Ennustatavalt sai teade, et Tallinnas alustavad koalitsioonikõnelusi Keskerakond ja Isamaa, Postimehes mõistva ja Delfis hukkamõistva hinnangu. Kas nüüd hakkab tallinlastel kõik hästi või kõik halvasti minema, jääb usuküsimuseks ka pärast erakondade detailse koostööleppe sõlmimist, aga kas see usk ka riigikogu valimisteni pooleteise aasta pärast püsima jääb, on enam kui kahtlane. Kahvleid, mille otsa kukkuda, leidub küllaga. Ja kui midagi hukka mõista, siis ennekõike seda, et erakonnad ise suruvad ühiskonnale ja meediale üsna üksmeelselt pähe mõtet, et valmistumine riigikogu valimisteks algas juba eile ning see ongi normaalne. Millal üldse tööd tehakse, kui kogu aeg muudkui valmistutakse? Töö riigikogus seiskus mitmeks kuuks, kui saadikud käisid mööda maad volinikukandidaate mängimas. Peagi on vastupidi, sest värsked linnavolinikud, kui nad ei taanda end asendajate kasuks, keskenduvad kampaaniatööle neile partei poolt määratud valimisringkondades – ja need ei ole Tallinnas.

Aga töölehakkamisega volikogus on kiire, kui tõepoolest tahetakse järgmise valimisvõiduni jõuda just mingeid kohalikke tegusid ette näidates. Miski peaks materialiseeruma, sest näiteks „linna rahaasjade kordategemist“, millest Mihhail Kõlvart palju räägib, ei saa kuidagiviisi valijatele esitleda piduliku lindi­lõikamisega. Kas rahaga üldse midagi korrast ära on, peaks aga selguma juba paari kuu jooksul, sest järgmise aasta linnaeelarve vastuvõtmisega ju rohkem aega pole. Nagu teada, on eelarve eelnõu tehniliselt ette valmistatud ning uus koalitsioon saab otsustada ainult senise investeerimisplaani muutmise üle.

Millised on valikud? Uute koalitsionääride seni väljendatu põhjal paistab neil olevat üksmeel selles, et praeguseks otsustatud investeeringud on valdavalt valed. Seega peaks kiirelt peatama igasuguse tegevuse juba arhitektuurivõistluse läbinud, projekteeritud ja võib-olla ehitusjärkugi jõudnud objektidel, katkestama hanked, tühistama lepingud, kui see ilma kopsaka trahvita üldse võimalik on. Valijad, kuulukse, tahtnud seda muutust. Aga mida kiiresti asemele panna? Kui Keskerakonna või Isamaa lauasahtlites leiduks investeerimisküpseid, viimistletud projekte linnaruumi arendamiseks, siis küllap oleks neid enne valimisi juba ka näidatud. Ei näidatud, aga kui mõni selline olemas oleks, ei suudaks keegi mõnd suurt hoonet või taristuobjekti aastaga valmis ehitada.

Hea näide on siin Mihhail Kõlvarti üks lemmikuid, Tondiraba olümpia­ujula, mille rajamise otsus pärineb aastast 2019. Paar aastat hiljem andis linnavõim teada, et ehitamine on kohe-kohe algamas ning ujulakompleks valmib 2024. aastaks. Kuid alles nii äsja kui 15. oktoobril 2025 andis lahkuv linnavalitsus teada olümpiaujula arhitektuurivõistluse õnnelikust lõpust. Kas Kõlvart suudab leppida sellega, et Jevgeni Ossinovski gäng on arendustöö nii kaugele viinud, just sellise võidutöö välja valinud ja saab ka võimalike ehitustööde ajal kogu aeg hoobelda, et „nemad venitasid kuus aastat, meie tegime pooleteisega asja ära“, ning parim, mida uus linnavõim saab teha, on korruptiivse käitumisega mitte kõike jälle ära vussida.

Isamaalased on suure kirega jutustanud sellest, kuidas pealinn taas autokasutajatele sobivamaks muuta, kõrvaldada igasugused jõledused, nagu kiiruspiirangud või jagatud tänavaruum. Rääkimata putukaväilast, mille suhtes ei jäta Riina Solman kunagi oma sügavat põlgust väljendamata, kui aga eetriaega saab. Mida sellega siis teha? Projekt peatada ja rohekoridor asfalteerida? Aga siin tuleb jälle takistuseks ette vajadus planeerida, korraldada võistlus, projekteerida, hanked korraldada.

Kristiine ristmiku ümberehitamine oleks ahvatlev tükk, kuid lahkuvas linnavalitsuses vaidlesid abilinnapead Lippus ja Järvan selle üle, kas see on teostatav viie või viieteistkümne aastaga, mitte ühe või kahega. Töö käigus võib väga palju viltu minna, aga üks on kindel, nagu suurte liiklussõlmede ehitamisel igal pool maailmas: kuni ehitamine kestab, võivad linlased küll töö vajalikkusega nõustuda, kuid eriti autolembesed elanikud on ümbersõitude, ummikute ja muude hädade pärast pidevalt vihased ega pruugi tegijatele ka oma häält anda.

Kuidagi ja midagi ei jõua ühe aastaga. Ja tõenäoliselt peab enne tegema ka suurpuhastuse linna ametkondades, kus elatakse maailmavaateliselt hoopis teisel lainel. Kas uus linnavõim lähtub ametite ühistegevuses äsja valminud ja eksperditeadmistele toetuvast Tallinna tänavaruumi juhendist (loe lähemalt lk 11) või heidab selle auto- ja inimvaenulikuna kõrvale? Kui esimest, siis mille poolest on võim uus ja toob muutusi? Kui teist, siis kust ja kui kiiresti saadakse uus, autokeskse tänavaruumi juhend?

Tallinna elanikkond rahvuse järgi iga aasta 1. jaanuari seisuga 2018–2025. Rahvus – isiku kuuluvus rahvuste etnilisse gruppi tema enesemääratluse alusel.      Statistikaamet

Kokkuvõtvalt: ühe aastaga ei saa valmida midagi muud kui objektid, millega on alustanud eelmine või veel varasem võim. Ka juhul, kui järgmisesse eelarvesse jõuavad uute ja „õigete“ investeeringute read (näiteks veel ühe Kõlvarti lemmiku, Pirita rannapromenaadi rekonstrueerimine, mis riivab ka Isamaad kindlasti pahandavat Maarjamäe memoriaali), jääb raha kasutult lebama ja ootama, sest kulutamisele eelnevad vältimatud eeltööd võtavad aega. Riigi­kogu valimisteks valmistumise jutu asemel peaks linlastele rääkima hoopis muud. Aga kuidas seda teha, kui volikogus istub ridamisi riigikogu liikmeid, kelles hetkekski ei kustu soov pealinna just Toompealt juhtida?

Hoopis hullemini on Isamaa end sõlme keeranud oma suure narratiiviga sellest, kuidas nad Tallinnast taas eestlaste enamusega linna teevad ja päästavad nii rahvuse suurest hädast ja rõhumise alt. Eestlased nimelt olevat Tallinnas vähemuses, nagu Riina Solman tavatseb oma esinemistes korrutada. Tsiteerin teda teisipäevasest „Ringvaatest“: „Tallinna elanikke, ma arvan, inimesed teavad, on ligikaudu 450 000 ja täna on juba üle poole, väga vähe, aga 51-52% on muukeelne elanikkond. Ja kui te kujutate ette, et enamasti on nad vene kodukeelega inimesed ja nende lemmik on Mihhail Kõlvart. Ja ülejäänute peale kandideerivad kõik teised väiksed erakonnad.“ Halb on, kui ta ise neid valeandmeid usub, veel halvem, kui teadlikult (ehk poliitiliselt) valetab ning eeskätt oma, isamaaliste valijate hulgas hirmu ja muremõtteid külvab. See jutt peab ilmselt olema üleskutse võitlusele – aga mismoodi see Tallinna eestistamine venelaste kätega ikka käib?

Inimesed, kes oskavad andmeid otsida ja leida, teavad hoopis, et hoolimata eestlaste aastaid kestnud väljarändest pealinna ümbritsevatesse valdadesse kasvab eestlaste arv ka pealinnas (vt tabel). Eestlaste osakaal Tallinna elanikkonnas oli kaheksa aasta eest ja on praegugi 53 protsenti, venelaste oma on samal ajal kahanenud 36,5-lt protsendilt 29,5ni. Peaaegu kogu muude rahvuste arvukuse kasv tähistab Ukraina sõja­põgenikke, kellest usutavasti enam kui poolele mõjub venekeelseks tituleerimine solvanguna. Kui sõda peagi Ukrainale võidukalt lõpeb, naasevad paljud neist kodumaale ning eestlaste osakaal statistikas teeb kena hüppe üles. Millist eestlaste probleemi Isamaa kahaneva venelaskonna abil pealinnas edasi lahendab? Ja kuidas üldse valeandmetele toetudes mingit õiget poliitikat saaks kujundada?

Ainus lohutav lootus on, et Tartu isamaalased võtavad end veel kord kokku ja kirjutavad erakonnakaaslastele Tallinnas mõne jätkukirja selle kohta, mida pealinnas tohib ja ei tohi teha. Küllap siis kõik korda läheb.