Väike küla Săpânţa Rumeenia loodeosa mägedes on maailma ühe veidrama vabaõhumuuseumi „Rõõmsa surnuaiaga” muutunud omamoodi palverännaku paigaks. Kohalik elanik Stan Ioan Pătraş (1908–1977) alustas üle 70 aasta tagasi surnud külaelanikele tammest hauamonumentide väljalõikamist. Ligikaudu seitsmesajal värvilisel, taevassepääsemisele viitava põhitooniga helesinisel hauamonumendil on pilt kadunukesest ja mõni lahkunuga seotud lustakas lugu või veidi (enese) irooniline, humoorikas minavormis kirjutatud elulugu, tekstidele lisab vürtsi kunstniku ebakindel kirjaoskus. On üsnagi fenomenaalne, et tänu sellele vähese haridusega kohalikule vaatlejale võib surnuaias jalutades kõige kadumise tunnetamise asemel tajuda elamise sügavamat sisu. Nii Kay kui Pătraş olid oma kogukonna „teravad”, ilmselt omajagu kardetud vaatlejad ja „väljalõikajad”, kuid mitte iialgi sarkastilised ega kedagi alandavad kriitikud. Siiski kerkis loomingu pinnalt probleem: Rumeenia külas leidus kadunukese solvunud sugulasi ning Šotimaa pealinnas osteti paljud Kay satiirilisemad karikatuurid hävitamise eesmärgil ära, kord kaevati ta edutult kohtusse. Kuid arusaamast, et iga elu on väärtus, pidasid mõlemad auga kinni. Pătraşe külajoodik ja koduperenaine on samavõrra värvilised ning Edinburghi kriminaal James McKean kohtupingis ei erine oma väljapeetud olekuga väga suuresti kohaliku kõrgklassi esindava lugupeetud arsti James Hamiltoni kujust.
John Kay elas ja töötas Edinburghis õnnelikul ajal. Kui XVIII sajandi alguses oli Edinburghis umbes 35 000 elanikku, siis 1820. aastatel elas selles jõudsalt arenenud linnas juba 100 000 elanikku rohkem. XVIII sajandi keskpaigaks, enam-vähem Kay linnakolimise ajaks oli selge, et ülerahvastatud linnaga oli vaja midagi ette võtta. Nii sai alguse mitme etapiga suursugune linnaarendusplaan, mis osutus tolle aja maailma üheks suuremaks sellealaseks ettevõtmiseks. Edinburghi uus osa ehk New Town ehitati põhjaossa ning kahe osa ühenduslüliks sai legendaarne sild North Bridge. Huvitav on jälgida, kuidas portreekunstnik kasutab minimalistliku taustana konkreetseid paiku. Nii näiteks üritab tuntud arst, seksuoloog James Graham (1745–94, mees, kes kandis pea alati valgeid rõivaid ja musti sukki – John Kay) tuulisel päeval sillal ühele kaunile daamile järele jõuda, teisel tööl taarub veidi purjus, kuid kindlameelne vana šoti suguvõsa esindaja Francis MacNab (paljude majade omanik ja väidetavalt 132 lapse isa) üle sama silla. Paljud tema figuurid on asetatud Parlamendi väljakule või selle ümbrusesse.
Õitsva vaimu- ja majanduseluga linnal oli ka tumedam pool, ilmnesid üha suuremad kontrastid: jõukad ja lugupeetud inimesed olid asunud New Towni, vaesed elasid endiselt viletsates tingimustes Old Townis. 1824. aastal toimunud suures tulekahjus hävis palju vanalinna, ka Parlamendi väljaku ümbruse hooneid, 1827.–1828. aastal William Burke’i ja William Hare’i toime pandud Edinburghi sarimõrvad, mille eesmärk oli anatoomiat studeerivatele tudengitele laipu tekitada, vapustasid kogu Inglismaad ning tagatipuks vallandus 1830. aastate alguses linnas kooleraepideemia. Kõik see toimus John Kay elu lõpus või pärast tema surma ning võib vaid oletada, et tema terav graveerimisnõel poleks sellist kaost enam kuidagi satiiriks suutnud pöörata.
