Ulme(lised) ambitsioonid

Kui ma selle teksti valmis kirjutan ja avaldan, siis kujutan ette, et mõne aja pärast leitakse mind kusagilt Supilinnast, näiteks Marja tänava mänguväljaku lähedalt võsast, ulmeauhind Stalkeri savitahvel läbi selja lööduna. Maailm on karm ja ulmemaailm seda enam, kuna kõiksugu ulmeväliste võhikute arvamus on selles skeenes üldjuhul juba ette möga. Aga ma siiski proovin. Mitte niivõrd oma arvamust jagada (kohaliku) ulmekirjanduse kohta, kuivõrd selgitada, kuidas loodusteadusliku sõna- ja mõistevara rakendamisel tuleb siiski olla ettevaatlik, mõelda asjad läbi, seda ka juhul, kui teksti tegevus leiab aset täiesti väljamõeldud maailmas. Küllap see kehtib ka teiste valdkondade mõistete ja terminite puhul, ent mul on omad liistud ja püüan püsida nendes. Ma ei taha olla kuidagi moraalitsev – loomulikult on igaühel õigus kirjutada nii, nagu ta heaks arvab. (Mis tähendab muidugi ka seda, et ka sellest kirjutatust arvata võib samasuguse vabadusega.) Ent nii palju kui ma näiteks kohalikku ulmeskeenet olen jälginud ja olen seda teinud silmanurgast oma 30 aastat, sest mulle on ulmekirjandus lapsest saati väga meeldinud, siis mulle näib, et ikkagi väga soovitakse oma tekstidega ka nn tavalugejani jõuda. Ühest küljest tajutakse teatud konnatiigistumise ohtu, ent samal ajal ollakse – mulle vähemalt näib nii – arvamusel, et ega nende kirjutatu pole sugugi kehvem kohalike mitteulme­kirjanike kirjutatust.

Kunagi oli üks tüüp nimega Dragofor (ta elas vanas Pälsonis minust paar tuba edasi, jagades seda teise tüübiga, kelle nimi oli mäletamist mööda Lord Black), kes kirjutas veerand sajandit tagasi ühe ulmejutu,¹ kus tema endaga väga sarnane tüüp osutus sarimõrvariks, kes tappis üksnes Eesti ulmekirjanikke. Seda põhjusel, et need kirjanikud polnud mitte üksnes interneti täis kirjutanud (ja seda juba pea 15 aastat varem kui Mart Laar samalaadse väitega välja tuli, tõsi mitte ulmekirjanike kohta), vaid terve universumi ja kõik selle paralleelmaa­ilmad. Ja nii oli maailm tänu nendele väljamõeldistele peatselt hukka saamas. Oli vaja plats puhtaks lüüa …

Ulmikute ambitsioonides pole põhjust kahelda ka praegusel ajal. Piisab kas või sellest kui lugeda näiteks Indrek Hargla krimikogumikku „Heade mõrvade linn: kolm kriminaallugu Tartust“ (Raudhargla 2023) esimest lugu „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“. Selles kirjeldatakse lähituleviku Tartut, kus kõikjal domineerib ülimalt rahakas ja mõjukas Ulmeühing, kes muu hulgas toetab suurte summadega ülikoole, et nood ulmetekste uuriksid jne. Loomulikult on tegemist hüperboolse janditamisega, ent nagu sedasorti tekstide puhul ikka, saab kirja pandud torgete ja muude pisisõnastuste põhjal teha mõningaid oletusi autori sisemiste veendumuste kohta. Nii nagu lugedes Mihkel Muti sama pöörast üleelusuuruste mastaapidega euromasinavärgi toimemehhanismide kirjeldust Alam-Kolkaküla lugudes „Eesti ümberlõikaja“ (Fabian 2016) ja „Mägrad hernes“ (Fabian 2020). Eks need Muti tekstidki kvalifitseeruvad vähemalt teatud määral ulmeks, alternatiivajalooliseks käsitluseks. Kui korjata neist raamatutest välja mõned väikesed tähelepanekud siit ja sealt, kõrvalised detailid mingi dialoogi täitematerjalina – siis saab neist kokku pildi, mis klapib suurepäraselt Muti Postimehe esseedes viimasel kümmekonnal aastal avaldatud seisukohtadega. Analoogsel moel võib eelmainitud Hargla teksti põhjal teha järeldusi selle kohta, kuidas üks kohaliku ulme kõige mõjukamaid esindajaid näeb eesti ulmekirjandust muu ilukirjanduse kõrval. Õigemini kohal.

Pole ju ulmekirjanduse eesmärk ega tuum kirjeldada tulevikku, vaid ikkagi peegeldada praeguse maailma olukorda ühes kitsaskohtade ja tulemustega. Ulme pole tulevikku ennustav, vaid olevikku kommenteeriv. Sellest on väga hästi kirjutanud Ursula Le Guin oma romaani „Pimeduse pahem käsi“ sissejuhatuses, mis küll paraku eesti keelde ühes romaani tõlke esmaavaldamisega ei jõudnud.²

Aga juba on mu jutt kõrvale kaldunud. Tahtsin eelneva abil lihtsalt näidata, et küllap ka ulmekirjanikud soovivad oma tekstidele võimalikult palju lugejaid, sealhulgas neid, kes loevad peale ulme ka muud ilukirjandust. Sest nende tekstid ei jää sugugi muidu üdini agropsühholoogilisele eesti kirjandusele alla.³ Lihtsam oleks olnud seda ehk teha mõne ulmelisti või -grupi sees toimuva arutelu jagamise abil, ent kas on siis mõtet kohe vupsti asjani jõuda. Ega pole enam Stevensonide aeg, kelle täiesti hirmuäratav võime võtta ühes lauses kokku sama palju mõtet kui tema kaasaegsed suutsid paberile panna lehekülje-paariga, võttis omal ajal viktoriaanilikel romaanikirjanikel ikka junni jahedaks. Internetil on küll kruvid rohkem kinni keeratud, kuid täis saama see veel ei hakka.

Kuigi praegusel ajal saab rääkida tiktokikirjandusest, rääkimata kõikidest teistest tekste endid sageli varju jätvatest promotrikkidest, siis Eesti mastaabis on säärased „kirjaniketegemised“ vist ikka valdavalt läbi kukkunud. Laiema lugejahuvi saavutamiseks ei jää midagi muud üle kui kirjutada hästi. Et jutt jookseks, tegevus haaraks, tekst püsiks koos ja oleks hea stiili- ja vormitunnetusega. Samad kriteeriumid, mis muudegi ilukirjanduslike tekstide puhul. Neist puudutan ma vaid üht aspekti – teksti koospüsimist, ja seda spetsiifiliselt loodusteaduslike nomenklatuurisüsteemide seisukohast. Ehk siis kõikvõimalike loodusteaduslike jaotuste ilukirjanduses rakendamise seisukohast. Inimesele on aegade algusest saati meeldinud hirmsasti kõike lahterdada ja süstematiseerida ning küllap on kõige enam töötunde inimkonna ajaloos kulunud looduse lahterdamisele ja süstematiseerimisele. Näiteks vaatlevad tuhanded entomoloogid maailmas päevast päeva, aastast aastasse mikroskoopides putukapeeniseid (joonis 1)⁴ ja koostavad nende põhjal taksonoomiaid.⁵ Et säärased mammutlikud inimkonna ees olevad ülesanded terviklikult edasi liiguksid (putukaliike on ju maailmas kirjeldatud rohkem kui kõikide teiste organismide liike kokku, nii et see lause pole sugugi sarkastiline), on vaja väga häid nomenklatuurseid süsteeme.

Ulme(lised) liiginimekirjad

Ulmekirjandus on nende nomenklatuursete süsteemide kõige arvukam kasutaja. Ehitades nii tuleviku- kui minevikumaailmu on väga mõnus rakendada juba olemas­olevad jaotusi ja nendes määratletud termineid selleks, et anda kiire ja tõhus kirjeldus mõnest (uuest) maa­ilmast ja selles sisalduvast.

Analoogiad on ju teadagi lugejale kõige lihtsamini hoomatavad. Kui Kolumbus ja tema kaaslased 1493. aastal Uuest Maailmast tagasi seilates Guadeloupe’i saarel esimeste eurooplastena ananassi nägid, andsid nad sellele nimeks piña, sest ogalise välimuse ja ovaalse kuju poolest meenutas see kõige rohkem suurt männikäbi. Inglased lisasid veidi enam kui sajand hiljem oma keeles sellele juurde ka „käbi“ maitseomadustele kõige paremini vastava epiteedi – õuna. Eesti keelde jõudis sõna ananass juba arvatavasti pärast seda, kui see sai teaduslikult kirjeldatud – taime ladinakeelne nimi on Ananas comosus, mille andis sellele rootsi botaanik Carl Linné 1753. aastal. Epiteet comosus tähendab sakris tutti, mis kirjeldab ananassi vilja otsas olevat lehetupsu, ja sõna ananas ise tuleneb tupikeelsest sõnas nanas, mis tähendab suurepärast puuvilja.

Siinkohal on vahest paslik lõpuks väheke konkreetsemaks minna. Võtta luubi alla esimene teos. Selleks on Jaagup Mahkra debüütraamatust „Must vend”⁶ pärit jutt „Hõimu toitja“. Mulle väga soovitati seda raamatut, et palju bioloogilist ja kirjutatud ka hästi. Tõesti-tõesti – enamik lugusid on kirjutatud klassikalise ulmeseiklusjutu vaimus nii nagu mõnedki raamatud, mida sai nolgina fännatud. Näiteks nagu Belgia kirjaniku J. H. Rosny-vanema (1856–1940) romaan „Hiidlõvi. Võitlus tule pärast“.⁷ See vana hea „Põneviku“ heleplekiline köide sattus mulle mõni aeg tagasi juhuslikult näppu ja hakkasin isukalt lugema, kuna taksonoomiliste üksuste tihedus tekstis osutus täiesti pööraseks. See polnud mul üldse meeles, et kogu elurikkus nii loomade kui taimede puhul sedavõrd mahukalt välja oli toodud. Näitena üks juhuslik lause: „Peagi jõudis ulhamrite luuresalk suure soo servale. Seal kasvasid võhumõõgad, tulikad, vesiroosid ja kanarbik, eemal kõrgusid paplid ja nende vahel väiksemad pajud. Ringi jooksis paar ehmunud põtra ja metskitse, keda ajasid taga laisad lõvid.“ Enam-vähem pool lausetest on selline!

Hakkasin mõtlema, et kui kõigi nende liikide paleoliitikumiaegsed levikukaardid (näis, et tegevus toimub varase kiviaja lõpupoole, umbes 100 000 – 20 000 aastat tagasi) kokku panna, siis saab aimu, kus võis selline lugu nende ulhamrite suguharu vaprate ja innovaatiliste noorte meestega toona aset leida. Mis seal siis ikka! Kirjutasin ca esimesel 20 leheküljel leiduvad looma- ja taimenimed välja ja panin oma biogeograafilised teadmised analüüsivalmis. Võtsin konkreetselt need taksonid, mida mainitakse tekstis lähikonnas elavate ja kasvavatena. Aga see loend osutus ikka täitsa üle võlli kompotiks. No minu meelest küll sellist kohta meite planeedil olla ei saa, kus kõik need loomad ja taimed koos elasid … isegi kui oletada, et jääaeg oli põhjamaise elustiku mõni tuhat kilomeetrit lõuna poole nihutanud, mida ta selleks ajaks veel ei olnud. No vaadake ise! Toon järgnevalt ära kergelt puhastatud andmestiku, esmalt tekstis mainitud loomade ja seejärel taimede oma raamatu esimeselt paarikümnelt leheküljelt.

Loomad: lõvi, koopakaru, hallkaru, mammut, tiiger, leopard, kalakurg, vesikana, rägapart, rüüt, kiivitaja, napp (küllap on mõeldud neppi), haigur, sookurg, haug, linask, püüton, hüään, hiidlõvi, tarvas, mastodon, antiloop, jänes, hunt, trapp, põldpüü, meigas, ronk, hobune, põder, männiraag, šaakal, merikotkas, metssiga, panter, muflon, metseesel, metskits, piison, punalõvi, ninasarvik, hirvpõder, tiigerlõvi, rändtirts.

Taimed: must pappel, hõbepaju, haab, lepp, kassitapp, vesiroos, kõõlusleht, vesiliilia (küllap mõeldud vesiroosi), kollakupp (vahest kollane vesikupp), võhumõõk, tulikas, soo-piimalill, metsvits, mõru jürilill, huulikhein (küllap huulhein), paju, pappel, leetpõõsas, kanarbik, naistepuna, salvei, kibuvits, rukkilill, punane ristik, kassinaeris.

Taimkate on üsna põhja-parasvöötmeline. Paljud taksonid on muidugi vaid perekonna tasemel. Aga vist pea kõik mainitud taimed esinevad ka Eestis – kuigi jah, must pappel ja leetpõõsas pigem sissetoodud võõrliikidena. Kui mõelda autori päritolule, siis Belgia praegusaegne taimkate sobib ulhamrite minevikumaailma päris kenasti. Ent kujutada nende taimede vahel üheaegselt ringi liikumas lõvi, mastodoni, ninasarvikut, püütonit ja mammutit. Uhh!

Ulme(lised) mastaabid

Jälle sai kõrvalekaldumine mind kätte. Aga nüüd, ausõna, Mahkra raamatust. „Hõimu toitja“ tegevus leiab aset kusagil Põhja-Ameerikas kriidi ajastu lõpul. Õigemini on loo tegevuse aeg väga täpselt määratletud ja see ongi kohe esimene probleemne koht. Esimene lause ütleb: „4776 aastat enne päeva, kui Mehhiko lahte pidi langema …“. Silmas on muidugi peetud Chicxulubi meteoriiti, mis ligikaudu 66 miljonit aastat tagasi Yucatani poolsaare rannavetesse langedes kriidi ajastu ja üldse kogu mesosoikumi lõpetas. Aasta täpsusega määratlus kohe loo esimeses lauses on veidi bluffiv, kuna selle sündmuse asetleidmine on teada ligikaudu miljoni aasta täpsusega (täpsemalt siis 66 miljonit aastat pluss-miinus 430 000 aastat). Ent autor paneb kohe aastapealt asja paika. Kriidi ajastusse rännatakse selles raamatus küll tulevikust ja pole selge, kui kaugelt tulevikust; kuid kahtlen, et ka mis tahes tulevikumeetoditega oleks võimalik kümneid miljoneid aastaid tagasi tekkinud stratigraafilisi kihte nii suure täpsusega määrata. Need on ja jäävadki igaveseks ligikaudseteks. Niivõrd täpselt paika pandud ajamääratlus avalauses ajas natuke juhtme kokku, et kuidas see sai kellelgi seal maailmas nii selge olla. Seda ka olukorras, kus tekst voolab kõiketeadva autori positsioonilt. Selline kõiketeadvus ei ole põhimõtteliselt võimalik.

Samal ajal räägitakse selles loos ilmast (vastupidiselt eelnevale) äärmiselt üldistatult. Korduvalt mainitakse palavust kogu kriidi ajastul, nt „Salud pakkusid jahutust ja kaitset kriidiajastu lõõskava päikese eest“ (lk 171). Sedasorti üldistused on samuti väga kahtlased. Alustame sellest, et kriit kestis peaaegu 80 miljonit aastat, mille kestel oli küllalt erinevaid globaalse kliima perioode. Lihtne arvutus ütleb, et kriidi ajastu lõpust tänapäevani on möödunud märksa vähem aega kui kriidi ajastu lõpust selle alguseni. Sedasorti ajalis-ruumilise mastaapsuse hoomamisega on (ulme)kirjanikel sageli raskusi olnud, ja mitte ainult kirjanikel – ühe hüpoteesi kohaselt on just Maa ajaloo meeletu pikkuse tajumise võimetus üks peamine põhjus, miks näiteks arheoloogilise inimajaloo pikkus ei jõua inimestele kohale,⁸ rääkimata siis looduslikest protsessidest geokronoloogiliste suurjaotuste skaalal. 6000 aasta vanuse planeedi ajaraamis on mõtestatult orienteeruda eksponentsiaalselt lihtsam kui sadade tuhandete ja miljonite aastate raames.

Seejuures kriidi ajastu lõpus, Maas­trichti perioodil (ca 72–66 miljonit aastat tagasi) valitses Maal jahedam ja kuivem kliima, mitte sugugi see niiske ja soe palmlehikute ja sõnajalgtaimede epohh, mida autor läbivalt kirjeldab – pidevalt madistatakse tiheda alustaimestikuga metsasaludes. Nojah, kriidi ajastu lõpus oli keskmine pinnatemperatuur Maal ligikaudu kümme kraadi kõrgem – siis oli see hinnanguliselt 25 ^oC ja praegu ligikaudu 15 ^oC.⁹ Samal ajal annab üks paleontoloogiline leiukoht praeguse Põhja-Dakota aladel aimu selle kandi kliimast vahetult kriidi lõpul: selgelt oli olemas neli aastaaega ja temperatuur langes talvel alla nulli.¹⁰

Nii et mitte kuidagi ei saa üle ega ümber, et planetaarsel skaalal sõltub kliima väga palju sellest, kus parasjagu viibitakse. Nii nagu praegu on aastaringsed jääkilbid poolustel ja samaaegselt peaaegu aastaringne talumatu palavus mõnedes lähistroopilistes piirkondades, olid analoogsed planetaarsed kliimamustrid ka kriidi ajastul. Selleks ajaks olid praegused kontinentide asukohad juba välja kujunenud, nad ei olnud küll veel üksteisest niivõrd kaugele triivinud. On kahtlane rääkida ilmast nii, et seda markeeritakse ajaskaalal 80 miljonit aastat kestnud perioodi ja ruumiskaalal kogu planeedi ulatusega. Kuid geo­kronoloogiliste üksuste puhul kipub see sageli nii olema. Võib-olla on siin süüdi Michael Crichton,¹¹ kes toppis kogu juura ajastu ühte lõbustusparki kokku ja sellest ajast ongi nii jäänud, et juura on üks park, kriit teine samasugune, ja küllap on analoogseid käsitlusi ka karboni, devoni ja teiste ajastute kohta.

See üldistamine meenutab karikatuuride palmisaari. Leidub sadade kaupa karikatuure sellest, kuidas keegi on üksildasel saarel ja millised jamad teiste inimestega tal täielikust isolatsioonist hoolimata on. See on üks kõige sagedasem karikatuuri tüüp. Nende naljapiltide puhul on peaaegu alati reegliks see, et saarelapikesel kasvab vaid üksainus palmipuu. Mõnikord kaheharuline, seda küll, aga üheksal juhul kümnest on tegemist ühestainsamast puust koosnevad maismaaökosüsteemiga (joonis 2). See visuaalne memeetiline arusaam näib olevat karikaturistide seas üdini kinnistunud ja mu meelest on analoogselt kinnistunud ka kujutluspildid nn dinosauruste aegadest. Kuid ajalis-ruumilised mastaabid on nendes kujutluspiltides alati nihestunud, kuna üldjuhul toimub tegevus ikka mingis konkreetses kohas ja konkreetsel ajal, mis hõlmab endast alati palju rohkem elusa ja eluta looduse varieerumist, kui need troobid ette näevad. Seega võiks siis ka ilmast ja loodusest väheke konkreetsemalt ja mitmekesisemalt fantaseerida – võimalusi selleks on rohkem kui küll. Ja ega maailm sellest otsa saa, öelgu Dragofor mida tahes.

Ulme(lised) taksonoomiad

Viimaseks jätan aga oma lemmik­nomenklatuuri ehk taksonoomia. Oeh – see on and, millest kummaliste ja ootamatute intriigide piimajõed ja pudrumäed ei lakka voolamast ja kerkimast. Ütlen ma nüüd, ligikaudu aasta pärast seda jõletumat aplaavat, mis tekkis seoses sellega, et mulle jäi silma kogumikus „Kübeke elutervet vihkamist“¹² Lüüli Suugi lugu pealkirjaga „Welwitschia mirabilis“.

Ega ma sellest ulmejutust enesest üldse rääkida tahagi, pole kunagi tahtnudki. Ma lihtsalt toon välja ühe lause ja jauran sellel teemal kuni enam-vähem käesoleva teksti lõpuni. Selleks lauseks on: „Nende külaskäigul oli väga kindel eesmärk – kindlustada liit liivakeerutajatega seniks, kuniks Paphnutias õpitakse ise kunstlikes tingimustes kasvatama Welwitschia mirabilis’t – kaktuselist taime, mis kasvas ainult kõrbes ja mille mahla nad nüüd vajasid.“ Eesti keeles on selle taime nimi muide velvitšia (joonis 3), ja antud loo seisukohast on tegemist küllaltki tähtsa taimega – eks sellele viita juba loo pealkirigi.

Milles siis asi? Juba mõnda aega enne selle loo lugemist märkasin mitmel puhul, kuidas netiavarustes kommenteeriti (sellest eespool välja toodud lausest lähtuvalt), et velvitšia pole ju ometigi mingi kaktus. No kohe üldse mitte! Tegemist on hoopis paljasseemnetaimega – ehk siis ürgse taimerühma liikmega, kuhu muu hulgas kuuluvad kõik okaspuud ja veel mõned evolutsiooniliselt väga vanad taimed, näiteks hõlmikpuu. Kaktused on aga hoopis katteseemnetaimed ehk õistaimed – need suhteliselt moodsad elukad, kes omale õie välja mõtlesid, endale tolmeldajad välja koolitasid ja maailma taimkatted ära vallutasid. Kaktuselised arenesid tõenäoliselt välja alles ligikaudu sada miljonit aastat tagasi, selsamal kriidi ajastul, millest Mahkra kirjutas (ent on ka konkureerivaid teooriaid, mille kohaselt on kaktused üksnes 25–30 miljonit aastat vana taimerühm), samal ajal kui mitmed tänini eksisteerivad paljasseemnetaimeliigid (liigid, mitte taimerühmad!), näiteks tšiili araukaaria ja toosama hõlmikpuugi on samad liigid, mida leidus juba rohkem kui 200 miljonit aastat tagasi. Pealegi veel biogeograafiline asjaolu, et velvitšia kasvab Aafrika lõunaosas, ürgvanas Namibi kõrbes, aga kaktuselised on hoopis Uue Maailma taimed ja neid Vanas Maailmas, sh Aafrikas, üleüldse ei leidugi. Selle kõige peale kaitsti autorit veebiavarustes argumendiga, et kuna jutu tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, kus pole mitte mingisugust puutumust meie olemasoleva maailma, sh meie koduplaneediga, siis ei ole see kriitika asjakohane. Velvitšia võib seal vabalt olla kaktus või puravik või tuhkur, kes või mis iganes.

See on väga huvitav vastuargument. Esmapilgul võib see paista väga hea kaitsena, mille abil igasugune kriitika hõlpsasti maha raputada, kuid seda üksnes esmapilgul. Sest kui rohkem järele mõelda, siis mida õigupoolest kätkeb endas asjaolu, et ühel täiesti teises väljamõeldud maailmas asuval planeedil kasvab taim nimetusega Welwitschia mirabilis. Kus ta kasvab samasugustes kõrbetingimustes, nagu ta kasvab ka planeedil Maa. Ent kuigi mõlemad taimed kannavad täpselt sedasama ladinakeelset liiginime, siis ei ole nad üldse sarnased liigid – üks on katteseemnetaim ja teine õistaim. Kirjeldan järgnevalt miinimumi nendest eeldustest, mida selline olukord endaga igal juhul kaasa toob.

Esiteks näib, et sellel väljamõeldud liivakeerutajate planeedil kehtib taksonoomias ja süstemaatikas seesama binaarne nomenklatuur, mille Carl Linné XVIII sajandi lõpul planeedil Maa avaldas. See on väga huvitav asjaolu. On ebatõenäoline, et loodust klassifitseeritakse sel sootuks teises maailmas paikneval kõrbeplaneedil samal viisil nagu Maal – süsteemiga, mis tekitas pärast ilmumist väga pikkade aastakümnete jooksul suuri proteste ja vastuseisu selle kasutamise suhtes (Linné sai muide kõvasti säru usklikelt, kuna tema taimesüstemaatika põhines suguorganitel). Binaarse nomenklatuuri rakendamisega kaasnevad ka suhteliselt keerukad probleemid, mis ajas aina kuhjuvad ja mille lahendamisega õigupoolest suurem osa süstemaatikuid tänapäeval peaasjalikult tegelebki. Võtame näiteks kas või kehtivad ja mittekehtivad sünonüümid. Maailmas, s.t meie omas, leidub ligikaudu 380 000 taimeliiki – kuid ametlikke ladinakeelseid liiginimesid on nende liikide jaoks kokku üle 1,6 miljoni.¹³

Teiseks, sel viisil liikide nimetamine pole üldse kuigivõrd loomulik viis looduse hoomamiseks ja mõtestamiseks. See on üdini kunstlik süsteem ja loodud lahendama ühte väga spetsiifilist probleemi – liiginimede pikkust.¹⁴ Ladinakeelsed liiginimed olid algselt mõeldud olema eelkõige liigikirjeldused. Näiteks hariliku vahtra liiginimetus on Acer platanoides, kus perekonnanimi Acer tähistab vahtrat ja epiteet platanoides kirjeldab sellele vahtraliigile ideeliselt eriomast tunnust – seda, et sellel liigil on plaatani lehtede sarnased lehed. Säärane süsteem toimis senikaua, kuni loodusteadlastel kasvas elurikkus üle pea. Eriomaseid tunnuseid leida osutus väga keeruliseks ja vaat et võimatuks. Ilmnes, et plaatani lehtede sarnased lehed on veel paljudel teistelgi vahtra­liikidel. Mida siis teha? Ega jäänud muud üle, kui liiginimele aina epiteete juurde lükata, et liike üksteisest eristada. Näiteks keskmise teelehe, nüüdse ladinakeelse liiginimetusega Plantago media liiginimetus enne binaarse nomenklatuuri kehtestamist oli Plantago foliis ovato-lanceolatis pubescentibus, spica cylindrica, scapo tereti ehk „karvaste pikjas-ovaalsete lehtede, silindrilise õisiku ja sileda ümmarguse varrega teeleht“. Ainuüksi liikide nimetamine teaduslikes traktaatides muutus väga tekstimahukaks. Toona teadusartiklitel küll mahupiiranguid ei olnud, kuid küllap kärsituse olid nende tekstide lugejad juba omandanud.

Lähme edasi. Põnevat mõttelõnga aitab kedrata ka velvitšia liiginimetus. Alustame epiteedist mirabilis. See sõna on ladina keeles, mis on üsna juhuslik jäänuk – ei ole ju endastmõistetav ega loomulik, et elusorganisme nimetatakse surnud keeles, mida ammuilma keegi enam ei räägi. Ja kui veel vinti peale keerata – siis nii nagu planeedil Maa, on ka Lüüli Suugi tekstis ladinakeelsed liigi­nimed kaldkirjas. Veel üks kummaline reegel, sootuks keelevallast, mis näib kehtivat ka sellel väljamõeldud planeedil.

Lisaks kõigele eelnevale pidi sellel kõrbeplaneedil suure tõenäosusega olema mingi tegelane või paik nimega Welwitsch, sest just selle Austria loodusuurija järgi, kes velvitšiat planeedil Maa esmakordselt kirjeldas – täpsemalt 1859. aastal Angolas – see takson nime sai. See on ka kummaline kokkusattumus, millele lisandub veel asjaolu (viiendaks!), et need kaks sõna said kokku ühes ja samas liiginimes. Liivakeerutajate planeedi valitsejate nimed ja kohanimed, mis olid tekstis ära toodud, ei viidanud küll võimalusele, et seal võiks leiduda saksapäraseid nimesid. Ja mainitud nimede hulgas polnud ka selgelt ladinakeelseid tüvesid.

Niisiis, milline on tõenäosus, et see, kes iganes velvitšiale liivakeerutajate planeedil nime andis – et ta kasutas nime andmisel ebaharilikku ja mitte kuidagi loomulikku süsteemi; et ta andis sellele taimele nime millegi järgi, mis täiesti juhuslikult kandis täpselt sama, mõlemal planeedil üliharuldast nime ja mis veel juhtumisi oli kuidagi seotud kõrbetaimedega. Pealekauba sai taim endale täpselt sama liigiepiteedi keeles, mis ühel neist planeetidest oli nime andmise ajaks juba ammu surnud keel. Nii palju kui ma tõenäosusteooriast jagan, siis võimalus, et kahel erineval, üksteisega mitte iial kuidagi kokku puutunud planeedil arenes välja seesama keel ja et just seda keelt kasutati mõlemal planeedil elusolendite klassifitseerimisel, on üsna nullilähedane. (Rääkimata siis kahest keelest, kui oletada, et Welwitsch on germaani keeltele eriomane, vähemalt trigraaf sch.)

Kui kõik need tõenäosused omakorda kokku panna, mis eraldigi on juba väga ebatõenäolised, ent ometi on kõik justkui täide läinud – siis minu poolest võib velvitšia nimeks panna ka kaktusele!

Loodusteadusliku terminoloogia või mõistestiku ja kontseptsioonide kasutamine ilukirjanduslikes tekstides ei ole üldse nii lihtne, kui ehk esmapilgul paistab. Isegi ulmekirjanduses, kus tegevus toimub mõnel täiesti välja mõeldud planeedil. Sõnade ja terminitega tulevad kaasa kõiksugu eeldused, piirangud ja konnotatsioonid, mille ignoreerimine, kas siis tahtmatult või mitte, võib muuta väga suurel määral seda, kuidas lugejad teksti mõistavad. On nad siis ulmeskeene sees või sellest väljaspool. Üldjuhul ei tee sedasorti nüansside ignoreerimine teksti paremaks, vähemalt nende silmis, kel on asjast mingigi arusaam.

Igatahes, kui ma midagi sellist söandasin netiavarustes välja tuua – täpsemalt, et velvitšia ladinakeelse liiginimetuse kasutamine toob endaga kõik need küsimused kaasa, siis tekkiski mõnede ulmikute hulgas eelmainitud aplaava, mille tõttu ma eeldan, et Stalkeri savitahvel mu selgroo varem või hiljem murrab. Kohe hüppas dzotile kogumiku üks koostajatest, kes väitis, et tema on selles apsakas süüdi, sest ta ei oska ladina keelt. Kuid et teda õigupoolest sellised pisiasjad üleüldse ei koti. (Kuigi ladina keele oskusega pole antud juhul mitte midagi pistmist. Ei oska minagi ladina keelt.) Aga et mina olen ikkagi see jobu, kes üldse kirjandusest midagi teadmata, puhtast erialakretinismist ajendatuna tõmbasin noore kirjaniku ilma mingi põhjuseta oksa. Kuigi ma Lüüli Suugi teksti enese kohta mitte midagi ei öelnudki, ja seda ka otsesõnu väljendasin. Kuid ka selle asjaoluga tekkis mul ulmikutega täiesti ootamatult kummaline vaidlus. Piisavat sellest, et kommenteerida kahte sõna ühes jutus, et see kvalifitseeruks arvustuseks. Isegi kui mitte midagi teksti enese kohta öelda, olevat see sellegipoolest arvustus ja antud juhul veel väga ebaõiglane pealekauba. Nagu vastu seina.

Siiski, kuna ma ikkagi usun teadvat, et ulmikud tahavad rohkem püünele (olgu see Sirp siis maailmalavade seas tillukesem ja madalam), lähen riskile välja ja avaldan selle teksti. Või siis on mul lihtsalt savi.¹⁵