidas kohe-kohe on kõik haigused minevik, sest me saame kuldvõtmekese, mille abil kõik inimese toimimise saladused lahti muukida.⁹ Eks ta ole.

Aga Dennett vahest siiski alahindas reduktsionismi suurjaotuste mitmekesisust. Ehk oleks aeg mängu tuua veel üks teadusliku reduktsionismi tüüp. Pakun välja, et on olemas ka edev reduktsionism. Kui mõistliku reduktsionismi eesmärk on komplekssüsteemide lihtsustamine sel määral, et nende kohta oleks võimalik midagi kasulikku teada saada, ja ahne reduktsionismi eesmärk on leida mingi mitteeksisteeriv otsetee, siis edeva reduktsionismi eesmärk on suunata kõik see lihtsustamine omaenese edu ja kuulsuse kergitamisse, mitte teadusliku mõtte edendamisse. Maailma lihtsustamine omakasu nimel pole muidugi midagi uut – poliitikud on sellega aegade algusest saati tegelenud. Veelgi ilmsemaks muutub selles kontekstis teadusliku väärtuse ja edukuse veelahe, mis peegeldub ja ehk isegi võimendub kuulsuse ja reputatsiooni lahknevuses. Aga mis parata, kui süsteemi kärsitus nõuab edukuse ja kuulsuse vahefinišeid kohe ja pidevalt. Aega ei ole, järgmisel põllul vedelevad uued hüpoteesid, mis vajavad üleskorjamist, ja polegi oluline, kas need on lehm-on-svamm-tüüpi hüpoteesid või tõesti uurimist väärt ideed.

Tõepoolest, see süsteem ise ongi kärsitu, sest teadlased on aegade algusest saati suutnud veenda kõiki ülejäänuid, et vaid nemad ise oskavad hinnata teiste teadlaste töö väärtust. Ja eks see nii ju ongi, sest kes siis veel. Kuid paraku on see eneseregulatsioon ennast sööma hakanud, sellesama teadusliku edukuse ja teadmiste väärtuse lahku triivimise tõttu.¹⁰ Hindajateks on ikka need, kes on ise teaduses edukad ja nii seda õigust väljavalitutena väärivad. Ent kuna nemad rakendavad oma teadustegevuses edevat reduktsionismi, siis hindavadki nad ka teisi teadlasi ja nende mõtteid omaenese mõõdupuude järgi. Nad ise ongi ju oma edukuse epitoomid. Nii nagu Priit Pulleritsu kõva mehe test,¹¹ kus on võimalik palju punkte saada vaid siis, kui sa pole bioloogiliselt enam ei mees ega naine, vaid Pullerits ise. Sellisel hindamisel on veel ka see aspekt, et kui ollakse ise edukuse mõõdupuuks, siis muutub iga teine teadlane automaatselt konkurendiks. Hindamine käib ju sel juhul primaar­selt läbi enesepeegelduse. Ja see teebki need rattaspüsimisevõistlused võidetamatuks ummikteeks, kuna tõenäoliselt leidub maailmas ka selline inimene, kes kõva mehe testis saab Pulleritsust rohkem punkte.

Nii võibki ju lohutada ennast ja teisi, et küll aeg annab arutust. Pikas võidusõidus jäneste liidrisärgid ja vahefinišisaavutused ei loe. Kuid ma pole kindel, kas seda pikka sõitu enam üldse peetaksegi. See on vahest vaid kõrvalejäänute ja teiste eemalt kiibitsejate illusioon. Näen oma põlvkonna parimaid päid hullusest laostumas, hüsteeriliselt pargipinke vältimas, lohistamas end koidu ajal siisikesi jahtides läbi rukkipõldude, süttimas iidsest pühast ühendusest sinisilmse inimese ja mõjukusindeksi vahel teadusliku pimeduse masinavärgis – nii mõtlen ma Allen Ginsbergi „Ulust“¹² ajendatuna. Ajad annavad vaid arutust.¹³