„Nagu iga keel, nii ka meie oma seadis inimesi tähtsuse järjekorda, häbimärgistas laiskvorste, halvasti käituvaid naisi, „saatüreid“, pahasid mehi ja ulakaid lapsi, kiitis „võimekaid inimesi“ ja tõsiseid tüdrukuid, pidas lugu kõrgetest ametnikest ja tähtsatest ninadest, jagas manitsusi, küll elu su paika paneb.“

Annie Ernaux „Aastad“, tlk Sirje Keevallik

5. augustil lahkus meie hulgast USA keele­teadlane, kauaaegne California ülikooli professor Robin Lakoff, kelle töödest sai alguse põhjalikum teaduspõhine keele ja soo vaheliste seoste uurimine. 1973. aastal avaldas Lakoff provotseeriva pealkirjaga artikli „Keel ja naise koht“ („Language and Woman’s Place“), mis laiendatud kujul ilmus 1975. aastal raamatuna. Lakoff lähtus hüpoteesist, mille järgi on keelekasutus otseses seoses ühiskondliku staatusega. Teisisõnu see, kuidas naised räägivad, tuleneb nende sekundaarsest rollist ühiskonnas ja keel omakorda taaskinnistab seda teisest rolli. Lakoff toob välja, et naiste keelekasutus erineb meeste omast, näiteks kasutavad naised rohkem viisakusvorme, vabandavad sagedamini, kalduvad mitte kasutama järske väljendusi või vandesõnu ja pehmendavad oma väiteid. Sellise keelekasutuse põhjuseks on Lakoffi arvates naiste ajalooline võimutus ja sellest tulenev vajadus endast võimukamate inimeste – ehk meeste – heakskiitu otsida. Kui sellist keelt kasutama kasvatatud naised astuvad ühiskonnas võimupositsioonile, seistakse dilemma ees: kui rääkida nagu naine, siis ei tajuta nende kõnet autoriteetsena; kui rääkida nagu tavapärased võimukandjad, s.t mehed, siis süüdistatakse neid naiselikkuse kaotamises. Seega paneb keel naised paika, taastootes ebavõrdseid ühiskondlikke suhteid. Ehkki Lakoffi uurimust on hiljem kritiseeritud empiiriliste aluste piiratuse tõttu, on tema töö vundamendiks olev idee keelest kui soolise ebavõrdsuse vahendajast viinud viljaka teadustöö ja teooriateni, mis näiteks kirjeldavad soo ristumist teiste identiteeditelgedega, sotsiaalse konteksti ja eri subkultuuride mõju keelekasutusele jne. Kahjuks on naise koha küsimus päevakajaline ka tänapäeval, 50 aastat hiljem. Naiste kõne tekitab endiselt kõrgendatud emotsioone, kritiseeritakse nii seda, kuidas naised räägivad, kui ka seda, et nad üldse sõna võtavad, eriti kui jutuks on tõsised teemad nagu raha või julgeolek. Seksism on seega nagu must värv – alati moes ja sobiv väga erinevatesse olukordadesse, seda eriti taas lahvatanud soosõdade puhul.

Soosõjad ja keel

Niinimetatud soosõjad (ingl gender wars) viitavad naiste ja meeste vahelisele väärtuspõhisele lõhele, mis eeskätt on tekkinud poliitiliste vaadete lahknemisest.¹ Naiste ja meeste valimis­eelistused on eristunud juba pikka aega, USAs näiteks vähemalt alates 1980. aastatest. XXI sajandil näib see lõhe laienevat ja liigub valimiskasti juurest muudessegi eluvaldkondadesse. Kusjuures sellist tendentsi on täheldatud ka noorte seas – näiteks 2022. aastal Eestis 15-aastastega tehtud uuringust tuli välja, et poisid muutuvad vaadetelt üha tagurlikumaks, sest kuigi tüdrukute ühiskonnaalased teadmised on poiste omadest paremad, arvas veerand osalenud poistest, et naised poliitikasse ei sobigi.² Selline sooline lõhe hoiakutes kajastub ka ühiskondlikes ja poliitilistes näitajates, nagu soolise võrdõiguslikkuse indeks, mis Eesti puhul jäi eelmisel aastal 10 punktiga alla Euroopa keskmisele.³ Seega, kui ühiskond teeb soolises võrdõiguslikkuses ajapikku märkimisväärseid edusamme, siis teisalt on seda tabanud ka mõningane taandareng. Nii seisame ühiskonnana justkui spagaati sirutunult, kus üks jalg on teisest mitme sammu võrra eespool, samal ajal kui teine küünitab end muudkui vastassuunda.

Iseäranis palju valgust heidab sellele ühismeediasisu. Näiteks Instagram Reels pakkus üksvahe klippi,⁴ milles üks naine küsib kaamerasse vaadates „kas sa arvad, et mehed üldse kunagi …“ (ingl do you think men ever …). Küsimuse lõpuni vaataja ei jõua, sest järgmisel hetkel kaader vahetub, nüüd on seal teine naine, kes vastab resoluutselt „ei“. Facebookist võib leida pilapilte naljadega stiilis „kui naine ja mees tülitsevad, peaks mees kodus olevate purkide kaaned kõvasti kinni keerama, sest siis tuleb naine ise esimesena lepitust otsima“. Rääkimata kõikidest „Roman empire“ ja „Girl math“ tüüpi meemidest, kus naisi kujutatakse ohjeldamatute kulutajate ning mehi võimu- ja sõjahuvilistena, või suunamudijatest, kes kuulutavad tõdesid tõeliste meeste, tõeliste naiste ning naiseliku ja meheliku energia kohta. Või halvustavatest kommentaaridest mõne naispoliitiku ühismeediapostituse all.

Polariseerumist tugevdab keel, sest keel ei ole neutraalne, vaid selles väljenduvad ühiskonna hoiakud ja väärtushinnangud, mida keel peegeldab, taaselustab ja -ehitab. Iga kord, kui keelekasutaja teeb valiku teatud sõnade ja väljendusviisi kasuks, tugevdab ta mingisuguseid kehtivaid tõekspidamisi – või kangutab neid. Keel peegeldab meie ühiskondade võimusuhteid, muutes need näiliselt loomulikuks ja seega on ka mõistetav, miks soosõjad on ühtaegu võitlus keelekasutuse üle. Artikli alguses viidatud Robin Lakoff⁵ näitas seda mitmesuguste poliitiliselt polariseerivate teemade kajastamise puhul, nt veel praegugi Ameerika Ühendriikide ülemkohtus istuva konservatiivse kohtuniku Clarence Thomase ametissenimetamise ajal 1991. aastal süüdistas õigusteaduse professor Anita Hill meest seksuaalses ahistamises. Lakoff analüüsis, kelle keelt ja tunnistusi peeti selles protsessis autoriteetseks ja veenvaks. Lakoff käsitles ka endise USA välisministri ja presidendikandidaadi Hillary Rodham Clintoni kujutamist, kelle puhul tõusis eriti esile see, et oma pädevust aastakümnete jooksul näidanud naine ei pääse traditsioonilise kujutamise lõksust, sest teda ei peeta „meeldivaks“.⁶ Sarnaseid lauseid leiab ka teiste naispoliitikute kohta, nagu näitavad XXI sajandil eri riikides tehtud uuringud, mis kinnitavad Lakoffi 50 aasta tagust hüpoteesi, et muu hulgas hoiab naisi võimu juurest eemal keel.

Keele võim

Seda kõike arvesse võttes on keelega nii, nagu nendivad lingvistid Penelope Eckert ja Sally McConnell-Ginet: kuna keelt tajutakse loomuliku ja enesestmõistetava nähtusena, mis esindab mingit ilmselget ja teada-tuntud tõde, siis jääb keele mõju võimusuhete juurutamisel sageli märkamatuks,⁷ sest harjumuslikud keelekasutustavad tekitavad arusaama „aga nii ju lihtsalt on“, mis ei näi vajavat küsimärgistamist. See puudutab ka eesti keelt, mille kohta on arvatud, et see on grammatilise soo puudumise tõttu sooneutraalne. Kuna aga hoolimata keele struktuurist peegelduvad selles ühiskonna võimuvahekorrad, siis ilmneb ka eesti keeles soolist ebavõrdsust, mida keelekasutusvalikutega alatasa juurutatakse.⁸ Näiteks võib näida loomulik, et mees-lõpulised liitsõnad osutavad inimesele üldiselt ja märgivad sagedamini kõrget ühiskondlikku positsiooni (võimumees, riigi­mees), kuid naine-lõpulised seevastu kodust sfääri ja suhtestaatust (kodu­perenaine, abielunaine).⁹ Kas on juhuslik, et naiste kohta on käibel rohkem nende loomust või välimust halvustavaid sõnu, nagu tibi, krõhva, mutt, eit? Või saame siit aimu, kus on traditsiooniliselt olnud naise koht (kodus) ja kuidas tema „turuväärtus“ on seotud nooruse ja välimusega?

Nagu ütleb ka feministist kirjanik ja teadlane Sara Ahmed, siis vägivalda taastoodetakse sellelt tähenduse kõrvaldamise kaudu.¹⁰ Keel on soolise, aga ka mis tahes identiteedipõhise diskrimineerimise võimekas tööriist, vägivalla vorm, mis surub raamidesse, juurutab norme ja karistab nende rikkujaid, vahendab vaenu, premeerib kõige nähtavamal olevaid ühiskonnagruppe ning marginaliseerib teisi. Näiteks liigne tähelepanu naiste välimusele viib tähelepanu kõrvale sellelt, mida naine räägib, isegi siis kui tegu on komplimendiga. Kuna aga keele mõju ja tähendus selles rollis jäävad tihti tähelepanuta, muutub keele­kasutus justkui peidetud rusikaks ja vägivald selles võimendub kordumiste teel.

Veel ühe näitena võib tuua hiljutise uuringu¹¹ seksismi ja misogüünia levikust meediapildis, mille raames avastasime, et naispoliitikute halvustamiseks kasutatakse sageli deminutiive ehk hellitussõnu. Kui tavaliselt on neil suhtluses positiivne eesmärk, väljendamaks hellust, armsust ja meelitust, siis vaadeldud naispoliitikute nimedega moodustatud deminutiivid esinesid vaenulikkust õhutavates lausetes. Paljudes sellistes näidetes ilmnes naispoliitiku lapseks taandamist – seda väljenditega nagu plika, preili, tütreke. Nõnda vähendatakse kujutava poliitiku tõsiseltvõetavust võimutüüri juures ja rõhutatakse tema sugu seal, kus see asjakohane pole. Samuti kritiseeriti naiste välimust ja kõneviisi, nimetades seda näiteks plärtsumiseks, pudrutamiseks, pudenemiseks või seostades seda emotsionaalsusega, mainides virisemist või lõugamist. Seega naise kõne näib alati olevat probleemne. Uuritud materjalis leidus kriitilise tooniga keelekasutust ka meespoliitikute kohta, kuid võrreldes naistega ei olnud see niivõrd nende sool põhinev, pigem kritiseeriti poliitilisi vaateid. Mees­poliitik on eelkõige poliitik; naispoliitik alati naine. Sama kehtib ka juhtimise valdkonnas: näiteks juhtide meedia­kajastuse analüüsist leidsime, et inter­vjuudes naisjuhtidega võetakse tihti teemaks nende sugu, mida meeste puhul ei esinenud.¹² Kasutatavate keelendite eesmärk näib olevat ennast ühiskonnas kehtestada julgenud naisele tema koht kätte näidata ja selle varjus mudida meie väärtusruumi eemale euroopalikust avatusest.

Võrdsem keel ja meel

Aga mida siis ette võtta ? On ju ka sugu sarnaselt keelega iseenesestmõistetav; me kõik teame, et naised on sellised ning mehed on sellised, ja mis siis? Tähelepanekud sugude esindajate käitumise kohta pärinevad alati sooliste erinevuste kontekstist, nagu arvab Oxfordi ülikooli professor, keeleteadlane Deborah Cameron.¹³ Teisisõnu, kuigi näiteks naised ja mehed võivad käituda iseviisi, sest neid on erinevalt sotsialiseeritud, siis sagedamini märgatakse neid vahesid (ka seal, kus neid tegelikult ei ole) pigem harjumusest, kinnistunud ja ära õpitud stereotüüpidest. Arvamused sookäsitlusest võivad erisugused olla, kuid tuleb aru saada, et vaenulikud hoiakud süvendavad struktuurset ebavõrdsust ja vägivalda ning et nende keele kaudu edasi andmisel on mõju nii üksikisikute heaolule kui kogu ühiskonnale. Sealhulgas meestele, kellele radikaalset maskuliinsust jutlustavad suunamudijad ei jäta kuigi palju paindlikkust oma soolise identiteedi väljendamiseks. Teatud ühismeedias ringlevad mehelikkuse ideaalid ei levita keele kaudu vägivalda mitte ainult marginaliseeritud inimeste, vaid ka meeste endi suunas, tekitades näiteks rahulolematust oma elu ja eluvalikutega¹⁴ (à la „õiged mehed maksavad ise restoraniarve ega jäta jõusaalis käimist vahele“) ning propageerivad tihti vägivaldseid ja domineerimisele tuginevaid suhteid, sundides mehi pidevale ja hävitavale omavahelisele võitlusele. Seega, nii üldistavad ja kahjulikud soostereotüübid kui ka põlgus mis tahes haavatava ja marginaliseeritud inimrühma vastu aeglustavad sotsiaalse võrdsuse ning inimõiguste arengut, soodustavad lõhenemist, laastavad ühiskonna toimimist tervikuna – seda nii majanduslikult kui ka demograafiliselt – ja ohustavad euroopalikke demokraatlikke väärtusi.

Lõpetuseks, kui 50 aastat tagasi keskendus Lakoff binaarsele soosüsteemile, kirjeldades erinevusi meeste ja naiste vahel, siis tänapäeval oleme teadlikumad, et soolised ja seksuaalsed identiteedid on palju mitmekesisemad ning seega on palju laiem ka keele ja soo uurimise areen. Sellega seoses ei ole ju keelega kõik sugugi ainult halvasti – keel pakub võimalusi ka stereotüüpide lõhkumiseks ja kasutajate võimestamiseks; keel on väga mänguline ja selle abil on võimalik väljenduda mitmesuguseid kogemusi ja identiteete kaasates, sest võrdsemast ühiskonnast nii meeles kui keeles saavad kasu kõik. Keel ei pea olema paikapanemiseks, vaid see on ruum, kus igaüks saab oma identiteeti väljendada.