Filmi avakaadris joonistub vaatajale võrdlemisi klaar pilt, suhe, kus üks pool on suunaja ja teine järgija. Iris (Isabelle Huppert) on autodidaktist prantsuse keele õpetaja, kes on teadmata asjaoludel jõudnud Lõuna-Koreasse. Küsimused kust ja miks jäävad vastuseta, seda nii vaatajale kui ka peategelast ümbritsevatele inimestele. Krapsakas ja elav õpilane I-song (Kim Seung-yun) vestleb Irisega, nende vahel lebab laua peal sümboolselt kaks raamatut, millest üks on Albert Camus’ „Võõras“. Irisest, kes mõjub filmi esimeses pooles pedagoogilise enigmana, kujuneb filmi vältel peaaegu müütiline olend, unenäoline tegelane, kelle motiivid, olek ja iseloom mängivad äratundmise ja võõristuse piirimail. Kuigi peategelane mainib isegi, et tal ei ole varjatud plaane või tagamõtet, teeb tema olek kõhedaks. I-songi käitumine loob Irise omaga kontrasti, mis teeb viimase esialgu ebasümpaatseks ja jätab õhku järjekordse küsimuse: kas ja miks peaks talle kaasa elama?

Ühe päeva vältel näeme nelja kohtumist, pikemaid ja põgusamaid, ent kõik need on kantud keelepoeesiast, püüdlusest leida ühine keel. Irise ja tema õpilaste ebatavalisele suhtlusviisile vaatamata on neis vestlustes midagi äratuntavat. Kohmakus, mis manifesteerib end Irise ja ühe tema õpilase abikaasa Hae-sooni (Kwon Hae-hyo) kummalises flirdis, aga ka tavaliste lausete ülerõhutamises, lubab muidu kaugeks jäävatele tegelastele pisut lähemale jõuda. See on oluline, sest vastasel juhul jääb kerkinud küsimus peategelasele kaasaelamisest vastuseta ja raskendab seeläbi filmiga kaasaminekut. Kaugus nii sisus kui ka vormis ei ole juhuslik. Peale klaasi taga tegutsevate tegelaste soosib distantsi ka kaameratöö: peamiselt staatilistest kaug- või keskplaanidest koosneva lahti venitatud montaaži tõttu on vaataja nagu kärbes seinal. Dokumentalistikalaadne sekkumatus ja kohati koduselt mõjuvad sisse- ja väljasuumimised võimendavad teadvusel oleku ja unenäo vaheala veelgi. Sang-soo, kes on võtnud enda kanda nii režissööri, stsenaristi, operaatori kui ka monteerija rolli, on rõhunud askeetlikkusele, kuid suutnud seejuures oskuslikult steriilsust vältida. Kaadrite puhtus ja tagasihoidlik montaaž mõjub ses filmis mõtte- ja tähelepanuharjutusena ja võimaldab vaatajal keskenduda näitlejatööle ja dramaturgiale.

Kuna rõhk on kõneldaval tekstil, poeesial sõna otseses mõttes ja ka kaudses tähenduses, saab selle edasiandmine eriti oluliseks, seda nii näitlejatehniliselt kui ka karakterikeskselt. Iris, kelle emakeel on prantsuse keel, üritab luua sidet korealastega inglise keeles, ent vestlustes takerdutakse pidevalt käibefraaside ja lihtsamate sõnade otsa, mis tegelikult sügavat mõtet edasi ei anna. Pidevad kordused ja tarbetud laused võimendavad kättesaamatust ja ärgitavad küsima, kas tegemist on sotsiaalselt ebakompetentsete inimestega. Ehk ei oskagi inimesed end kõrvalt vaadata ja tegelikult näevadki vestlused võõrastega sellised välja. Häirivalt kohmetust ja mõnevõrra robotlikust dialoogist saab ajapikku põhjendus inimeste suutmatusele teineteiseni jõuda. Frustratsioon kujuneb leppimiseks: räägi palju tahad, miski läheb alati tõlkes kaduma. Sellele vaatamata jõutakse I-songi ja abielupaari Hae-sooni ja Won-juga (Lee Hye-young) küsimuseni, mis tunne inimesi kannab, küsimuseni, mis on samaaegselt fundamentaalne ja universaalne. Üks ühele vastused, mis annavad aimu kas inimese ettearvatavusest või on stsenaristi järjekordne luulest tõukunud vormivõte, pakuvad Irisele impulsse, kuidas võõrkeelt paremini õpetada. Ta kirjutab prantsuse keeles valgetele tekstikaartidele tunnetest ja palub neid siis õpilastel endale selgitada. Irise tavapäratu lähenemine keeleõppele ei paista olevat siiski tagajärg, vaid sümptom. Tundmatust aegruumist saabunud võõras ei huvitu ega hakkagi huvituma olmest, küsimustest „Kus on postkontor?“ või „Kui palju maksab bussipilet?“. Isehakanud inimhinge insener, kellele teeb rõõmu makgeolli joomine ja inimeste tunnete purkipüüdmine, üritab jõuda keele kaudu teatava valgustuseni, mis aitaks kaheldava väärtusega maailmas toime tulla.

Kui filmi esimeses pooles saab Irist ja tema toimetamist jälgida otse, siis teises pooles võimendub tema müütilisus veelgi, sellest saab ema ja poja vestluse aines. Kohati naiivsena tunduv noormees In-guk (Ha Seong-guk) pakub Irisele peavarju ja emotsionaalset tuge, kuid kui korterisse saabub ema Yeon-hee (Jo Yun-hee), seatakse tema head kavatsused kahtluse alla. Esimest korda sõnastab ema mõtte, mis tõenäoliselt on vaevanud ka vaatajat: kes on see inimene ja miks ta siin on? Vaatamata äratundmisele ja tõenäoliselt filmi kõige inimlikumale hetkele, kaldub ema-poja dialoog teise registrisse. Kuigi peamised küsimused käivad siiski peategelase kohta või tõukuvad tema iseäralikust käitumisest, hakatakse natuke liiga hilja lahti harutama mahukamaid küsimusi, millega lõppude lõpuks otseselt kuhugi välja ei jõuta. Seetõttu venib ka filmi teine ots ja seda mitte tavapärasemast aeglasema montaaži, vaid teksti tõttu. Kohmakas, ent intrigeeriv keelepoeesia on muutunud konarlikuks psühholoogiliste valupunktide avamiseks. Sarnaselt unenäoloogikale algab ja lõpeb võimalus Irist eemalt jälgida järsku. See pakub ühtaegu leevendust, teisalt tõstatab küsimuse, kas tema eemalolek oli üldse vajalik.

Lõpuminutitel jõuab vaataja veel hetkeks talle lähemale, saab aimu tema iseärasustest. See teeb Irisest ühtaegu inimese ja fiktsiooni, kellegi, kes hindab võrdselt intuitsiooni ja struktuuri. In-guki ja Irise suhe jääb ambivalentseks: on selgusetu, kas tegemist on sõprade või elukaaslastega. Küll aga tundub lõpp­akordi toetavat tunne, et Irise sõnadel on tõsi taga. Vaatamata soovile leida mõttekaaslane, keegi, kellega maailma võlu ja valu jagada, ei ole tal varjatud motiive. Sang-hoo ja Huppert on suutnud luua mitmekihilise peategelase, kes mõjub teatavale õõvastavusele ja maavälisusele vaatamata inimesena, keda paeluvad võrdselt keel, kohtumised ja vaikelulised kompositsioonid teda ümbritsevas keskkonnas. Viimast näitlikustab hästi roheline värv, mis on filmis tugevalt esil, ning Irise võimekus asetada end paikadesse (tempel, pargipink, kivi), kuhu ta sobib oma kehalise ebamäärasusega hästi.

Nagu ka Tai režissööri Apichatpong Weerasethakuli filmide puhul ei saa filmist kaasa moraali või mõtet, mida saalist lahkudes analüüsida. Kandma jääb tunne ja filmis tugevalt kehtestunud atmosfäär, mida saab pidada õnnestumiseks. Nii Sang-soo kui Weerasethakul, kes pendeldavad ärkveloleku ja unenäolisuse, äratuntava ja võõrastava piirimail, jätavad vaatajale ruumi. „Reisija vajadused“ on küll tekstitihe ja nõuab täielikuks mõistmiseks ehk mitmekordset vaatamist, ent siiski selge ja puhas film. Film, kus pannakse proovile vaataja usaldus järgneda suunajale, olgu selleks enigmaatiline Iris, ühemehebändi harrastav Sang-soo või ritta seatud sõnad, mida lugedes tuleb uskuda, et see ehk ongi poeesia.